Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat. Cassandra Clare
kadus hämarusse. Mööda käiku edasi tormates märkas Tessa, et seda ääristavad uksed. Ta jäi seisma ja katsus üht, aga see oli lukus nagu järgmine ja ülejärgminegi.
Koridori lõpust algas uus trepijärk. Astmeid pidi alla joostes jõudis Tessa mingisse eeskotta. Kunagi oli see ilmselt olnud uhke hall: põrand oli pragunenud ja määrdunud marmorist ning kahel pool kõrguvate akende ees olid kardinad. Pitsist läbi imbuvas nõrgas valguses nägi tüdruk hiigelsuurt ust. Tärganud meeleheitlikus lootuses krahmas ta lingist ja paiskas ukse pärani.
Tema pilgule avanes kitsas munakivisillutisega tänav, mida kahel pool ääristasid ridamajad. Linna lõhn lõi Tessale näkku – juba nii kaua polnud ta hinganud välisõhku. Hakkas pimenema, laskuv videvik ja laigutine udu muutsid taeva tuhmiks. Kaugelt kostis hääli – mängivate laste hõikeid, hobusekapjade plaginat. Siin oli tänav peaaegu tühi, ainult üks mees toetus vastu gaasilaternat ja luges selle valgel ajalehte.
Tormanud trepist alla, jooksis Tessa tundmatu juurde ja haaras tal varrukast kinni. „Palun, söör – kas võiksite mind aidata…”
Mees pöördus ja heitis talle pilgu.
Tessa summutas huulile kerkinud karjatuse. Mehe nägu oli valge ja vahajas nagu tol esimesel korral, kui tüdruk oli teda Southamptoni sadamakail näinud; tema pungis silmad meenutasid Tessale ikka veel Miranda omi ning kui ta avas suu irveks, läikisid tema hambad metalselt.
See oli Tumedate Õdede kutsar.
Tessa pöördus, et põgeneda, aga oli juba hilja.
2
PÕRGU ON KÜLM
Täht horisondi kohal koidu eel me elu vahel siin- ja sealpoolilma. Nii vähe teame, kes meist saaks ehk veel või kes oleme nüüd!
„Sa loll plikahakatis,” pressis proua Black hammaste vahelt, rapsates kõvasti kinni nöörid, millega Tessa randmed olid voodi külge seotud. „Mida sa oma ärajooksmisega lootsid saavutada? Kuhu sul enda arvates minna oleks olnud?”
Tessa ei lausunud sõnagi, vaid lükkas lõua trotslikult ette ja pööras pea seina poole. Ei proua Black ega tema kohutav õde pidanud nägema, kui lähedal ta on nutma puhkemisele ning kui valusasti soonivad pahkluudesse ja randmetesse nöörid, millega ta voodi külge seoti.
„Ta ei anna endale vähimalgi määral aru, kui suurt au talle osutatakse,” ütles proua Dark, kes vaatas kõike ukse juures seistes pealt, otsekui sooviks olla kindel, et Tessa ennast köidikutest lahti ei rebi ja välja ei torma. „Seda on vastik vaadata.”
„Meie oleme omalt poolt teinud kõik, et teda Magistri tarvis ette valmistada,” kostis proua Black ja lisas ohates: „Kahju küll, et pidime voolima nii kehva savi; ehkki vaieldamatult andekas, on ta ometi salakaval ja rumal.”
„Tõesõna,” kiitis tema õde takka. „Tüdruk peaks ju ometi mõistma, mis juhtub tema vennaga, kui ta proovib meile veel kas või korragi vastu hakata. Sedapuhku võime ju ehk olla armulikud, aga järgmisel korral…” Ta sisistas läbi hammaste ning seda heli kuuldes tundis Tessa karvu kuklas püsti tõusvat. „Siis Nathanielil enam nii hästi ei lähe.”
Tessa ei suutnud end kauem talitseda; teades küll, et ta ei tohiks rääkida ega pakkuda neile seda rahuldust, pahvatas ta ikkagi: „Kui ütleksite mulle vähemalt seda, kes too Magister on ja mida ta minust tahab…”
„Ta tahab sinuga abielluda, sa väike lollpea.” Proua Black oli nüüd sõlmedega ühele poole saanud ja astus sammukese tagasi, et oma kätetööd imetleda. „Ta tahab võimaldada sulle kõike.”
„Aga miks?” sosistas Tessa. „Mispärast just minuga?”
„Sinu ande pärast,” vastas proua Dark. „Põhjus on selles, kes sa oled ja mida suudad teha – mida me õpetasime sind tegema. Peaksid olema meile tänulik.”
„Aga mis saab mu vennast?” Silmi tükkivad pisarad põletasid Tessa laugusid. Ma ei hakka nutma, ei hakka, ei hakka, kordas ta endale mõttes. „Te ütlesite, et kui teen kõike, mida käsite, lasete ta vabaks.”
