Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke
Kogemusnõustamine või nii.“
„Nii et hakkasidki naiste varjupaigas käima?“
„Ei! Ütleme, et teen pisut soojendust,“ muigas Maia ja tõsines. „Mul on üks sugulane, selline kaugemat sorti – ja tema vajaks hädasti nõustamist. Tema mees peksab teda.“
Annika oli rõõmus, et ettekandja tuli talle kohvi tooma. Nii ei pidanud ta kohe vastama. Annika surus alla ärrituse: talle ei meeldinud, kui keegi teine meenutas perioode tema elust, mida ta heameelega meenutada ei tahtnud. Eriti veel keegi, kes ise ei olnud nende sündmuste tunnistajaks. Mis sest, et sõbranna.
„Ja mida mina peaksin rääkima?“ Raini „lahtistest kätest“ oli ta Maiale rääkinud paar aastat tagasi, kui oli kord natuke liiga palju veini joonud. Ammune traagika oleks Annika arvates sinnapaika jääda võinudki, kui Maia seda aegumatuks kuritööks poleks pidanud. See kunagine kodune peks oli ka põhjuseks, miks Maia käis tavaliselt Annikal külas vaid siis, kui Raini polnud kodus. Antipaatia oli neil vastastikune. Aga Rainile oligi raske meeldida.
„Räägid oma kogemustest,“ õpetas Maia. „Annad talle mõista, et mehel pole õigust teda peksta.“ Maia vaatas mobiiltelefonilt kella. „Imelik, et ta veel siiani siin ei ole.“
„Sa kutsusid ta siia?“ üllatus Annika.
„Jah! Ta elab siin lähedal,“ ei leidnud Maia, et oleks midagi valesti teinud.
Annika kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud, et Maia oli kutsunud kellegi temaga kohtuma ilma tema käest eelnevalt luba küsimata, aga nii väikesest asjast ei olnud mõtet numbrit teha.
„Ma ei tea… Ma oleksin pidanud ikkagi ette valmistuma,“ varjas Annika muretsemisega oma pahameelt.
„Ära karda, sa ei pea ju rääkima mitte midagi, mida sa ei taha. – Muide, mul on paar mõtet, millega võiks tegelema hakata,“ jätkas Maia, mitu mõtet korraga peas, nagu ikka. „Meie sinuga kahekesi. Ma ei tea muidugi, kuidas see raamatupidamislikult käima peaks.“
„Selleks sa mind siis vajadki,“ muigas Annika, vihjates oma raamatupidaja-ametile. „Millega see firma tegeleks?“
„Ma ütlen sulle ainult ühe sõna: internet! – Aga see on pikem jutt.“ Maia vaatas ukse poole. Tema näole ilmus traagiline kaastundlik ilme. Uksest astus sisse ligi kolmekümnene kena naine, kohe kaugelt oli näha, et rahapuudust tal ei ole. Pehme villane mantel, saapad vähemalt paarisaja-eurosed. Ripsmepikendused ja parfüümipahvak. Juuksed langesid suurte lokkidena ühele näopoolele.
Naise nimi oli Inga ja ta oli väga kidakeelne.
„Ma arvan, et meil ei ole mingit mõtet siin arutada kellegi isiklikku elu, kui ta ise seda ei taha,“ ütles Annika.
„Olgu,“ ütles ka Maia ja pöördus Inga poole: „Kui sulle su praegune elu meeldib, siis muidugi lõpetame selle jutu. Palun vabandust, et ma tahtsin sind aidata.“
„Ja tegelikult ei ole mul väga palju aega ka,“ lisas Annika.
Inga oli mõne sekundi vait.
„Kuidas saaks kellelegi mu praegune elu meeldida?“ Ta tõstis juuksed, mis varjasid poolt nägu, üles. Maia ja Annika vaatasid jahmunult sinakaslillat põsesarna. Inga lasi juustel langeda ja kohendas need siis taas põse ette.
Maia abiga maalis Inga Annikale pildi oma elust. Jõukas mees, kes pakub talle kahte varianti: kas elada koos, nagu praegu, või siis minna lahku, ent sel juhul jääks laps mehele.
„Kas sa tõesti arvad, et kohus määraks lapse isa juurde?“
„Muidugi! Tema on ju maksnud kõik reisid, trennid, koolid – minul pole ju midagi! Ja tal on nii palju tunnistajaid, et ta on hea isa.“
„Tegelikult ka on hea isa või?“ tahtis Annika teada.
