Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi
millega Prantsuse keiser rääkis, oli Balašov kaljukindel, et ta soovib rahu ja kavatseb astuda läbirääkimistesse.
„Sire! L’Empereur, mon maître…”21 alustas Balašov oma ammu ettevalmistatud kõnet, kui Napoleon oma jutu oli lõpetanud ja Vene saadikule küsivalt otsa vaatas, aga keisri pilk, mis nüüd otse temale oli suunatud, ajas ta segadusse. Te olete kohmetuses, koguge end! oleks Napoleon nagu ütelnud, kui ta vaevumärgatava muigega ise Balašovi mundrikuube ja mõõka silmitses. Balašov kogus end ja hakkas rääkima. Ta ütles, et keiser Aleksander ei pea Kurakini passide-nõudmist küllaldaseks sõja põhjuseks, et Kurakin tegi seda omavoliliselt ja ilma keisri nõusolekuta, et keiser Aleksander ei soovi sõda ja et Inglismaaga ei ole mingeid suhteid.
„Veel ei ole,” ütles Napoleon vahele, ja otsekui kartes lasta tunnetel enda üle võimust võtta, tõmbas ta kulmu kipra ning noogutas kergelt, millega andis Balašovile märku, et too võib jätkata.
Kui Balašov oli kõik, mis kästud, ära ütelnud, sõnas ta veel, et keiser Aleksander soovib rahu, kuid ei alusta läbirääkimisi muidu kui tingimusel, et… Selle koha peal jäi Balašov oma jutuga takerduma: talle meenusid sõnad, mida keiser Aleksander polnud kirjas kirjutanud, kuid mis ta oli käskinud tingimata sisse võtta Saltõkovile määratud reskripti ja Balašovil ütelda Napoleonile. Balašovil olid need sõnad meeles: niikaua kui Venemaa pinnal on veel üksainukegi relvastatud vaenlane! – aga üks keeruline tunne hoidis teda tagasi. Ta ei saanud neid sõnu suust, ehkki tahtis neid ütelda. Ta kohmetus ja ütles: tingimusel, et Prantsuse väed tõmbuvad Neemeni taha.
Napoleon märkas Balašovi kohmetust tema viimaste sõnade juures; keisri näos väratas miski ja tema vasak sääremari hakkas ühtlaselt värisema. Ta jäi paigale, kuid nüüd oli tema jutt käredam ja kiirem kui enne. Selle jutu ajal, mis nüüd järgnes, lõi Balašov korduvalt pilgu maha ning pani tahtmatult tähele Napoleoni vasaku sääremarja värisemist, mis tugevnes sedamööda, kuidas paisus ta hääl.
„Mina ei soovi rahu sugugi vähem kui keiser Aleksander,” alustas Napoleon. „Eks ole ma juba kaheksateistkümmend kuud teinud kõik, et seda saavutada? Ma olen kaheksateistkümmend kuud seletusi oodanud. Ja mida mult läbirääkimiste alustamiseks üldse nõutakse?” küsis ta kulmu kortsutades ja oma väikese valge ning pehme käega energilist küsivat liigutust tehes.
„Vägede tagasitõmbumist Neemeni taha, majesteet,” ütles Balašov.
„Neemeni taha?” kordas Napoleon. „Nii et nüüd te tahate siis tagasitõmbumist Neemeni taha – kõigest Neemeni taha?” kordas Napoleon ning tõstis pilgu otse Balašovi näkku.
Balašov langetas aupaklikult pea.
Pommerist lahkumise asemel, mis oli tingimuseks seatud neli kuud tagasi, nõuti nüüd kõigest tagasitõmbumist Neemeni taha. Napoleon keeras kähku selja ning hakkas toas edasi-tagasi kõndima.
„Teie ütlete, et minult nõutakse läbirääkimiste alustamiseks tagasitõmbumist Neemeni taha; just niisamuti nõuti mult kaks kuud tagasi, et ma lahkuksin Oderi ja Visla äärest – aga te olete sellegipoolest nõus läbirääkimisi pidama.”
Ta marssis vaikides ühest toanurgast teise ja jäi uuesti Balašovi vastas seisma. Range ilme oli otsekui kivinenud ta näole ja tema vasak jalg värises veelgi ägedamalt kui enne. Napoleon ise teadis oma vasaku sääremarja värisemist. „La vibration de mon mollet gauche est un grand signe chez moi,”22 ütles ta ikka.
„Niisuguseid ettepanekuid nagu see, et Oderi ja Visla äärest minema minna, võib teha Badeni printsile, aga mitte minule,” peaaegu kriiskas Napoleon iseendalegi ootamatult. „Kui te annaksite mulle Peterburi ja Moskva, ei võtaks ma neid tingimusi vastu. Teie ütlete, et sõda alustasin mina? Aga kes tuli esimesena sõjaväe juurde? – keiser Aleksander, mitte mina! Ja teie pakute mulle läbirääkimisi, nüüd kus ma olen kulutanud miljoneid, kus teie olete Inglismaaga liidus ja teie asjad on halvad – teie pakute minule läbirääkimisi! Ja mis eesmärk on teie liidul Inglismaaga? Mida see Inglismaa teile andis?” paristas ta, ja et ta ei tüürinud oma jutuga nähtavasti sugugi enam selle poole, et avaldada arvamust, kui tulus rahu sõlmimine oleks, või kaaluda selle võimalikkust, vaid ainult selle poole, et näidata oma õigust ja oma jõudu ning et näidata Aleksandri eksiteed ja vigu.