„Kui oled saanud Magistri naiseks, täidab ta kõik sinu soovid. Kui soovid oma venda, annab ta sulle venna.” Proua Blacki hääles polnud kahetsust, sellest ei kostnud ülepea ühtki emotsiooni.
Proua Dark kõkutas naerda. „Ma tean, mida ta mõtleb. Ta arvab, et kui saab igas asjas oma tahtmist, siis laseb meid tappa.”
„Ära raiska ilmaasjata energiat, kaaludes seda võimalust.” Proua Black patsutas Tessat lõua alt. „Meil on Magistriga sõlmitud raudne leping. Ta ei saa meile midagi halba sünnitada ega tahagi seda teha. Ta on meie võlglane, sest andsime talle sinu.” Naine kummardus tüdrukule lähemale ja tema hääl madaldus sosinaks. „Ta tahab, et annaksime su üle tervena ja heas seisundis. Kui see poleks tema käsk, oleksin lasknud peksta sind verilihale. Kui julged meile veel ühe korra vastu hakata, astun sellest üle ja käsin su naha ribadeks piitsutada. Kas said aru?”
Tessa pööras näo seina poole.
Merel – Main oli äsja möödunud Newfoundlandist – polnud Tessa ühel ööl sõba silmale saanud. Ta oli läinud tekile, et hingata värsket õhku, ning näinud öisel merepinnal helklemas sädelevaid valgeid mägesid – jäämägedeks oli üks mööduv madrus neid nimetanud; jäämägedeks, mis olid ilma soojenedes põhjapoolsete jääväljade küljest lahti murdunud. Aeglaselt olid need triivinud tumedal veel nagu mingi uppunud valge linna tornid. Tessa oli mõelnud, et pole veel kunagi näinud vaatepilti, millest hoovaks niisugust üksildust.
Nüüd teadis ta, et tõelisest üksindusest polnud tal toona aimugi. Kui õed olid lahkunud, tundis Tessa, et ei soovi enam nutta. Surve oli silmade tagant kadunud ning andnud maad tuimale õõnsale meeleheitele. Proua Darkil oli olnud õigus. Kui Tessa võimuses seisnuks neid mõlemaid tappa, oleks ta seda teinud.
Tüdruk sikutas prooviks nööre, millega tema jalad ja käed sängisammaste külge olid seotud. Need ei andnud järele. Sõlmed olid kindlalt kinni tõmmatud – nii kõvasti, et soonisid ihusse ning panid käed ja jalad kirvendama ja võbelema, otsekui oleksid need pinde täis. Veel mõni minut, teadis ta, ning siis on tema jäsemed surnud.
Mingi osa temast – ja üldsegi mitte väike osa – oleks tahtnud loobuda rabelemast ning jääda lõdvalt lebama, kuni tuleb Magister ja viib ta endaga kaasa. Taevas oli väikese akna taga hakanud juba tumenema – kaugel ei võinud see aeg enam olla. Võib-olla ihkas too mees tõepoolest temaga abielluda. Ehk tahtis ta päriselt täita kõik tema soovid.
Ühtäkki kuulis ta kõrvus tädi Harrieti häält. Kui leiad mehe, kellega sooviksid abielluda, Tessa, pea meelest üht: sa ei tohi hinnata teda selle järgi, mida ta räägib, vaid pead lähtuma sellest, mida ta teeb.
Tädi Harrietil oli muidugi olnud õigus. Mees, kellega Tessa soovinuks abielluda, ei oleks lubanud kohelda teda kui vangi ja orja, poleks vangistanud tema venda ega lasknud Tessat piinata, et arendada tema „talenti”. See oli koletu komejant. Taevas ise teab, mida Magister teha plaanib, kui Tessa kord juba tema võimuses on. Isegi ellujäämise korral eelistaks ta niisugusele elule ilmselt surma, mõtiskles tüdruk.
Jumal kui kasutu oli tema anne! Miks pidi ta olema suuteline muutma oma välimust? Palju parem oleks suuta panna asju põlema, purustada metalli, laskma oma sõrmedest välja kasvada nugadel! Oskaks ta vähemalt muuta ennast nähtamatuks või kahaneda väikeseks nagu hiir…
Ühtäkki lõpetas ta rabelemise ja jäi vaikselt lebama – nii vaikselt, et võis kuulda, kuidas ingel tema rinnal tiksub. Ta ju ei pidanudki tegema ennast väikeseks kui hiireke. Piisanuks sellestki, kui ta kahanenuks nii palju, et köidikud randmete ümber lõdveneksid.
Tessa oli suuteline muunduma kellekski teist korda, ilma et pruukinuks puudutada tollele inimesele kuulunud eset – tähtis oli üksnes, et ta oleks seda varem juba teinud.