Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest. Contra
et merle (minu õe nimi) on rästas ja lärm on lärm.
Riias istusin kohe maha, et sõnaraamatut tähtsa näoga sirvida. Tundsin ennast ilmatu läti keele spetsialistina.
Esimeseks võimalikuks kokkulepitud kohtumistunniks ma veel kohal ei olnud, aga asi oli säetud nii, et iga tunni aja tagant tuleme uuesti vaatama. Toimis. Siis hakkasime uurima ja arutama, kus on see Läti kirjanike maja, kuhu me edasi läheme, selgus, et pean hoopis kolmandiku suure vaevaga tuldud teest tagasi minema.
Esinemise üksikasju ei mäleta, ega meid ilmselt siis tõlgitud ei olnud veel. Küll on meeles hämmeldus, et kirjanike majas oli mullivann, mis oli tollal kõva staatusesümbol, aga samas normaalset asukohta neil ei olnud. Meil on Tartus ja Tallinnas ju kirjanikemajad hästi keskuses.
Mingil hetkel selgus, et meie vastuvõtjatel pole aimugi, mida meiega pärast esinemist peale hakata. Lõpuks olime kuskil pisikeses korteris, magasime üsna silgukarbi moodi, külg külje kõrval.
Hommikul jäid kaks viiest mehest õhtust bussi ootama, see väljus umbes 17.30. Meie kaasnaklaste Veiko ja Indrekuga läksime hääletama, aga kui olime mitu kilomeetrit mööda Vabaduse (Brīvibas) tänavat kõndinud ja head hääletamiskohta ei paistnud, otsustasime, et kuna läheduses on Jugla jaam, sõidame rongiga Siguldasse (päris mitukümmend kilomeetrit edasi) ja alles sealt hakkame hääletama. Siguldas vaatasime paar minutit ringi ja taipasime kohe, et ka siin, keset Siguldat ei saa kuskil hääletada. Pikalt mingisse x-suunda välja kõndida ei tahtnud, pealegi hakkas Indrek kohalike vaatamisväärsuste vastu huvi tundma. Nii sai selgeks, et Valgani tuleb sõita järgmise rongiga, milleni mõni tund aega. Siis läks Indrek oma uudishimu rahuldama, aga meie Veikoga ei viitsinud, meid hakkas huvitama hoopis toidukoha menüüs olev plov. Pealegi imeväikese hinnaga – vist 11 santiimi, sest üks latt oli tunduvalt kõvem sõna kui dollar. Igatahes kirjutasin kunagi hiljem tanka.
siguldas ükskord
kakskümmend kaks santiimi
kaks plovi maksid
kümme latti seepärast
tuli seina seest võtta
Jah, see jama oli, et meil ei olnud enam Läti raha, sellest peab vist järeldama, et ma enda 500kroonist lattideks ei vahetanud, ma ei usu, et ma oleksin ta nii viimseni ära kulutanud. Aga mine tea, võib-olla jagasin või vahetasin teistega. Oleks teadnud, et ma 15 aastat hiljem hakkan sellest raamatut kirjutama, oleksin kuhugi täpsemalt kirja pannud.
Igatahes oli kümme latti miinimum, mida automaat välja andis. Aga ilmselt oli kõht tühi, et siiski läksime afääri peale, mis röövis ka panga umbes ühe ja poole latise teenustasu.
Rong sõitis tollal ainult Lugažini (Lukeni), sealt tõi spetsiaalne buss Valka. Läti Valka. Eesti Valgas selgus, et peagi jõuab meile järele buss, millega meie päev otsa Riiat nautinud kaks sõpra paari tunni eest startisid. Veiko otsustaski sellega jätkata, mina läksin hääletama, sest Tartu buss mind nagunii ei huvitanud, kavatsesin Võrumaale jõuda. Indrek lõi kampa ja kuigi nägime tee peal sõprade bussi Tartu poole sõitmas, läks meil tookord pimedusest hoolimata uskumatult hästi – paari tunni jooksul oli Indrek Tartus ja mina Urvastes.
Ots oli lahti tehtud, jälg Lätti jäetud, aasta hiljem läks ka Soome-süütus ja kuna kohtasin palju toredaid soomlasi, kadus ka see vastandamine. Aga Läti kohta lisaksin siia veel ühe tanka.
rohkem kui üks kord
kas seitse või kaheksa
riias ma käinud
raimonds paulsi kontserti
pole kunagi kuulnud
Ja vastab tänapäevani tõele. Seevastu oli omal ajal „Soovikontserdist“ alati rõõm kuulda Raimonds Paulsi popurriid. „Rumal süda“ ja „Miljon tulipunast roosi“ ja sellised kuumad laulud tulid ju temalt. „Saunast tulles oled terve ja noor“ – see on samuti Paulsi laul, kusjuures ka lätikeelses originaalis jutustab see saunas käimisest. Raimonds Pauls oli tõeline hitimasin ja tema laule esitasid NSV Liidu kõige suuremad staarid. Sellest hoolimata ei pälvinud Pauls „Kremli ööbiku“ kuulsust ja 1988. aastast sai Paulsist poliitik, kes hakkas Läti omariiklust üles ehitama. Ja jäigi poliitikasse pikaks ajaks.
