Rööpalt maas. Michael Katz Krefeld
on maa all pimedusega harjunud. Nüüd on valgus siin üleval neile liiga ere. Nende silmad saaksid tõsiselt kahjustada, kui neil prille ees poleks.”
„Mu kutil on täpselt samad päikeseprillid. Ta on nendega täiesti crazy. See on Oakley Radari mudel, enne neid kandis ta M-Frame’i ja Jawbone’i prille.
„Need kõik maksavad õudse hunniku raha, kuid asi on seda väärt”, ütleb ta.
Oli selge, et Ragnar ei saanud päris hästi aru, millest Maša rääkis, kuid ta noogutas sõbralikult, enne kui ta pilk tagasi ekraanile pöördus.
Naine leidis oma musta ümbrikkoti panoraamakna juures olevalt ümmarguselt laualt ning hetkeks ta seisatas, et silmitseda kuueteistkümnendalt korruselt avanevat vaadet. Langebrosti raekoja platsini suunduv liiklus oli vaiksemaks jäänud. Christianhavni-poolses küljes sätendas pärastlõunapäikeses Meie Päästja kiriku kuldne torn. Igor oli ta nende esimesel, varsti kolme kuu tagusel kohtamisel sinna üles kutsunud, ent torn oli olnud sel päeval suletud ning seejärel polnud Igor oma pakkumist korranud. Tegelikult oli sellest pikk aeg, kui nad viimati midagi koos tegid, kuid täna õhtul oli Igor lubanud, et nad söövad sušit. See pidi niisiis natuke peo moodi olema.
„Nägemiseni, kallis,” ütles Maša ringi keerates.
Ragnar tõusis viisakalt voodist.
„Kas ma võin preilile värskenduseks klaasi šampanjat pakkuda?”
„Tänan, ei. Võib-olla järgmine kord.”
Ta oli juba ukse juures.
„Nii et ma võin sulle veel helistada?”
„Loomulikult,” vastas naine. „Sa olid super cute.”
Ragnar tuli ukse juurde, avas selle naisele ning too astus välja koridori.
„Ja sina olid … fantastiline,” sõnas ta, naeratus suul, mis näitas, et ta mõtles seda tõsiselt. „Väike hüvastijätumusi?”
„Põsele,” vastas Maša, küljega mehe vastu naaldudes.
Ragnar suudles teda leebelt. „Nägemiseni, Karina.”
Maša läks lifti juurde ja vajutas nuppu. Enne sisenemist saatis ta Ragnarile kerge naeratuse. Teel alla luges ta üle raha, mis mees oli Karinale selle väikese ratsasõidu eest andnud.
Karina oli tema ametinimi. See kõlas piisavalt taanipäraselt, et ta leedu päritolu varjata. Klientidel oli küll täiesti ükskõik, kust ta pärit on, kui ta neile ainult oma kaupa pakub, ja seda tegi Karina, kõigil neil, kes maksid tunnise eskordi eest 1700 krooni ja rohkemgi, kõigil kaisukarudel, kes ümberringi hotellides ootasid. Kuid seda ei teinud Maša. Mašal oli kallim, kelle nimi oli Igor ja kes teda all lobiruumis ootas.
3
Igor ja Maša läksid risti üle pooltühja parkimisplatsi Radissoni hotelli ees. Maša üritas pika sammuga astuval mehel oma kõrgetel kontsadel kannul püsida. Igor, ehkki ta oli pärit Peterburist, liikus nagu mingi hip-hopi-gängster. Ta kiikus küljelt-küljele, lihased pingul ja päikeseprillid laubal – stiil, mis päriselt ei klappinud raske lapsepõlvega kusagil getos, aga see oli võetud otse MTVst.
„Fuck, mu kurk kuivab,” ütles mees selja taha naise poole kõõritades. Ta tõstis mobiiltelefoni kõrva äärde ja ootas, kuni ta kõne kohale jõuab.
„Ma ei saa pärast enam süüa midagi peale maapähklite.”
Ta osutas tagasi hotelli ja baari poole, kus ta oli oodanud.
„Kallis, ma ju ütlesin, et sa ei pea mind sõidutama,” vastas naine.
„Kes sul siis silma peal hoiab?”
„Ma võin ise endal silma peal hoida, need vanad kaisukarud on täiesti kahjutud.”
„Ma vihkan neid,” pomises mees. „Sa oled nende jaoks liiga hea.”
