Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani. Lara Williamson
arvata, et Billy pakub välja kõike, mis tema arvates ideaalses pargis peaks olema. Lõpuks ütlen Billyle lihtsalt, et pargis on kõik olemas: superhiiglaslikud liumäed, mis tekitavad tunde, et oled söönud pauksuhkrukommi, kiiged, mis lennutavad su nii kõrgele, et jalad puudutavad pilvi, nii kiired karussellid, et kui maha astud, kukud kohe ümber… ja dinosauruse luud? Häh, mitte lihtsalt luud, vaid ehtne stegosaurus.
Ma arvan, et olen pisut üle pingutanud, sest paps kratsib oma koikalatätoveeringut ja ütleb: „Päris dinosaurusi seal küll ei ole, Becket.” Ta on ilmselt unustanud selle õpetaja, kes mul neljandas klassis oli – tema oli küll paras dinosaurus. „Ja väljas on külmavõitu,” lisab paps. Billy sõnab, et meil on mütsid. Tal on oma maskmüts juba peas ja mina olen maskeeritud kohevaks vatitupsuks, nii et tõsiasi, et meil on mütsid peas, on selge igale lollile, kellel on silmad peas, seega tuleb paps ka arvesse. Ta pole siiski veel kindel, kas lasta meid välja, kui me pole siin korteris veel kahtekümmend nelja tundigi olnud. Siis ütlengi isale, et meile on väga tähtis ümbruskonda uurida ja me ei saa rohkem korteris kinni istuda. „Niimoodi jääme veel skorbuuti,” lisan kiiresti ja pakun, et toon oma arstiraamatu, kus on kõik sümptomid kirjas. Kinnitan isale, et neid on päris pikk nimekiri.
Papsi suujoon pehmeneb. „Mm, nojah, hea küll siis,” nõustub ta. „Aga kus jalgpall on, mina ei pannud seda küll ühtegi kasti.” Paps vangutab pead ja ütleb, et ta loodab, et ma ei aja talle kärbseid pähe, mis on naeruväärne, sest kusagil pole näha ühtegi kärbest. Paps kordab oma küsimust.
Jalgpall? Ausalt öelda polnud ma selle peale mõelnudki. Satun paanikasse ja vaatan Billyle otsa, tema vaatab omakorda mind ja pärast mõnda aega teineteisele otsa vaatamist taipan, et see ei aita meid kuidagi ning ma pean mingi aruka vastuse välja mõtlema – ja kiiresti.
„Ee… meil pole seda vaja, sest me mängime nähtamatut jalgpalli.” Vastus see ju oli, aga arukas küll mitte.
„Või nii,” ütleb paps, hõõrub silmalaugu ja toetab selja vastu diivanit. „Miks sul peab lammas peas olema, kui sa nähtamatut jalgpalli mängid?”
„Ma arvasin, et see on parem kui libahunt,” vastan ma.
Oeh.
Lõpuks, pärast seda kui paps ütleb, et ta astub ehk Siilipeadest ja Lõvilakkadest läbi, ajab Catiga juttu, kuni me väljas oleme, ja uurib tema käest, mida siinkandis teha saab, ning pärast umbes tuhandet reeglit, mida me tohime ja mida ei tohi teha ja millal me tagasi peame olema, laseme korterist jalga. NUHKi esimene salamissioon Pearli leidmiseks on täies hoos.
Kui me juba väljas oleme, seletan Billyle, et tegelikult me parki ei lähe ja sellist mängu nagu nähtamatu jalgpall pole üldse olemaski, see oli lihtsalt ettekääne, et välja pääseda, ilma et paps midagi kahtlustama hakkaks. No Billyle see ilmselt ei meeldi, sest ta virutab mulle jalaga vastu säärt.
„Mille eest?” lõugan ma.
„See on nähtamatu kinnihoidmine,” pomiseb Billy oma mütsi sees. „Ja selle eest, et sa panid mu uskuma, et me läheme parki.”
Läheme üle tee – kaks poissi, ühel peas maskimüts, teine nagu komberdav lammas. Viimaks küsib Billy, et kui ma juba nii tark olen, siis kuidas me peaksime saama tagasi meie majja Honeydown Hillsis.
„ME LÄHEME BUSSIGA!” hüüan ma, viibates meie vastas oleva bussipeatuse poole. Täna hommikul, kui ma korteri aknast välja vaatasin, märkasin, et meie tänavat mööda sõitev buss läheb Honeydown Hillsi. Nii et kuigi ma ütlen seda ise, arvan ma, et selles asjas olen ma ilmselt küll meisterdetektiiv. „ME LÄHEME OTSEKOHE BUSSI PEALE!” hüüan ma.
„Pole vaja karjuda,” pomiseb Billy. „Mul on küll maskmüts peas, aga ma ei ole Pluutol.” Jah, aga ma võin vanduda, et tema aju on küll teisel planeedil.
Tuleb buss number 63 ja me läheme peale. Bussijuht ütleb, et ta ei teadnud, et peab täna lambaid karjatama. Kui oleme istet võtnud ja bussijuht ei saa mu häälitsemist kuulda, määgin ma: „See bussijuhi nali oli mää-ää-äärkimisväärselt halb.” Billy ütleb, et ma olen väga naljakas, aga kui ma küsin, miks ta siis ei naera, vastab ta, et naerab küll, aga mütsi alt pole seda kuulda.