Tema jutu sissejuhatusel oli nähtavasti oma siht: teha teisele selgeks, kui palju paremas olukorras ta on, ja näidata siis, et näete, ta võtab sellegipoolest läbirääkimiste alustamise ettepaneku vastu. Ent ta oli juba alustanud – ja mida kauem ta rääkis, seda vähem suutis ta oma sõnu valitseda.
Kogu tema jutu siht seisnes nüüd juba nähtavasti selles, et vaid iseennast ülendada ja Aleksandrit solvata, mis tähendas teha just seda, mida ta kohtumise algul kõige vähem oli tahtnud.
„Ja te olevat kuuldavasti türklastega rahu sõlminud?”
Balašov langetas jaatavalt pea.
„Rahu on sõlmitud…” alustas ta. Kuid Napoleon ei lasknud tal rääkida. Tema pidi nähtavasti rääkima ainult ise, üksi, ja ta rääkiski edasi nii ilmekate väljenduste ja ohjeldamatu ärritusega, nagu hellitatud inimesed väga sageli teevad.
„Jah, ma tean, te sõlmisite türklastega rahu, kusjuures jäite ilma Moldovast ja Valahhiast. Aga mina oleksin need provintsid teie keisrile andnud niisamuti, nagu ma andsin talle Soome. Jah,” jätkas ta, „ma lubasin Moldova ja Valahhia keiser Aleksandrile ja oleksin need talle andnud, aga nüüd on ta neist toredatest provintsidest ilma. Ja ometi oleks ta võinud ühendada need oma impeeriumiga ning oma valitsemisaja jooksul laiendada Venemaa piire Põhjalahest Doonau suudmeni. Katariina Suur ei oleks suutnud teha rohkem,” kõneles Napoleon üha ägedamalt ja ägedamalt, marssides ise mööda tuba, ning kordas Balašovile peaaegu neidsamu sõnu, mis ta oli Tilsitis ütelnud Aleksandrile endale. „Tout cela il l’aurait dû à mon amitié… Ah! quel beau règne, quel beau règne!”23 kordas ta ikka uuesti, võttis taskust kuldtubakatoosi ja nuusutas sealt ahnelt.
„Quel beau règne aurait pu être celui de l’Empereur Alexandre!”24
Ta vaatas Balašovile kahetsevalt otsa, ent niipea kui Balašov tahtis midagi ütelda, võttis ta jälle kähku tollel sõnad suust.
„Mis oli tal soovida ja otsida, mida ta minu sõprusest poleks leidnud?..” ütles Napoleon ja kehitas arusaamatuses õlgu. „Jah, aga ta pidas paremaks koguda enda ümber minu vaenlasi – ja keda kõiki!” jätkas ta. „Ta kutsus enda juurde Steinid, Armfeltid, Wintzingeroded ja Bennigsenid. Stein on oma isamaalt välja kihutatud reetur, Armfelt kõlvatu mees ja intrigant, Wintzingerode Prantsusmaa ärakaranud alam, Bennigsen natuke rohkem sõjaväelane kui teised, aga siiski andetu kuju, kes ei osanud 1807. aastal midagi ära teha ja kes oleks pidanud keiser Aleksandris hirmsaid mälestusi äratama… Hästi, kui nad oleksid andekad, siis saaks neid ju kasutada,” jätkas Napoleon, kelle sõnad suutsid vaevu sammu pidada lakkamatu mõttetulvaga, mis näitas talle tema õigust või jõudu (mis tema arusaamise järgi oli üks ja seesama), „aga nad pole seda: nad ei kõlba ei sõja ega rahu jaoks. Barclay olevat neist kõige asjalikum, nagu kuulda, aga mina seda küll ei ütle, kui arvestada tema esimesi liigutusi. Ja mida nad teevad? Mida kõik need õukondlased teevad! Pfuel teeb ettepaneku, Armfelt vaidleb vastu, Bennigsen vaatab läbi ja Barclay, kes peab tegutsema, ei tea, mida otsustada, – aga aeg läheb. Ainult Bagration on sõjaväelane. Ta on rumal, aga tal on kogemusi, silmamõõtu ja otsustusvõimet… Ja mis osa on teie noorel keisril selles jubedas jõugus? Nad kompromiteerivad ta ära ja veeretavad vastutuse kõige eest, mis sünnib, tema peale. Un souverain ne doit être à l’armée que quand il est général,”25 läkitas ta oma sõnad lausa nagu väljakutse keisrile näkku. Napoleon teadis, kui väga keiser Aleksander oleks tahtnud väejuht olla.
„Sõjakäigu algusest on juba nädal aega möödas, aga teie ei suutnud
Majesteet! Keiser, minu käskija…
Minu vasaku sääremarja värisemine on suur märk.
Kõik selle oleks ta saanud tänu minu sõprusele… Ah! kui ilus valitsemisaeg, kui ilus valitsemisaeg!
Kui ilus oleks võinud olla keiser Aleksandri valitsemisaeg!
Valitseja peab sõjaväe juures olema ainult sel juhul, kui ta on väejuht.