Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke
Kui see maha müüa, võin ma natuke aega kergemalt hingata.”
„Sina?” küsis Margus. „Aga meie?”
„Teie samamoodi. Jagame raha kolmeks. Ma usun, et ka teil ei jookseks mõned sajad tuhanded mööda külgi alla, või mis?”
„Ei, nii ikka ei saa,” arvas Jaanika. „Esiteks võtab see nagunii aega, siis peame me mingi osa maksudeks maksma ja… mina ei tea. Kuidas me Karinile ütleme, et tahame tema kodu maha müüa?” Andres oli ostnud selle maja pärast oma laste emast lahkuminekut, pisut enne Kariniga kohtumist. Lapsed olid siis juba päris suured ja kolisid varsti minema. Seepärast võtsidki seda kui lihtsalt maja ja rahaauku. Karinile oli see olnud kodu.
„Karin teadis ju seda väga hästi, et see on meie isa maja,” õigustas Ilmar.
„Sa ütled seda nii, nagu oleksid valmis teda tänavale tõstma,” pahandas Margus. „Kus ta sinu meelest elama peaks hakkama?”
„Mina ei tea,” mängis Ilmar endiselt pealikku. „Ja loomulikult ei tõsta ma teda tänavale, ma annan talle ikka aega endale uus elamine leida ja…”
„Oh, kui armuline!” iroonitses Jaanika. „Mulle ei meeldi see asi. Muide, kui Karin ja isa oleksid abielus olnud, siis ei saaks me üldse mingit majajuttu rääkida.”
„Täna õnne, et isa vähemalt ükski kord oma laste peale mõelda taipas,” ütles Ilmar.
Karin kuulas seda juttu ja tundis, kuidas veri vajub kehas allapoole. Pea hakkas ringi käima, käed muutusid nõrgaks, siis jalad… Ei, ma ei tohi maha kukkuda, ei tohi, ütles ta endale ja pigistas sõrmedega kraanikausi äärt, nii et nukid valged.
Karin pakkis oma asju lahti mitu-mitu tundi. Kardina vahelt immitses kahvatut valgust. Hommik, avastas Karin ja vaatas oma uues kodus ringi. Kodu? Karin ohkas. Võõrast aadressi koduks nimetada tundus sama kole kui kanda liiga lühikest kleiti liiga paljude võõraste inimeste ees. Aga vähemalt oli see tore, väike ja hubane maja. Karin tundis äkki kohutavat väsimust. Et mitte und kaduma lasta, tegi ta kähku voodi ära ja puges linade vahele. Isegi hambaid ei pesnud.
Enne magamajäämist tundis Karin hetkeks, nagu oleks Andres tema kõrval. Ta peaaegu kuulis Andrese vaikset hingamist. Ei, mõtles ta. Ei mõtle praegu Andresele. Ei mõtle sellele, et peab senisest „meie”-maailmapildist loobuma ja asemele võtma „mina”-maailmapildi, ja et see kõik on nii hirmutav.
Karin uinus, ripsmetes pisikesed pisarad.
Unes oli kõik äkki täiesti korras. Karin oli väike tüdruk, ta oli oma onu juures maal. Hobune, keda ta kartis, oli maha müüdud, ja uus, üleni valge, oli soe ja sõbralik. Karin ronis hobusele selga, see avas oma laiad valged ingellikud tiivad ja tõusis lendu. Nende all avanes kaunis maastik, kollased viljapõllud, rohelised heinamaad ja laastukatustega majad õunaaedadega.
„Kui karjakell kutsub, pean ma minema,” ütles hobune.
„Ära mine,” palus Karin, kuulis äkki hirmsat plärinat ja ärkas.
Karjakell ei saa ometi nii koledat häält teha, mõtles ta. Missugust häält tegi karjakell tegelikult? Ja mis asi see karjakell üldse oli? Kelluke, mis käis lehma kaelas või mingi selline, mida kõlistas karjane? Karin ei teadnud. Palju ta üldse lapsena maal oli? Hobuseid kartis ta nagu tuld, ja ühtki ei müüdud veel sellepärast maha, et tema neid kartis… Aga unenäos…
Kole plärin kostus uuesti. Uksekell, taipas Karin. Ta avas silmad. Sekundiga tuli meelde, kus ta oli. Karin viskas jooksu pealt hommikumantli õlgadele ja jõudis ukseni. Uksekell kostis uuesti. Kes seal olla võiks? Karin kohendas juukseid ja siunas end mõttes, et üldse ukse vastu jooksis: kedagi, keda ta oodata osanuks, kindlasti ukse taga olla ei saanud. Võõra ees aga niimoodi… Uksekell helises jälle. Karin vajutas lingi alla.