Ammu enne seda seiklusrikast esimest Riias-käiku olin kirjutanud luuletuse, võiks ehk öelda isegi – soneti. Ansambel Vedel Leib tegi sellest koguni minirokkooperi.
ma oleks tõesti varsti jõudnud Riiga
kuid taksorahast puudu jäi üks kroon
mu meelest seda polnud palju liiga
kuid taksojuht humaansusetu loom
mu jättis teele õhk kus segi pliiga
ta haua peale mõttes lilli toon
teepervel istudes loen Arvi Siiga
ta maha müüks kuid puudub ärisoon
ei anna Riiat katsuda veel käega
ja palja silmaga ei teda näe ka
kuid õige suuna siiski ära aiman
näen sinna sõitmas Tallinn-Riia busse
kui jõuan kohale siis lähen toimetusse
artikli kirjutan kus taksojuhte laiman
IGORS VIHROVS JA TEISED PÕNEVAD LÄTI SPORTLASED
Sporditandritel toimuv on mulle põnevust pakkunud ning meenutades ja mälus koukides avastan, et olen kätt Läti spordi pulsi peal tugevalt hoidnud ja meil on ka ühiseid peaalasid.
Huvitav kokkupuude Läti spordiga tekkis mul 2000. aastal Sydney olümpia ajal. Pidin hommikul hiiglama vara olema Ilmatsalu ringis Tartus, et hääletada ennast kella kümneks Tallinna. Kuna hääletamine on ettearvamatu tegevus, olin platsis juba enne kella kuut. Õnnestuski kohe auto peale saada ja veel põnevamaks tegi asja, et tegu oli Läti rekamehega, kes mitu nädalat olnud kuskil Euroopa avarustes sõidus. Muidugi õnnitlesin teda olümpiavõidu puhul, mille lätlastele oli just (vast kuskil nädala eest) toonud riistvõimlemises (tõsi, ilma riistadeta harjutuses) Igors Vihrovs. Siis ma ei teadnud, et see on iseseisva Läti esimene olümpiakuld üldse.
Mees vajus mõttesse ja tunnistas mõne hetke pärast, et ta sõbrad olid talle helistanud ja ütelnud, et meil on nüüd võimlemises kuldmedal. Ta ei tahtnud seda uskuda, aga nüüd, kui täiesti juhuslik eestlane sedasama ütles, pidi ikka tõsi olema. Et tegu oli üllatusega, näitab ka üldine statistika – ei varem ega hiljem pole Vihrovs suurt midagi saavutanud.
Ka lätlaste järgmine olümpiavõitja Māris Štrombergs on kaks OM-kulda pälvinud pisut kummalisel alal – BMX-ratta-sõidus. See ala on Lätis üldse meeletult populaarne, samas ei ole ma seda oma ihusilmaga seal näinud. Ega seda vist kuskil keset linna saagi näha, sest see nõuab sisuliselt krossirada, vähemalt on mulle jäänud selline mulje olümpiavõistlusi vaadates.
Üks lätlaste kõvemaid kaubamärke – vähemalt spordisfäärides – on Sigulda rada, kust on kerkinud ridamisi maailmatasemel bobisõitjaid, kelgutajaid ja skeletonisõitjaid. Brežnev isiklikult andnud käsu kätte, et NSV Liit peab bobisõidus maailma tippu jõudma – mis mõttes suudame kosmosesse lennata, aga konkurentsivõimelist bobikelku ei suuda ehitada. Lätlastel oli selleks kohe valmisolek olemas, tegelikult vanad traditsioonid toetasid, seal olnud juba 19. sajandi lõpul bobirada olemas. Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist käis mitu Läti meest olümpiapjedestaalil, ka kõrgeimal astmel.
Tänapäeval on kuulsaim mees skeletonisõitja Martins Dukurs. Kui hakata tema saavutusi vaatama, võiks talle anda Läti kõigi aegade parima sportlase tiitli – üks iluviga siiski tahab veel parandamist. Olümpiavõitu ei ole tulnud, küll ridamisi hõbedaid. Kõiki teisi tiitleid ja maailmakarika etapivõite on ta kamaluga korjanud. Ka tema vend Tomass Dukurs asjatab üsna maailma tipu lähedal. Skeleton näeb ikka hirmuäratav välja, peab ju sõitma kõhuli, pea ees, ja kelgul ei olevat pidureid kah.
On ka spordialasid, kus