Õnnelik tänav. Liza Marklund
noogutas paari eraauto suunas piiratud alal.
„Keskkrimi?”
„Arvan küll,” lausus reporter.
Annika vaatas jälle maja poole. Ülemisel korrusel pandi veel üks prožektor põlema, terav sinakasvalge valgustus pani niiskuse akna taga sätendama.
„Kui keskkrimi juba kohal on, siis peab seal üleval päris kole olema,” ütles ta.
„Või siis tahab Nacka lähipolitsei jätta endale taganemistee,” ütles putukmees.
Annika vaatas mehele otsa, need värskelt kooli lõpetanud polegi tänapäeval nii lollid.
„Annika Bengtzon,” kuuldus hääl ta selja tagant.
Annika tundis kõhus raskust, heitis pilgu üle õla, kuid ei pööranud ringi.
„Tere, Bosse,” ütles ta.
Ta ei suutnud mõista, kuidas see idioot talle kunagi meeldida võis.
„Oled kohal ja muudad siin juba ennelõunasel ajal maailma?”
Üks kahest, kas jätta mees tähelepanuta, mis tähendaks, et ta kuulutab sõja, või siis minna selle peale, et ta siiski räägib temaga. Niikuinii pole see tema ärritust väärt. Niisiis pööras Annika ümber ja naeratas.
„Leiba peab ju teenima, Bosse. Kõik ei saa kasumist elada.”
Bosse käis meelsasti Pressiklubis ja rääkis oma metsikutest aktsiaspekulatsioonidest, mis olid sageli teostatud laenurahadega. Jahiõnn aktsiadžunglis kestis harva pikalt. Mehe naeratus muutus mõnevõrra pingsamaks.
„Mõtle,” ütles ta, „et sina müttad ikka mudas ringi koos meie, tavaliste surelikega.”
Annika kergitas küsivalt kulme.
„Sa istud ju varsti Norrköpingis riigilossis,” lausus Bosse. „Su uus mees hakkab Rootsi sisserännuametit juhtima?”
Annika oli küll kuulnud kõlakat, et ta uuele elukaaslasele Jimmy Haleniusele pakuti migratsiooniameti peadirektori kohta. Naine ohkas teatraalselt.
„Bosse,” ütles ta, „sa paned mind pettuma. Ma arvasin, et sul on ikka pea otsas.”
„Seal üleval toimub nüüd midagi,” ütles raadiomees.
Vaistlikult tõmbas Annika videokaamera välja ja sättis teravuse majale. Välistrepile astus kaks mundris ja kolm erariietes politseinikku. Üks neist oli noor erariietes naine. Ta oli sirge seljaga, laiaõlgne, saledate jalgadega, selja peal pikk pruun, nõelsirge hobusesaba. Annika tundis, kuidas hingamine rinnus seiskus, kas see on tõesti võimalik?
„See on Nina Hoffman,” ütles Bosse ja noogutas naise poole. „Ta oli segatud David Lindholmi mõrvaloosse. Ma arvasin, et ta on vallandatud.”
Reporterid jätkasid vadistamist, kuid Annika ei jälginud nende juttu. Nina Hoffman oli kaalus alla võtnud. Ta võttis kingadelt helesinised kilesussid ja läks ajakirjanikke ignoreerides eemale ühe eraauto juurde.
Annika tõmbas sügavalt õhku sisse ja pidas hinge kinni. Nad olid kohtunud Marokos, Fatima farmis Asilah’ lähedal. Annika teadis Nina ja tema pere kohta arvatavasti rohkem kui keegi teine.
Politseinikud rääkisid ikka veel omavahel trepi peal, üks erariietes meestest žestikuleeris innukalt. Seejärel suunas ta sammud ajakirjanike poole. Neid tõmbas tema ümber nagu magnetiga, Nina jäi piiramislindist meetri kaugusele ja laskis silmadel üle nende libiseda. Annika pööras pilgu Ninalt ära ja suunas nüüd kaamera politseinikule, raadiopoiss sirutas mikrofoni ette.
„Niisiis võin ma kinnitada, et see oli Ingemar Lerberg, kes minu selja taga olevast majast teadvuseta olekus leiti,” lausus politseinik ja vaatas kogunenud ajakirjanike hulgas karmil pilgul ringi. Annika kuulis, kuidas vihmapiisad langevad.