Buss sõidab mööda Edeni High Streeti, möödub pargist ja pastelltoonides majadest ning suundub edasi piki merekallast, kus paistab väike hobuserauakujuline sadam. Tillukesed kalapaadid hulbivad meres nagu mängupaadid vannivees ja lainete laksumine vastu kaimüüri meenutab südamelööke. Keerame järsult paremale ja mere äärest ära, kahekümne minuti pärast oleme Honeydown Hillsis ja meil on tunne, nagu oleksime siin olnud kõigest mõni päev tagasi, nagu me olimegi. Mu kõht teeb rohkem kukerpalle kui mõni võimleja, mis on muidugi tobe, sest siin on meie kodu ja Pearl on meile peaaegu ema. Välisukse ees seistes mõtlen, mida ma Pearlile ütlen, kui teda näen. Võib-olla sirutan ennast lihtsalt kallistama, sest ta on väga hea kallistaja. Higistan nagu villase kampsuniga lammas, kui lõpuks jopetaskust võtme võtan. Uks avaneb kergesti ja me hiilime kikivarvukil esikusse nagu kaks pantomiimikurikaela. Peatume ja kuulatame, aga majas on vaiksem kui kebabikaubikus taimetoitlaste konverentsi ajal.
„Ma ei kuule Pearli,” sosistab Billy.
„Mina ka mitte,” sosistan vastu, vedades sõrmega üle siniste tapeedipääsukeste. Selle tapeedi valis ema. Ma mäletan seda, sest hiljuti tahtis Pearl tapeeti välja vahetada, aga paps ütles, et ema valis selle, ja Pearl sai pahaseks, sest tema polnud seda valinud, aga pidi sellega elama. Siis ta naeratas papsile ja ütles, et tal pole selle vastu tegelikult midagi, paps tundis ennast süüdi ja leidis, et Pearlil on õigus. Paps ütles, et Pearl võib uue tapeedi panna, ja Pearl naeratas jälle, sest seda ta ju tahtiski.
„Oi, emme,” sosistan ma ja tõmban sõrmega mööda väikese pääsukese piirjooni.
„Mida?” sosistab Billy ja lükkab mütsi korraks üles. „Kas sa ütlesid kemmerg?”
Raputan pead ja ütlen: „Teeme kiiresti! Me ei saa siia kauaks jääda, sest lubasime papsile teeajaks tagasi olla.” Läheme kõigepealt elutuppa ja Billy märgib kohe, et Pearl on lõplikult läinud. Vaadates samasse kohta kuhu Billygi, märkan seinal tumedamat laiku. Pearli autoportree, mis kamina kohal rippus, on kadunud. Pearl maalis selle ühel vihmasel pühapäevaõhtul.
„Sul on õigus,” vastan tühja seina vahtides. „Pearl poleks seda niisama alla võtnud. Talle meeldis see portree väga.”
„Võib-olla viis ta selle ülakorrusele?”
Ülakorrusel Pearli autoportreed ei ole, seal pole ka Pearli ega tema asju. Mu kõhtu tabab hirmuoda, aga siis taipan, et see pole mingi oda, vaid Billy terav küünarnukk. Billy viriseb ja ütleb, et see on tõeline NUHKi müsteerium, aga tal on mõte, kuhu Pearl võiks olla läinud. „Ta jooksis ära loomi treenima.”
„Mis loomi?”
„Ükssarvikuid,” pomiseb Billy. Vahin mütsi silmaauku, uurides, ega sinna sisse juhtumisi ühe ajurakuga amööb pole tulnud. Aga ei, seal on ikka Billy.
„Millal sa siinkandis ükssarvikut oled näinud?” küsin Billylt, käed puusas. Billy kostab, et ükssarvikut pole ta kunagi näinud, aga ta teab, et neid on igal pool meie ümber, sest tal on tõendeid. „Mis tõendeid?”
„Nad kakavad teedele vikerkaari,” teatab Billy.
Mõtlen juba selgitada, et see tuleb autodest välja valgunud kütusest, aga no tõesti, vahel pole lihtsalt mõtet kulutada energiat loogilistele seletustele seal, kus loogikat pole ollagi. Seega ütlen Billyle, et see kõik on mõttetu ja me peame midagi muud välja mõtlema. Siin Pearli ei ole. „Pane kiri alumisele korrusele laua peale,” ütlen ma. „Kui Pearl tuleb tagasi, siis ta leiab selle, loeb läbi ja võtab ühendust.” Muud midagi pole mul välja pakkuda, kui just Billyl ei ole mõnda tarka mõtet.
Billy mõtleb hetke järele. „Mul on üks tark mõte. Mis siis, kui paneks kirja Pearli voodisse – kui ta tagasi tuleb, siis ta leiab selle, loeb läbi ja võtab ühendust.”
„Hea küll, sobib kah. Pane siis pealegi sinna,” vastan ma ja vaatan, kuidas Billy kappab papsi ja Pearli magamistuppa,