Ukse taga seisis umbes kolmekümneaastane noor naine.
„Tere,” naeratas ta rõõmsalt. „Mina olen Annika, olen teie naaber. Siitsamast, üle tee.” Naine viipas käega selja taha ridaelamu poole. „Mõtlesin, et… äkki tuleksite meile külla, saaksime tuttavaks.”
Karin kaalus mõttes. Noor naine tema ees oli hakkaja moega. Tahab ehk lohutada mehe surma pärast? Kodus, see tähendab – eelmises kodus, hakkasid naabrid Karinit kõnetama alles pärast Andrese surma, enne seda nad omavahel ei suhelnud. Tahtsid end heade inimestena näidata, mis muud, mõtles Karin.
„Ma ei tea…” alustas ta.
„Mis siin ikka teada,” naeratas Annika. „Mul lapsed terve päev küsivad, et emme, kes sinna õuepealsesse majja kolis!”
„Ma… Mul… läheb natuke aega…”
Annika rehmas käega.
„Ega’s mul on siin ka veel üht-teist teha… Aga nii… poole tunni pärast… võin ootama hakata?”
„Olgu,” naeratas lõpuks ka Karin.
Annika astus paar sammu trepist alla.
„Ma elan, näete, siin,” ta osutas taas oma selja taha. „Kus punased köögikardinad on.”
Karin noogutas, naeratas ja pani ukse kinni.
Ma ei öelnudki oma nime, meenus talle siis.
Karinil läks üle tunni, et end korralikult valmis seada. Alles pärast Annika lahkumist avastas ta, et uinumiseelsed pisarad olid liialt paisutanud tema silmalauge. Teepakikompressid silmadele ja vanni. See aitas alati. Viisakam riie selga, kommikarp kaasa ja minek.
Annika kodu oli hubane, ilmselgelt oli siin eiratud standardprojekti. Välisuksest astuti otse kööki. Põrandad olid niisked ja õhkasid mahedat põrandapesuvedeliku lõhna, mis kummalisel kombel sobis ahjust tuleva koogilõhnaga. Karin tutvustas end viisakalt ja tegi ettepaneku sinatamisele üle minna.
„Oi, kommikarp kohe…” Annika naeratas ja pani kommikarbi kõrgele köögiriiulile. „Ega sa ometi sellepärast poodi ei hakanud minema?”
Karin raputas pead. Vähemalt üks assortiikarp oli tema elamises ikka. Šokolaad oli ju hea. Karin armastas assortiikarpe – neist šokolaadi söömine tundus kuidagi peenem ja õigem. Ja kontroll magusakoguse manustamise üle lihtsam.
Annika valas neile mõlemale kohvi.
„Mul on tegelikult pisut piinlik,” vaatas Annika Karinile pisut häbelikult otsa.
„Piinlik? Mispärast siis?” ei saanud Karin aru.
„Noh, ma… niimoodi… lausa trügisin uksest sisse! Teil oli… see tähendab, sul… oli vist lõunauinak pooleli?”
Karin muigas. Kell oli olnud pool neli.
„Ei, ma… lihtsalt… Terve öö pakkisin asju ja jäin alles vastu hommikut magama.”
„No sel juhul pean ma kohe eriti vabandust paluma!”
„Pole midagi,” ütles Karin.
„Ma vaatasin jah, et eks vist keegi kolib varsti sisse,” oli Annika jutukas. „Üleeile seisis pool päeva üks koristusfirma auto siin.”
Koristusfirma? – No muidugi, kust olekski Maria pidanud selle aja võtma, et terve maja korralikult üle käia, hurjutas Karin end mõttes. Mis seal tegelikult vahet oli, kes koristas – oluline oli, et maja oli tema tulekuks puhtaks tehtud.
Uksest astus sisse umbes kolmekümne viie aastane mees ja jäi üllatunult Karinit vaatama.
„See on Karin, meie uus naaber,” kiirustas Annika seletama ja naeratas siis Karinile, Karini meelest kuidagi süüdlaslikult: „See on minu abikaasa, Rain.”
Rain sirutas Karinile käe. Karin vaatas seda esmalt imestunult – kas poleks olnud käeulatamine tema kui naise ja vanema inimese eesõigus? – siis võttis käe vastu.
„Väga meeldiv,” ütles ta. Tegelikult ei olnud.
Rain nookas peaga toa poole, Annika naeratas Karinile vabandavalt ning nad läksid koos köögist minema.
Missugune