Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus
ei,” tuli Claudius Terlindenile siis meelde. „Ma arvan, et see oli seotud tolle näidendiga, mida nad koolis pidid esitama. Stefanie sai peaosa. Ta pidi mängima Lumivalgekest.”
„Pidi?” uuris Amelie uudishimulikult. „Kas ta ei teinud seda?”
„Ei. Ta ju tap … hm … ta ju kadus enne ära.”
Saiaviilud lendasid rösterist plõksuga välja. Pia määris mõlemale poolele soolatud võid, lisaks korraliku kihi pähklivõid ja pani pooled kokku. Ta oli lausa sõltuvuses sellisest veidrast soolase ja magusa kombinatsioonist, ta nautis iga suutäit ning noolis sõrmedelt sulanud või ja pähklivõi segu ära, et see ei tilguks tema ette lauale laotatud ajalehe peale. Eilne skeletileid vanal lennuväljal oli toodud ära viierealises nupukeses, samal ajal oli aga Vera Kaltensee2 11. protsessipäevale pühendatud Frankfurter Neue Presse kohalike uudiste küljel lausa neli veergu. Täna kell üheksa pidi Pia andma maakohtus tunnistuse möödunud suvel toimunud sündmuste kohta Poolas. Tahtmatult läksid ta mõtted Henningile. Ühest tassist kohvist oli eile saanud kolm. Henning oli rääkinud naisega avameelsemalt kui kunagi varem isegi nende kuueteistkümne abieluaasta jooksul, aga Pia ei osanud mehe dilemmat lahendada. Alates seiklusest Poolas oli Henningil suhe Pia parima sõbranna Miriam Horowitziga, kuid siiski oli mees mingitel asjaoludel, mida ta Pia kahetsuseks ei täpsustanud, läinud voodisse oma tulise austajanna prokurör Valerie Löblichiga. See oli viga, nagu mees kinnitas, kuid fataalsete tagajärgedega, sest Löblich oli nüüd rase. Henningil kasvasid asjad üle pea ja ta mängis mõttega põgeneda USAsse. Juba aastaid meelitas Tennessee ülikool teda väga tulusa ja teaduslikult ülihuvitava ametikohaga. Kuni Pia veel Henningi probleemide üle mõtiskles ja samal ajal aru pidas, kas esimesele kaloripommile peaks järgnema teine, tuli vannitoast Christoph ja istus tema vastu köögilaua äärde. Mehe juuksed olid veel niisked ning ta lõhnas habemeajamisvedeliku järele.
„Kas arvad, et saad täna õhtul tulla?” küsis mees ja valas endale kohvi. „Annikal oleks hea meel.”
„Kui midagi vahele ei tule, siis ei tohiks probleemi olla.” Pia andis kiusatusele järele ja tegi endale veel ühe röstsaia. „Ma pean kell üheksa kohtus tunnistusi andma, aga muidu ei ole meil midagi põletavat.”
Christoph muigas pähklivõi ja soolavõi üle ning hammustas oma mõistlikult tervislikku kodujuustuga musta leiba. Ikka veel pani mehe nägemine Pial kõhus soojalt kõditama. Need olid Christophi tumepruunid karamellsilmad, mis olid naist esimesel kohtumisel kohe lummanud ja mis polnud siiani oma külgetõmbevõimet kaotanud. Christoph Sander oli muljetavaldav mees, kes ei pidanud oma tugevust demonstreerima. Tal polnud küll Pia ülemuse kompromissitult kena välimust, kuid tema näojoontes oli midagi, mis pani inimesi päid pöörama. Suuresti oli see tema naeratus, mis algas silmadest ja valgus siis üle terve näo, tekitades Pias iga kord peaaegu vastupandamatu tahtmise mehe käte vahele tormata.
Nad olid Christophiga tutvunud kaks aastat tagasi, kui Pia pidi ühe mõrvajuhtumi juurdluse asjus Kronbergi Opel-Zoo loomaaeda sõitma. Loomaaia direktor Christoph oli talle kohe meeldinud – see oli esimene mees pärast Henningist lahutamist, kes teda üldse huvitama hakkas. Sümpaatia oli olnud vastastikune. Paraku pidas Oliver von Bodenstein Christophit algul tükk aega ääretult kahtlaseks. Kui juhtum oli lahendatud ja Christoph igasugusest kahtlusest puhtaks pestud, oli nende suhe üpris kiirelt edasi arenenud, kirglikust armumisest oli saanud armastus ja nüüd olid nad juba tubli kaks aastat paar. Mõlemal oli küll oma korter, aga see pidi üsna varsti muutuma, sest Christophi kolm tütart, keda Christoph oli pärast oma naise ootamatut surma seitseteist aastat tagasi üksinda üles kasvatanud, lendasid pesast välja. Vanim tütar Andrea töötas kevadest saadik Hamburgis, noorim tütar Antonia elas vahelduva eduga oma sõbra Lukase juures ja nüüd tahtis Annika kolida koos oma lapsega Austraaliasse lapse isa juurde. Täna õhtul pidas Annika isa korteris lahkumispidu, homme lendasid nad Sydneysse. Christoph ei olnud selle üle just õnnelik. Ta ei usaldanud seda noort meest, kes oli Annika neli aastat tagasi rasedana üksi jätnud. Mehe kaitseks pidi muidugi ütlema, et Annika oli tema eest rasedust varjanud ja hoopis ise suhte lõpetanud. Nüüd oli aga kõik lahenenud, Jared Gordonist oli vahepeal saanud kõrgharidusega merebioloog ja ta töötas ühel Great Barrier Reefi saarel uurimisjaamas; niisiis oli ta Christophile nõnda-öelda ametivend ning too oli oma tütrele ja Jaredile viimaks vastumeelselt oma õnnistuse andnud.
