Tsaari ohvitser. Richard Roht
eest “Postimehes” esimeseks eesti dekadendiks. Võib-olla võeti seda asja mõnelt poolt väga kurb-tõsiselt, kuid mul oli selle “tunnustuse” puhul vaid mõnus olla.
Paraku – ja see oli palju halvem – ei võetud “Igavesest labürindist” saadik mu kaastööd enam peaaegu kuskil vastu. Arvan, et kaastöö ise oli ka süüdi, sest kindlasti olin tol ajal muutunud liiga “dekadentseks” eesti ajalehtedele, kuna “Noor-Eesti” jaoks polnud mu dekadents veel küllalt pesuehtis. Nii et olin sattunud kahe maailma vahele ja tulemuseks oli – nälg. 1913. ja 1914. aastal olin Tartus mõnikord päevade kaupa söömata; korter oli maksmata kuude kaupa ja nii suvel kui ka talvel käidi ühe ning sama palituga ehk, õigem, käidi palitus vaid talvel, sest suvel oli see lombardis. Heeringas ja leib söögiks, mõnikord üle mitme päeva, oli maiustuseks. Teed tuli juua suhkruta. Rahakopik, kui seda oli, kulus eeskätt kohvikus, sest elati “boheemi elu” ning kohvikus istumine oli püha traditsioon. Nälgiti, aga kohvikus pidi saama istuda! Ja kui kellelgi kuidagi välja kukkus, siis toodi korv õlut koju ja lauldi seejuures kirikulaule kolme hääle peale ning sellest saadud inspiratsiooniga mindi kõrtsi, kus kelnerid ja puhvetipreilid ei suutnud sageli vastu panna me innukatele tõendustele, et arve tasume järgmisel päeval.
Nii saabus august 1914, mis ühe joonega tõmbas minu sassiläinud elule kriipsu peale ja pani maksma kindla kroonu korra.
Sarajevo revolvripaugud ei jäänud tähelepanemata isegi boheemlaste poolt, kuigi tegutseti rohkem ebamaiste kui maiste asjade sfäärides. Rahvusvaheline poliitiline õhkkond oli nii paks, et tundus läpastavana isegi Verneri kohvikus, ja kõiksugu imperialismide vaim hakkas lõpuks segama isegi puuderdatud “dekadente”.
Kui siis lõpuks kärgatas pikne ja tänavanurkadele ilmusid mobilisatsioonikäsud, ei oldud niivõrd üllatatud, kuivõrd aimati instinktiivselt, et tulemas on midagi väga suurt ja väga uut, mis senisele elule teeb lõpu ja avab ees üsna teistsugused leheküljed.
Nii ka sündis.
Juba väliselt võttis elu ja ümbrus paari päevaga üsna uue ilme. Tartu oli üleujutatud keskealiste maameeste ja hobustega, liiklemine muutus mitmekordselt elavamaks, rahvasalgad kogunesid aeg-ajalt siin-seal kokku ja siis peeti sõjavaimustuse miitingut, lauldi “Boože tsrää hranii!” ja liiguti üheskoos kohaliku rügemendi staabi või voinski natšalniku kantselei ette. Ühel säärasel meeleavaldusel lonkisin ka mina huvi pärast teistel sabas ja – miks salata – endalgi oli väike vasikavaimustus ja “massipsühhoos” sees. Läksime staabi ette, kus lauldi oma kaks-kolm Boože tsarää’d ära ja karjuti neli-viis korda hurraa, enne kui ilmus üks ohvitser staabi aknale ja pidas lühikese kõne. Aga oli tubli poiss. Kuna rahvas nõudis rügemendiülemat ja suurt vaimustusportsjonit, ütles ohvitser umbes järgmist: “Rügemendiülemal on palju tegemist, ta ei saa ilmuda. Ja meil, teistel, on palju tööd ja muret. Kinnitan teile, et meie kõik teeme, mis meie võimuses, et Venemaa eest seista. Seda peab tegema iga kodanik praegusel tõsisel ajal. Soovitan teil koju minna ja rahulikuks jääda ja töötada igaühel omal alal. See on nüüd kõige õigem. Meeleavaldustest on küllalt. Nendest ei ole kellelegi midagi kasu.”
Valas nii-öelda külma vett teiste truualamlikku vasikavaimustusse. Mõned väga tulised “militaristid” olid haavunud. Longiti pettunult laiali. Mis sa ütled, tahad ka midagi suure üldise asja heaks ära teha – ja saad väikeselt noomida. Suurem jagu tollest seltskonnast olid venelased – ametnikud, üliõpilased, kaupmehed, käsitöölised. Aga oli ka eestlasi. Lohutati end sellega, et kui Aia ja Tähe tänava nurgal üks mobiliseeritud tagavaraväelane voorimehel vastu sõitis, troska püsse täis, siis karjuti talle hurraa! Kuid tagavaraväelane, keskealine mureliku ilmega mees, pööras näo kõrvale ja ei vaadanudki vasikavaimustuspublikut. Ta päevitunud, tumm ja väsinud nägu on veel praegu mu silme ees. Ta pilgus, mille ta rahva eest kõrvale pööras, oli väike jälestus, võib-olla instinktiivne, otsegu näeks mees midagi ebasündsat enda ees. Ma ei mõistnud teda siis, kuid pärast küll. Küllap jäi tal maha perekond – naine, lapsed, võib-olla talu, majapidamine. Läinud ööl koputati ta aknale, ratsakäskjalg teatas talle mobilisatsioonikäsu ja kihutas edasi. Paari tunni jooksul tuli elada läbi rohkem kui mitmekümne aasta jooksul. Ja siis rutuline lahkumine. Ning ees? Võib-olla juba mõne päeva pärast langes ta Soldau all. Ja need seal karjusid talle hurraa!