„Me otsustasime selle teatavaks teha,” jätkas politseinik, „kuigi on lähedasi, keda ei ole juhtunust veel informeeritud.”
„Keda ei ole informeeritud?” hüüdis üsna tagant keegi naine kohalikust televisioonist.
Politseinik ei teinud temast välja. Mööda mehe laupa voolas alla tilluke vihmaveenire.
„Ingemar Lerberg viidi Lõunahaiglasse ja praegu teda opereeritakse, me kuulsime, et tulemus ei ole kindel.”
„Kes helistas päästekeskusesse?” karjus naine kohalikust televisioonist.
Annika vahetas jalga. Politseinik kiikus kandadel.
„Uurimine käib,” ütles ta. „Eeluurimise juhiks on määratud Nacka peaprokurör Diana Rosenberg. Lähemaid teateid anname edaspidi …”
„Kes teatas?”
Naine ei jätnud järele.
„See oli anonüümne vihje,” ütles politseinik.
„Kas see oli naine või mees?”
„Sellele ei saa ma vastata.”
„Ei saa või ei taha?”
Politseinikul sai küllalt. Ta pöördus ümber, et minna tagasi majja. Ta juuksed olid siledalt vastu pead lakutud, popeliinjope oli vihmast tumedatriibuline.
„Kas on teada mingi motiiv vägivallatsemiseks?” hüüdis naine kohalikust televisioonist talle järele. „Kas Lerbergi oli ähvardatud? Kas on jälgi sissemurdmisest?”
Politseinik seisatas ja vaatas naist üle õla.
„Vastus kõigile küsimustele on ei,” ütles ta, tõmbas pea õlgade vahele ja kiirustas maja poole.
Annika laskis kaamera jälle alla ja vaatas üle rahvahulga politseiautode poole. Nina Hoffmani ei näinud ta kusagil.
„Kas tahad, ma viskan su linna ära?” küsis ta raadiopoisilt.
„Aitäh, aga ma pean tegema otselõigu kella kaheses saates,” lausus noormees.
„Kas sa Schymani kohta oled kuulnud?” küsis Bosse.
Annika vaatas talle küsivalt otsa. Bosse nägi välja nagu kass, kes on just kanaarilinnu alla neelanud.
„Ta sai pettusega endale Suure Ajakirjanikuauhinna. Selle artikliseeria eest, mis rääkis kaduma läinud miljonärnaisest.”
Annika kergitas kulme.
„Ütleb kes?”
„Uued andmed netis.”
Suur jumal, mõtles Annika.
„See oli dokumentaalfilm televisioonis,” ütles ta ja õngitses autovõtmed välja.
Bosse pilgutas mitu korda silmi.
„Mitte artikliseeria,” ütles Annika. „Schyman võitis auhinna teledokumentaali eest. Mõlemal korral.”
Ta läks auto juurde, lehvitas putukmehele ja hüppas sisse. Kui konditsioneer hoo sisse sai ja esiklaasi sisepinnalt auru minema puhus, sõitis temast mööda Nina Hoffman ja kadus pihuvihma sisse.
PEATOIMETAJA ANDERS SCHYMAN uuris arvutiekraanil Ingemar Lerbergi laialt tuntud naeratust: kriitvalged hambad, põskedes naerulohud, neoonsinised silmad. Mees seisis kail suure õlitankeri ees, seljas avatud hõlmadega sportpintsak, ülemised särginööbid lahti, juuksed tuules lehvimas.
Kuradi kihvt kutt. Nad tunnevad teineteist kümme aastat, või rohkem, viisteist? Paar aastat istusid nad mõlemad Rotary klubi programmikomitees, kuigi pärast Lerbergi maksuafääride paljastamist (Õhtuleht ei saanud sellele muidugi väga suurt tähelepanu pöörata juba ainuüksi sellepärast, et vastutava väljaandjana oli Schyman uurimisaluse klubikaaslane) suhtlesid nad vähem.
Kes ta nüüd vaeseomaks peksis?
Schyman uuendas lehekülge, et Lerbergi asja kohta viimaseid uudiseid lugeda. Twitterisse oli Annika Bengtzon üles pannud pildi kuriteopaigalt, paistis, et meedia jälgib juhtumit päris hoolega. Motiiv puudub, ähvardatud ei ole, sisse murtud ei ole. Keeruline olukord.
Schyman läks tagasi Lerbergi