Üksilduse päevad. Elena Ferrante
stseene, mõistvat hääletooni, ülepaisutatult lahket suhtumist ja isegi lõbusaid märkusi. Mario vangutas pead ja ütles, et ma olen liiga hea. Ma olin sellest liigutatud, embasin teda, püüdsin suudelda. Ta tõmbus eemale. Ta oli tulnud – rõhutas ta – ainult rääkima, tahtis mulle selgitada, missuguse inimesega ma olin viimased viisteist aastat koos elanud. Nii ta pajataski mulle koledaid mälestusi oma lapsepõlvest, rääkis raskustest teismeliseeas, korduvatest psüühikahäiretest varases nooruses. Ta rääkis iseendast ainult halba, ja ükski minu väide tema enesehalvustamise vastu teda ei veennud; ta tahtis, et ma näeksin teda sellisena, nagu ta end väitis olevat: mitte millekski kõlbulik, võimetu tõelisteks tunneteks, keskpärane, läbi kukkunud isegi oma töös.
Ma kuulasin teda tähelepanelikult, vaidlesin rahulikult vastu, ei küsinud midagi ega esitanud ultimaatumit, püüdsin teda vaid veenda, et minu peale võib ta alati kindel olla. Tuleb siiski tunnistada, et kogu välise taha hiilis peagi ängistuse ja viha laine, mis mind tõsiselt ehmatas. Ühel ööl meenus mulle tume kuju minu Napoli lapsepõlvest, tüse energiline naine, kes elas meie majas Mazzini väljaku taga. Poes käies vedas ta mööda kitsukesi rahvarohkeid tänavaid alati kaasa oma kolme last. Ta pöördus koju tagasi, kaasas suur hulk juur- ja puuvilju ja leiba, kolm last tema rõivaste, tuubil täis kottide külge klammerdumas, ning ta kamandas neid väheste lihtsate heatujuliste sõnadega. Kui ta nägi mind majatrepil mängimas, jäi ta seisma, pani oma koorma maha, sobras taskutes ning jagas mulle, minu mängukaaslastele ja oma lastele kommi. Ta nägi välja ja käitus nagu oma eluga rahul naine; ka lõhnas ta hästi, nagu uus kangas. Abielus oli ta Abruzzost pärit mehega, kel olid punased juuksed ja rohelised silmad ning kes müügiagendi ametis alailma autoga Napoli ja L’Aquila vahet sõitis. Mehest ei mäleta ma muud, kui et ta higistas palju, nägu oli tal tulipunane, nagu põeks mingit nahahaigust, ja mõnikord võis teda näha rõdul lastega mängimas ja salvrättidest värvilisi lipukesi tegemas, kuni naine rõõmsalt hõikas: tulge sööma. Siis läks aga nende vahel midagi untsu. Pärast rohket karjumist, mis mind tihtipeale öösiti üles ajas ja mis näis maja ja kitsa tänava kivipinda murendavat nagu saehambad – venivad haledad karjed, mis ulatusid väljakuni ja seal kasvavate palmide ja nende pikkade kaarduvate okste ja ehmatusest võbisevate lehtedeni – läks mees minema armastusest ühe naise vastu Pescaras, ning me ei näinud teda enam kunagi. Sest ajast peale nuttis meie naaber igal ööl. Voodis lamades kuulsin tema valju nuttu, ahastavat nuuksumist, mis tungis läbi seinte nagu rammimisvai ja ajas mulle hirmu nahka. Minu ema rääkis sellest oma töötajatega, kui nad lõikasid, õmblesid ja rääkisid, rääkisid, õmblesid ja lõikasid, sellal kui mina laua all nööpnõelte ja kriidiga mängisin, korrates endale kuuldut, kaastunde ja hoiatuse vahepealseid sõnu, et kui sa ei oska meest hoida, kaotad kõik; naistejutte tunnete lõppemisest, mis juhtub siis, kui olles ise armastusest tulvil, jääd ilma vastuarmastusest, ilma kõigest. Too naine kaotas kõik, isegi oma nime (mis võis olla Emilia), temast sai „vaeseke”, nii me teda kutsusime, kui temast juttu tegime. Vaeseke nuttis, vaeseke karjus, vaeseke kannatas, rebituna lõhki punapäise, higistava, roheliste reetlike silmadega mehe puudumisest. Ta hõõrus käte vahel niisket taskurätti, rääkis kõigile, et mees jättis ta maha, oli naise oma mälust ja meeltest kustutanud; ta nätsutas taskurätti valgete sõrmenukkidega, needis meest, kes oli tema juurest põgenenud nagu näljane loom teisele poole Vomero mäeküngast. Nii avalik meeleheide muutus mulle tülgastavaks. Olin kaheksa-aastane, ent tundsin naise pärast piinlikkust, lapsi ta enam kaasa ei võtnud, head lõhna tal ka enam küljes polnud. Nüüd tuli ta trepist alla kangelt, keha otsekui kokku tõmbunud. Ta oli kaotanud oma rindade, puusade, reite täidluse, ta oli kaotanud oma laia avali näo, puhta naeratuse. Temast sai läbipaistev nahk kontidel, lilladesse kaevudesse uppunud silmad, niisked ämblikuvõrgused käed. Ema hüüatas kord: vaeseke, ta on kuiv nagu soolasilk. Ma saatsin teda iga päev pilguga, kui ta ilma oma poekotita majast välja läks, silmakoopad ilma silmadeta, samm tönts. Ma tahtsin avastada tema uue, hallisinise kala olemuse, soolaterad jalgadel ja kätel sätendamas.