Ma hakkasin juba asja mõistma, kui sama päeva õhtul tuli Valgast Reinhold Vellner, kes ka tagavaraväelasena Tartu oli käsutatud. Ei vedanud vaesel Vellneril. Teenis ligi neli aastat räpase kütipolgu reamehena Brest-Litovskis, sai “neetud russidelt” (nagu ta kirjades sõimas) tappa – “dädkadelt”, kapralitelt, allohvitseridelt. Ja nälgis, oli täisid täis. Kuid luges Maeterlincki ja unistas reisust Caprile! Vaene mees! Lõpuks, 1913. aastal vabanes sõjaväeteenistusest, oli mitu kuud kohata, venna talus sulaseks. Viimaks, 1914. aastal, sai väikese kohakese Valga lehe toimetusse. Aga samal suvel – mobilisatsioon.
Vellner oli tulivihane meeleavaldajate peale. “Mingu, kuradid, ise sõtta!” kirus ta. “Katsugu siis ka hurraa karjuda!”
Samal õhtul läks Vellner Tartus mobiliseeritavasse tagavaraväe rügementi, öösi saadeti ta minema ja Soldau all langes vangi. Pidas kogu sõja aja vastu. 1918. aastal saadeti ta Saksamaalt kodumaa poole teele. Teel haigestus kõhutõppe, kuna oli äärmiselt kurnatud. Ta paigutati Riias haiglasse, kus suri kodumaad nägemata.
Mina olin Vellneriga võrreldes palju õnnelikumas osas. Ma polnud ju tagavaraväelane, olid vaid “ratnik pervavo razrääda”, s.o. esimese järgu maakaitseväelane. Olin 1913. aastal Võrus kuu aega “karjaplatsi tampinud” – nii kutsuti maakaitseväelaste kuuajalist sõjaväelist õppust – ja see oli kogu mu staaž. Minu mobilisatsioonikäsk ilmus tulpadele alles pärast seda, kui tagavaraväelased juba läinud olid. Ja oli ju teada, et meid ei saadeta rindele, vähemalt esialgu mitte, vaid jäetakse “maad kaitsma”, kuna veel enne seda oli meid tarvis korralikult välja õpetada.
Meie mobilisatsioon polnud ka nii kiire kui tagavaraväelastel. Nemad saadeti rindele otse “palavalt”. Haarati – nagu – kodust adra tagant inimene, mõne tunni jooksul pandi riidesse, laoti vagunisse ja juba sõitis tulle “pušetšnoje määsso” (kahuriliha), olles kakskolm päeva pärast adra tagant lahkumist võib-olla – juba “külm”.
Pärast ratnikute mobilisatsioonikäsu ilmumist kõndisin ma veel mitu päeva Tartus ringi vaba mehena, sest kuulda oli, et pole kiiret, mehed kogunesid pikkamisi, kuna – vist – käsuski oli ilmumiseks antud mitu päeva aega. Käisin veel kohvikus, kõrtsiski, ja – mäletan – “Vanemuises” sai ühel õhtul sõpradega veel kõvasti võetud, nii altkäe, sest avalikult enam alkoholi müüa ei tohtinud. Kuid viimane asjaolu oli meie kambale soodus, sest krediiti ei keelanud nüüd enam keegi – “maeti” ju viina, ja mis sa surnust enam hoiad.
Lõpuks arvasin, et aeg on minulgi minna, ja ühel kenal augustihommikul läksin voinski natšalniku juurde, kuhu oli käsu järgi ilmumine määratud.
Mul oli oma pikk-kuub (visiit) seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Selline oli meie, “boheemlaste” moekarje tol ajal. Vestil oli hästi suur väljalõige ja valget rinnaesist ehtis must “Harrisoni” lips. ( Harrison, rootsi või norra näitleja, oli siis filmide kuulsaim traagik.)
Suurem jagu mehi oli arstlikust komisjonist juba läbi käinud ja voinski natšalniku ruumid juba üsna tühjad. Ühes tagumises toas leidsin dr. Ottase särgiväel, higi otsa ees, mehi murdmas. Nimelt murdmas, sest praegu veel näen selgesti oma sile ees toda pilti, mis mulle esimesena avanes, kui astusin tuppa: diivanil paljas mees upakil ja dr. Ottas tema kallal, mehe jalad otsapidi pihus; tohter väänas ja käänas neid kui loogapuid, kuna mees ägises ja kägises nagu vana vanker. Mees kaebas nimelt ägedat reumatismi ja arst pidi siis kindlaks tegema, kuipalju selles tõtt, kui palju luulet. Oli raske töö! Arst murdis ja murdis ja küsis aeg ajalt: “Kas on valus?” Mees laulis kui hädapasun: “Ja-a-a, ja-a-a, ai ai, tohtrihärra!”
Ei mäleta, millega see lõppes. Aga usun, et vana tuntud “prinnatiga”. (“Prinnat” – priinät! öeldi komisjonis, kui mees oli sõjaväeteenistuseks kõlblikuks tunnustatud ja teenistusse vastu võetud.)
Teiste