Küpsiseparadiis 2 ehk maskid & maskotid. Kerttu Rakke
ma ei hakka kellegi pärast võitlema. Ma olen ju naine. Mees peab olema kütt, muidu on suhte energia paigast ära.“
Cärolin ütles seda meelega. Varem oli Mihklile see ütlus meeldinud, see andis talle põhjust enda kui mehe ja potentsiaalse küti üle uhke olla.
„Aga sa sellele üldse ei mõtle, et sa oled rase?“
„Tundub, et sina ei mõtle – muidu poleks sa ju mingit taolist istumist korraldanud! Uhkeldada sellega, et sul on raseda naise kõrvalt kaks litsi?“
Mihkel oli mitukümmend sekundit vait. Cärolyn jõudis juba kahetsema hakata, et restoranis kohatud naisi litsideks oli nimetanud.
„Kohe näha, et sul puudub igasugune haridus ja igasugune mõtlemine,“ ütles Mihkel lõpuks. „Ülbitsemine täiesti vale koha peal, eneseala… ee… enese-alala…– Häh! Enesealalhoiuinstinkt üldse ei tööta!“
See ei olnud esimene kord, kui Mihkel talle tema kehva kodu meelde tuletas. Cärolyn surus muige maha. Keelevääratus tõmbas Mihkli tõsiseltvõetavust alla. Pealegi – madalamatel liikidel peaks ju enesealalhoiuinstinkt just paremini välja arenenud olema?
„Kui sa endast ei hooli, siis oma lapsest peaksid sa ikkagi hoolima,“ jätkas Mihkel.
„See on sinu laps ju ka,“ naeratas Cärolyn. Rõõmsalt, irooniata. Ehk nüüd taipab Mihkel, et on „õhtusööki“ korraldades nõmedalt käitunud?
Aga Mihkel ei vaadanud tema poolegi.
„Ma ei tea, kas ma üldse seda last enam tahangi,“ ütles ta põrandale vahtides. Cärolyn vaatas teda jahmunult.
„Aborti on vist juba hilja teha, mis?“ küsis Mihkel ja tõstis silmad. Selliseid silmi polnud Cärolyn Mihklil veel näinud. Nii ükskõiksed, nii… kauged!
„Ma arvan, et sa peaksid nüüd ära minema,“ ütles Cärolyn. „See, kes su võitis, tahab ju kindlasti oma auhinda kätte saada. Muidu ehk süüdistatakse mind auhinna varguses – madal ja harimatu, nagu ma olen.“ Ta ei püüdnudki enam irooniat vältida.
Mihkel läkski.
„Sa ei küsigi, kes võitis?“ pöördus ta uksel ringi.
„Ei,“ vastas Cärolyn. „Ei huvita.“
Hüvasti jätmata lõi Mihkel ukse enda järel kinni.
Cärolyn istus natuke aega diivanil, pea segaseid mõtteid täis. Ta oleks pidanud midagi tundma. Viha või kurbust või hirmu. Roosa mulli tõttu aga ei tekitanud praegune olukord temas mingeid ehmatavaid emotsioone. Ta avas läpaka ja mõtles sõnadele, millega sõnumit Nellale alustada. Mis oleks olulisim? See, et Mihkel korraldas sellise õhtusöögi? Või alustada sellest, on Mihklist lahus?
Facebookis oli uus sõbrakutse. Kusti. Cärolyn oli juba peaaegu kutset kinnitamas, kui talle torkas pähe olukorra haledus: lapse isa poolt maha jäetud, hakkab vanade kuttidega suhtlema? – Odav. Madal.
Nellale ei pidanudki ta sõnumit saatma. Nella ise oli talle viie minuti eest sõnumi saatnud:
„Tulen homme Tallinna. Oled olemas?“
„Muidugi! Kas tulen lennujaama vastu?“ kirjutas Cärolyn õnnelikult.
Nella! Cärolyn polnud teda näinud peaaegu aasta. Viimati kohtusid nad maikuus ühisel Saaremaa-kruiisil, kui Cärolyn veel rasegi polnud. Cärolyn otsustas, et räägib kõigest silmast-silma. Kui endal asjast juba mingi pilt on.
Rasedus ei olnud Cärolynil kaugeltki planeeritud. Kui temalt oleks küsitud, oleks ta Mihkli asemel parema meelega soovinud oma lapse isaks ükskõik keda oma eelmistest meestest. Neid ei olnud palju, aga nad kõik olid toredad: üle keskmise edukad ning armastasid huvitavat elu. Nad olid aga Mihklist ka palju vanemad.
Viimane, Urmas, oli olnud eriti kena. Nad suhtlesid üle nelja aasta, aeg-ajalt isegi nädalate viisi koos elades, kord ühe, kord teise juures. Urmas oli Cärolynist üle kümne aasta vanem. Kui ta avastas, et Cärolynil pole mingit haridust, sundis ta tüdrukut õhtukooli minema.
„Isa püüad mängida või?“ oli Cärolyn alguses kuri.