Samal hetkel kostis toru teisest otsast hääl ja kogu mehe tähelepanu koondus telefonile. Ta tutvustas end vene keeles, ütles, et on valmis, ja tänas usalduse eest, mida talle oli osutatud. Ta kordas, kui tänulik ta on, et võib kaasa lüüa. Maša märkas, kui alandlikuna ta kõlas, Igori juures oli see kaunikesti ebaharilik.
Mees leidis musta nahkjaki taskust autovõtmed ja vajutas nupule. Tagaspoileri ja läikivate 18-tolliste velgedega musta BMW 320 poolt kuuldus hulk kimedaid piikse. Igor lõpetas telefonikõne ja sättis end rooli taha.
„Kes see oli?” küsis Maša ust enda järel kinni lüües.
„Mitte keegi, ainult äriasjad,” sisistas ta üle Maša kindalaeka poole kummardudes ja seda avades. Seal oli kuhi Wunderbaumi lõhnakuuski. Ta võttis ühe välja ja asendas sellega tahavaatepeeglil rippunud lõhnakuuse. Maša vihkas seda Grüner Apfeli iiveldamaajavat tehislõhna ja ta kirtsutas nina.
„On midagi, mille peale ma olen mõelnud … seoses äriasjadega,” ütles ta.
„Jah, beibi?” vastas mees äraolevalt, vajutas telefonis uue numbri ja pani auto käima.
„Ma olen mõelnud, et lõpetaks ära. Mul ei ole enam selle kõige jaoks tahtmist. Ma tahan leida midagi muud, millega tegeleda.”
„Tõesti? Miks?”
Naine vaatas mehele pettunult otsa.
„Ma arvasin, et sa rõõmustad. Sa ei hooligi sellest … sellest, millega ma tegelen.”
Mees kehitas õlgu ja asetas telefoni teise kõrva äärde, ootas, et kõne vastu võetaks.
„Ma ei sekku neisse asjadesse,” ütles ta naisele. „Ma mõistan sind. Mõistan, et sa tahad raha teenida. Mul ei ole eelarvamusi, sa tead küll, beibi. See on sinu call.”
„Raha ei ole veel kõik. Me saame vähemagagi hakkama.”
Mees tõi kuuldavale lühikese pilkava naeru.
„Raha on siin ilmas kõik. Kui sul ei ole raha, ei ole sa keegi, siis lihtsalt kustakse sinu peale. Believe me! Tere, Janusz, kuidas olukord on?” vastas ta telefonitorusse. „Sa ei arva seda iialgi ära … Ma olen sees! Vana lubas mul kaasa mängida. See on lihtsalt hullumeelne.”
Sõites mööda Amager Boulevardi Christianshavni väljaku poole, rääkis Igor Januszele samaks õhtuks kavandatud pokkerimängust. See pidi toimuma Kaminskij juures. Tagaruumis, mida kutsuti kuningasviidiks, ning kus loa laua taha istuda said ainult kõige privilegeeritumad isikud. Koht, kuhu tulid ainult tõeliselt suured tegijad. Mitte igasugused persevestid kusagilt online-turniiridelt, need, kes lihtsalt istusid ja end teie žetoonidega paksuks nuumasid. See oli mäng vanade Balkani inimestega. Nendega, kel olid suured sularahahunnikud ja veel suuremad munad, kuid mitte samavõrd pokkerinägu. Igor rääkis, kuidas ta kuude kaupa oli vaeva näinud, et sisse pääseda, ja Kamenskijle näidanud, et ta oskab võita, nii et vana võis saada oma kolmandiku kasumist.
„Sa võid selle peale mürki võtta, et ma olen player,” ütles ta irvitades.
Kui mees oli kõne lõpetanud, vaatas Maša talle otsa. Teine naeratas õnnelikult.
„Sa lähed täna õhtul mängima?” küsis naine teravalt.
„Jah, beibi. Super võimalus.”
„Me pidime koos sööma. Sušit. Sa lubasid.”
Mees tõmbas sügavalt hinge.
„See on suur võimalus.”
„Aga sa lubasid!”
Nende ees valgusfooris süttis punane tuli ja Igor pidurdas. Siis pöördus ta naise poole ja võttis oma Oakleyd eest. Ta vaatas naisele oma leebete, pruunide silmadega otsa, vaadates teda samasuguse imetleva pilguga, nagu nende esimesel kohtumisel kolm kuud tagasi. Sama pilk, millega ta oli naise sulama pannud.
„Sa tead ju, et oled mulle kõige tähtsam maailmas …”
„Meil oli kokkulepe,” vastas naine suud mossitades.
„Ma teen asja heaks,