„No… omad vead tal muidugi on. Mõnikord on ta natuke liiga kuri. Aga ta ei löö last. Pole mitte kunagi löönud.“
„Vähemalt seegi hea,“ arvas Annika.
„See-eest sind ju klobib?“ meenutas Maia Ingale. „Mis hea isa see selline on, kes oma lapse ema peksab?“
„Eks ma ju ise olen ka mõnikord süüdi,“ õigustas Inga oma meest.
„Jaa, ma tean,“ ütles Annika irooniliselt. „Võiksid ju vähem suud pruukida ja oma arvamuse endale hoida, mis?“
„Täpselt nii!“ ei märganud Inga irooniat.
„Aga tegelikult ei ole nii,“ vaatas Annika tõsiselt Ingale otsa. „Ükski põhjus pole piisav, et naist lüüa! Meil siin on vaba maa, meil võib igaüks oma arvamust avaldada. Aga mitte keegi ei tohi oma arvamust rusikatega väljendada. – Lihtne, mis?“
„Sinul on muidugi lihtne,“ ei olnud Inga rahul. „Sind ju praegu keegi ei peksa? – Vabandust, Maia rääkis mulle natuke sinust. Kas sa said lõpuks lahutatud?“
„Ei, ma elan sellesama mehega koos. Aga juba aastaid ei ole ta minu vastu kätt tõstnud.“
„Mees on lõpuks aru saanud, kui hea naine tal on,“ ütles Maia.
„Nii et inimesed siis tõesti võivad muutuda?“ ei uskunud Inga.
„Mitte iseenesest. Mõnikord on vaja korralikku raputust. Ja siis kindlat kätt.“
„Ja millega sina teda raputasid?“
„Kirjutasin politseisse avalduse.“
„Päriselt?“
Inga üllatunud hääl oli nii vali, et kõrvallaudadest vaadati nende poole.
„Päriselt, päriselt,“ kinnitas Annika. „Lihtsalt võta kätte ja tee see asi ära!“
„Aga kui pärast läheb hoopis hullemaks?“ Inga võttis tooni maha. „See ei ole kaugeltki kõige jubedam sinikas, mis mul olnud on.“
„Siis lähed uuesti politseisse!“
„Ma ei tea… Ma mõtlen veel selle üle. Ja järjest rohkem mõtlen, et äkki peaks kaaluma teist varianti – et lahutaks ja poiss jääks temaga.“
„Nii lihtsalt loobuksid lapsest?“ imestas Maia. „Sa ju ise ütlesid, et teed kõik, et lapsel oleks hea!“
„Just nimelt! Lapse pärast ma seda ju teeksingi – lõppeks ehk ükskord see pidev tülitsemine.“
„Jääksid ilma kõigest – nii kodust kui lapsest…“ ei saanud Annika aru.
„Millest sa elama hakkaksid, ei tea?“ pahandas Maia.
„Ta lubas mulle lahutuse korral iga kuu kolm tuhat maksta. Seda pole küll nii palju, nagu ma harjunud olen, aga midagi ikka.“
Annika neelatas. Kolm tuhat? Kuigi Annikale numbrid meeldisid, lõi see lihtne number tema mõtlemise hetkeks segamini. Siis taipas ta kella vaadata. Õnneks oligi kell sealmaal, et Martinile trenni järele minna.
„Ma helistan sulle õhtul,“ ütles Maia Annikale. See noogutas.
„Aga kindlasti kaalu seda politseisse minekut,“ meenutas Annika Ingale ja läks kiirelt kohvikust välja.
Annika oli jätnud meelega ütlemata, et tema võttis omal ajal avalduse Raini vastu tagasi. Rain istus küll aastakese vangis, aga mitte tema pärast. Vabadusse naastes oli mees mõistnud, kui mugav on tema elu siis, kui natukenegi Annikale järele annab. Annika ju hoolitses terve pere eest, toetas ja innustas teda edasi pürgima… – Nii vähemalt arvas Annika ise. Aga kui Raini karistusele oleks lisandunud ka Annika süüdistus, poleks mees iial mõistust pähe võtnud. Vähemalt mitte see mees. Tigedate kriminaalide keskel naist siunates oleksid tema ideed ehk hoopis hullemaks läinud.
Inga mehe pärast Annika ei muretsenud. Loomulikult võis kõik pärast politsei sekkumist hullemaks minna. Aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus! Annika oli kohe aru saanud, et Inga suhted mehega olid hoopis teistsugused. Annika oli avalduse tagasi võtmisega kaitsnud oma peret, püüdnud säilitada selle riismeid. Ingal aga ei paistnud mingeid peresuhteid olevatki!