„Vaata enda ümber, kui palju su ümber on haritud inimesi, kes pole pooltki nii nutikad, nagu sina!“
„Just nimelt! – Milleks haridus?“
„Ja nii kergelt annadki alla – lased neil lollidel näidata, et nad on sinust paremad, kuna on viitsinud koolis käia?“
See oli argument. Seni oli tundunud hariduse puudumine Cärolynile lausa vaimukas ja bravuurikas: teate, mis, ma lihtsalt ei viitsinud sõna kuulata ja kõik! Selline ma olen! – Võimalus, et keegi võiks pidadagi teda harimatuse pärast rumalaks ja saamatuks, polnud talle pähegi tulnud. Nüüd tahtis ta näidata, et õppimine pole tema jaoks raskem kui teistele. Pealegi sai Cärolyn ju ise ka aru, et päris ilma hariduseta ei saa. Ta saab vanemaks, lihtsalt heast välimusest äraelamiseks ei piisa. Isegi siis, kui normaalne mees on. Nii ta siis saigi tänu Urmasele keskharitud.
Tagasi vaadates rikkuski nende suhte ära Urmase idee teda igal sammul harida. Ta innustas Cärolyni rohkem lugema ja teadmisi omandama ning uhkeldas tema saavutustega oma sõprade ees. Nagu… isa! Kõik oli tore, hea on ju tunda, et keegi sinust hoolib ja su eest hoolitseb, aga – isadega ju ei magata. Mis sest, et voodis polnud sellisest suhtest jälgegi, see oli sajaprotsendiliselt täiskasvanute vaheline asi. Ikkagi hakkas Cärolyn igavlema ja pirtsutama. Selleks andis kõva hoogu ka gümnaasiumi lõpetamine. Ei, mitte hariduse pärast: Cärolyn ei kavatsenud edasi õppida. Ta oli lihtsalt nii hirmus uhke, et oli hakkama saanud millegagi, mis talle väga ei meeldinud. Ta tundis end peaaegu kõikvõimsana. Nagu talle oleks kõik lubatud.
Pärast Kustit olid Cärolynil vaid endast mitu aastat vanemad mehed olnud. See oli kuidagi loomulik – vaadata mehi, kes juba meesteks on saanud, täiskasvanuks. Kui ta aga Urmasega elamisest tüdinema hakkas, kohtas ta Mihklit. Vaid kolm aastat temast vanemat, kena ja vaimukat kutti. Mihkel armus Cärolyni juba nende esimesel kohtumisel ega lasknud teda kaua aega lahti.
Urmas lasi aga kohe.
„Mis siis ikka, eks ma olen sellega arvestanud, et ükskord mingi noor jõmm su mult üle lööb,“ oli ta vaid öelnud. Cärolynil oli isegi kahju olnud, et nende suhe nii lihtsalt lõppes. Oleks väike tüli olnud, siis ehk oleks tal olnud põhjust Urmase peale solvunud olla, aga nüüd, kui mees nii viisakalt käitus, tuli Cärolynile paha maitse suhu: ta tundis end süüdi. Tema oli nende suhtes see, kes noorema leidis. See, et ta juba varem kõigest tüdinenud oli, ei omanud ju suures plaanis tähtsust.
Cärolyn avastas, et vanemate meestega elades jääb noorus tegelikult elamata. Ta nautis Mihkliga koos olemist kogu hingest, nagu teeks tasa selle, mis vahepeal tegemata oli jäänud. Mihkli sõpradega pidutsedes ei olnud ta seltskonnas kõige noorem naine. Ta ei pidanud tõestama oma teadmisi kolmekümne aasta tagustest poplauludest ega vastama küsimustele, nagu „No, te, noored, vist elategi Facebookis, jah?“
Mihkliga oli kõik teistmoodi. Muidugi elas Cärolyn Mihkli rahadest, aga peaaegu endavanuse mehega oli see teisiti. Näiteks ei pidanud pidevalt oma käitumist kontrollima. Hea oli naerda täiesti totakate asjade peale. Hea oli ka kallistada poisilikku saledat siledat keha. Hea oli tunda end täiesti vabalt.
Sellepärast Mihkel Cärolynile meeldiski. Hoopis teistsuguste inimestega harjununa pani ta Mihkli bravuuri ja egoismi nooruse arvele.
Aga elu mehega, kes elas suures osas oma vanemate rahast, polnud kaugeltki see, mis mehega, kes ise endale elatist teenis. Vahepeal tekkisid rahavoogudesse augud ja seda stressi, mis Mihkel siis oma emotsionaalsusega tekitas, oli nõme taluda. Cärolyn oli kord endale isegi tööd otsinud, et mingigi raha oleks ega peaks oma salaraha kallale minema, aga üsna pea loobunud, sest keskhariduse ja kogemusteta inimest polnud kellelgi vaja. Vaid ettekandjaks oleks ta oma CV-ga sobinud, aga selleks ei kõlvanud tema iseloom. Cärolynile ei meeldinud inimestega suhelda. Pealegi oli ta ju ise harjunud olema see, keda restoranides teenindati. Klassivahe. Mis sest, et mitte sünnijärgne.
Ametlikult oli Cärolyn ühes firmas koristajana tööl. Taas Urmase abi! Töökoht andis talle haigekassa