Osaliselt selle mälestuse tõttu olin ma Marioga endiselt südamlik ja arusaav. Mõne aja pärast aga ei suutnud ma enam otsustada, kuidas reageerida tema liialdatud lugudele oma lapsepõlve ja noorusaastate neuroosidest ja vaevadest. Kümne päeva jooksul, kui ka tema külaskäigud laste juurde muutusid aina harvemaks, tundsin endas kasvavat kibedat vimma, millele mingil hetkel lisandus kahtlus, et ta valetab mulle. Mõtlesin, et kui mina talle kaalutletult näitan enda kui armunud naise kõiki voorusi ning olen seega valmis talle selles segases kriisis toeks olema, võib tema sama kaalutletult püüda ennast mulle vastikuks teha, mis sunniks mind lõpuks ütlema: kao siit, sa ajad mul südame pahaks, ma ei talu sind enam.
Kahtlustus sai peagi kinnitust. Ta tahtis aidata mul leppida mõttega meie lahkumineku vajalikkusest; tahtis, et mina ise talle ütleksin: sul on õigus, kõik on läbi. Ent isegi siis ei kaotanud ma enesevalitsust. Jätkasin stoiliselt, nagu olin alati eluhädadega silmitsi seistes teinud. Ainus väline märk ärevusest oli kalduvus korralagedusele ja kerge nõrkus sõrmedes; mida suuremaks ängistus paisus, seda vähem suutsid sõrmed esemete ümber kindlalt sulguda.
Peaaegu kahe nädala jooksul ei esitanud ma talle kordagi küsimust, mis mulle kohe alguses keelele oli kerkinud. Alles siis, kui ma ei jaksanud tema valesid enam kuulata, otsustasin ta vastu seina suruda. Valmistasin kastme lihapallidega, mis talle väga maitses, viilutasin kartuleid ja panin need rosmariiniga ahju küpsema. Rõõmu ma söögitegemisest siiski ei tundnud, olin tuim, lõikasin endale konserviavajaga näppu, veinipudel libises sõrmede vahelt, klaas ja vein paiskusid igale poole laiali, isegi valgetele seintele. Liiga järsu liigutusega, millega tahtsin lappi haarata, ajasin järgmisel hetkel maha ka suhkrutoosi. Sekundi murdosa jooksul plahvatas mu kõrvus algul marmorist köögilauale ja siis veiniplekke täis põrandale paiskuva suhkru sahin. Mind haaras selline väsimus, et jätsin kõik sinnapaika ning läksin magama, unustades lapsed, kõik, ehkki kell oli alles üksteist hommikul. Ärgates jõudis mulle aegamööda pärale teadmine oma uuest, mahajäetud naise seisundist, ning ma tundsin, et ma enam ei jaksa. Tõusin uimasena üles, tegin köögi korda, ruttasin kooli lastele järele ja ootasin, et armastus laste vastu ajaks ta õhtul meile sisse astuma.
Õhtul ta tuligi ja näis olevat heas tujus. Pärast põgusat tervitust kadus ta Gianni ja Ilaria tuppa ning oli seal seni, kuni lapsed magama läksid. Lastetoast välja astunud, üritas ta vaikselt minema hiilida, ent ma sundisin teda endaga koos õhtust sööma. Torkasin talle nina alla poti soustiga, mille olin valmistanud, lihapallide ja kartulitega, ja valasin auravatele makaronidele helde käega tumepunast sousti peale. Tahtsin, et ta näeks oma taldrikul kõike seda, mida ta ära minnes enam kunagi ei saa pilguga riivata, puudutada või hellitada, kuulata ega nuusutada. Ma ei jaksanud enam oodata. Ta oli vaevalt söömisega peale hakanud, kui ma küsisin otse:
„Kas sa armastad kedagi teist?”
Ta naeratas ja eitas seda ilma igasuguse kohmetuseta, ilmutades kohatu küsimuse üle kerget imestust. Ta ei veennud mind. Tundsin teda hästi, niimoodi tegi ta alati, kui valetas; tavaliselt läks ta otsese küsimuse peale ähmi täis. Ma kordasin:
„See on ju tõsi, eks. Sul on keegi teine. Kes see on, kas ma tunnen teda?”
Esimest korda sellest ajast peale, kui see kõik algas, tõstsin ma häält, karjusin, et mul on õigus teada, ja ütlesin:
„Sa ei saa jätta mind siia lootma, kui sa oled oma otsuse juba teinud.”
Silmi langetades osutas ta mulle närviliselt, et ma räägiksin vaiksemalt. Nüüd oli ta nähtavalt murelik, võib-olla kartis, et lapsed ärkavad üles. Mina aga tajusin peas kõiki neid etteheiteid, mida olin kogu aeg tagasi hoidnud, paljud sõnad olid juba teisel pool seda piiri, millest alates sa ei suuda enam otsustada, mida oleks paslik öelda ja mida mitte.
„Ma ei tahagi vaiksemalt rääkida,” sisistasin ma, „nad peaksid ka teada saama, mida sa mulle oled teinud.”
Ta põrnitses taldrikut, vaatas siis mulle otsa ning ütles:
„Jah, mul on keegi teine.”
Seejärel keerutas ta kohatu innuga suure laadungi makarone kahvli ümber ning tõstis suu juurde, justkui tahaks ennast vaikima sundida, ülearuse jutuga mitte riskida. Olulise oli ta siiski nüüd välja öelnud, oli otsustanud seda öelda, ning ma tundsin rinnus