Kuna Pia ei tahtnud mingil juhul Birkenhofist loobuda, oli Christoph oma maja Bad Sodenis kuni 1. jaanuarini välja üürinud. Annika lahkumispidu täna õhtul oli ühtlasi ka Christophi hüvastijätt majaga, kus ta oli nii palju aastaid elanud. Asjad olid juba kokku pakitud, mööbli transport oli tellitud järgmiseks esmaspäevaks. Suuremad mööblitükid pidid jääma ajutiselt lattu, seda kuni Frankfurdi ehitusamet annab loa Pia väikese majakese ümber- ja väljaehituseks. Jah, Pia oli oma eraelu arengutega üpris rahul.
Tobias oli kõik rulood üles tõmmanud ja silmitsenud maja sisemuse haletsusväärset olukorda ka päevavalges. Isa oli läinud poodi ja Tobias oli hakanud aknaid pesema. Kui ta oli parasjagu söögitoa aknaga ametis, tuli isa tagasi ning läks norgus päi ja vaikides temast mööda kööki. Tobias ronis treppredelilt alla ja järgnes isale.
„Mis juhtus?” Ta pilk langes tühjale poekorvile.
„Ta ei teenindanud mind,” vastas Hartmut Sartorius vaikselt. „Pole viga. Ma sõidan alla Bad Sodenisse supermarketisse.”
„Kuni eilseni käisid sa Richterite juures süüa ostmas, eks ole?” tahtis Tobias teada. Isa noogutas kergelt. Tobias võttis pikemalt mõtlemata garderoobist jaki, haaras korvi, milles oli isa rahakott, ja läks majast välja. Ta värises seesmiselt raevust. Richterid olid varem olnud ta vanemate head sõbrad ja täna viskas see närune harakas isa lihtsalt poest välja! Ta ei kavatsenud sellega leppida. Kui ta tahtis üle tänava minna, märkas ta silmanurgast restorani fassaadil midagi punast ja pööras ringi. SIIN ELAB MÕRTSUKSIGA, oli punase pihustiga majaseinale kirjutatud. Tobias jõllitas mõned sekundid vaikides inetut kirja, mis pidi igale möödasõitjale kohe silma torkama. Ta süda peksis rinnus ja magu tõmbus kokku. Seakari! Mida nad sellega saavutada tahtsid? Teda vanematekodust välja ajada? Kas järgmisena pannakse maja näiteks põlema? Ta keeras ringi, luges kümneni ja läks otsejoones üle tee Richteri toidupoeni. Kokku kogunenud latatarade jõuk oli läbi suure akna teda tulemas näinud. Kui uksekell kõlises, seisid kõik nagu teatrilaval: Margot Richter istus kassas, kange, jäine ja raudse selgrooga nagu alati. Tema taha oli asunud ta jässakas mees, pigem kaitset otsides kui ähvardavalt. Tobias vaatas kõigile ülejäänud kohalolijaile järjest otsa. Ta tundis neid kõiki, need olid tema lapsepõlvesõprade emad. Kõige ees seisis Inge Dombrowski, juuksur ja laimavate vihjete kroonimata kuninganna. Tema taga oli buldoginäoga Gerda Pietsch, kes oli kaks korda paksem kui varem, aga tõenäoliselt ka kaks korda teravama keelega. Tema kõrval seisis Nadja ema Agnes Unger, kurnatud ja halliks läinud. Uskumatu, et ta oli ilmale toonud nii ilusa tütre!
„Tere hommikust!” ütles ta. Talle vastati jäise vaikimisega. Aga keegi ei takistanud tal riiulite vahel ringi käimast. Külmriiulite külmutusseadmed sumisesid pingsas vaikuses valjusti. Tobias ladus rahumeeli korvi kõik, mis isa oli poesedelile märkinud. Kui ta kassa juurde astus, seisid kõik endiselt oma kohtadel, nagu oleksid kinni külmunud. Välise häirimatusega pani Tobias kaubad kassalindile, kuid Margot Richter oli käed rinnale risti pannud ega teinud katsetki kaupu läbi lüüa. Uksekell kõlises, kullerfirma pahaaimamatu autojuht tuli sisse. Ta märkas pinevat meeleolu ja jäi kõhklevalt seisma. Tobias ei liikunud millimeetritki paigast. See oli jõukatsumine mitte ainult tema ja Margot Richteri, vaid tema ja kogu Altenhaini vahel.
„Las ta nüüd maksab ära.” Lutz Richter murdus mõne minuti pärast. Ta naine kuulas hambaid kiristades sõna ja lõi Tobiase sisseostud tummalt kassast läbi.
„Nelikümmend kaks seitsekümmend.”
Tobias andis talle 50-eurose, naine ulatas vastumeelselt ja ilma vähimagi viisakuseta raha tagasi. Tema pilk oleks võinud Lõunamere kinni külmutada, ent Tobias ei hoolinud sellest. Vanglas oli ta pidanud teistsuguseid võimuvõitlusi ja piisavalt sageli võitjaks jäänud.
„Mina
Tegelane Nele Neuhausi raamatust