Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel
ei juhtunud midagi. Vähemalt mitte midagi huvitavat.
Selle üle otsustan mina. Te teate, et minu juurdepääsuluba salastatud teabele on mitme taseme võrra kõrgem kui teil, nii et alustage algusest.
Ma ei saa isegi aru, mida see tähendab.
Kuidas te Türki sattusite?
Mind kutsuti NATO ülesannet täitma. Saabusin varahommikul ja magasin natuke. Lennueelne ettevalmistus oli kell 16.00. Mulle tutvustati teist pilooti, CW Mitchelli, ja me läksime ülesannet täitma. Lendasime kell 02.00 modifitseeritud stealth-kopteri UH-60-ga Adanast välja. Pidime väga madalal kõrgusel Süüria õhuruumi sisenema ja umbes kaksteist miili piirist lõuna pool Ar-Raqqah’ lähedal õhuproove koguma.
Te ütlesite, et polnud oma kaaspiloodiga varem kohtunud. Ma olen aru saanud, et armee eelistab meeskondi koos hoida. Tundub imelik, et meeskond lahutatakse vahetult enne ohtlikku ülesannet ja teil lastakse lennata kellegagi, keda te peaaegu ei tunnegi. Miks ei lubatud eelmisel teisel piloodil teiega kaasa tulla?
Ta saadeti mujale.
Miks?
Küsige tema enda käest.
Küsisingi. Kas teid üllatab, kui ma ütlen, et ta palus end saata kuhu tahes, peaasi, et saaks lennata mõne teise piloodiga? Sõnad, millega ta teid kirjeldas, olid „nõnge”, „heitlik” ja „tulipäine”. On tal alles sõnavara!
Ta mängib palju „Scrabble’it”.
Kas te sellepärast läbi ei saanudki?
Minul polnud temaga mingeid probleeme.
See on pigem kõrvalise tähtsusega. Ei leidu just palju inimesi, kes oleksid valmis oma sõjaväelise karjääri kaalule panema ainult selle nimel, et ei peaks ühe teatud inimese seltskonnas viibima.
Me olime paljudes asjades eri meelt, aga mina ei lasknud sel kunagi lendamist segada. Ma ei saa sinna midagi parata, kui tema selleks võimeline ei olnud.
Nii et kui teistel on teiega probleeme, pole see teie süü. Te lihtsalt olete niisugune.
Sedamoodi jah. Kuulge, kas te tahate, et ma ütleksin, et minuga ei ole just eriti lihtne läbi saada? Olgu, tunnistan üles. Aga mulle tundub, et me ei tulnud siia minu võluvatest iseloomujoontest vestlema. Te tahate teada, kuidas ma kahekümne miljoni dollarise helikopteriga keset pistaatsiapõldu hunnikusse panin. On nii?
Alustada võiks tõesti sellest. Te ütlesite, et pidite õhuproove koguma. Kas te teate, milleks?
NATO usub, et Süüria on juba aastaid tuumarelvastuse programmiga tegelnud, ja tahab sellele lõppu teha. Iisrael pommitas 2007. aastal kahtlusalust tuumareaktorit, aga NATO ei võtaks uisapäisa nii drastilist käiku ette.
Nad tahavad saada kindlaid tõendeid, enne kui sõjalist operatsiooni alustavad.
Nad tahavad neid teolt tabada. Süüria sõjaväeluure allikas ütles USA-le, et Ar-Raqqah’ lähedal toimuvad maa-alused katsetused, ja kuna Süüria ei lase inspektoritel kahtlaseid tuumajaamu külastada, pidime kasutama varjatumat lähenemist.
Kas selle salainspektsiooni käigus tuli teha ka midagi muud peale õhuproovide kogumise?
Ei. Pidime lendama sinna ja tagasi. Meiega koos tuli Türki päris kopsakas varustus, millega sai meie kogutud õhuproovidest tuumategevuse jälgi otsida. Lahkusime Incirliki lennuväebaasist kell 02.00, nagu ette nähtud. Lendasime umbes tund aega piki piiri ida suunas ja siis keerasime lõunasse Süüria kohale. Lendasime umbes kaksteist minutit, kõht vastu maad, kaheksakümmend jalga maapinnast. Jõudsime kella 03.15 paiku kindlaks määratud koordinaatideni, võtsime õhuproovid ja tulime sama teed tagasi.
Kas te pabistasite?
Naljavend! Pabistan ma siis, kui mul on telefoniarve maksmata. See on natuke teine asi. Sa teed madallendu 160 miili tunnis, eeldatavalt vaenuliku territooriumi kohal, keset ööd, öönägemisprillidega. Kui see südant peksma ei aja, mis siis veel ajab? Nii et jah, olime mõlemad pingul. Öönägemisprillidega näeb ainult otse ette. Tundub, nagu lendaksid uskumatu kiirusega läbi rohelise valgusega kitsa tunneli.
Kas kõik kulges plaanipäraselt?
Nagu kellavärk. Olime enne kahekümne viie minuti möödumist Türgi õhuruumis tagasi. Tõusin kaheksasaja jala kõrgusele, kui me piirist eemaldusime. Lähenesime parajasti Harranile, kui märkasime otse enda all mingit valgust. Need ei olnud linnatuled. Me olime põllumaade kohal ja värv polnud õige. Siis jäi mootor äkki seisma ja kokpit läks pimedaks.
Kuulsime, kuidas tiivikute pöörlemine aeglustus, ja seejärel ei kuulnud enam midagi. Alt põldudelt kiirgas mingit türkiissinist kuma. Lugematud pisikesed põõsa moodi puud, istutatud üksteisest kolmekümne jala kaugusele, ja nende vahel paljas muld. Me lihtsalt istusime ja vahtisime. See oli sürreaalne, väga… rahulik. Siis kukkusime alla nagu kivi.
Turvapadi lajatas mu visiiri vastu ja lõi mu pildituks, kui me maapinda tabasime. Ärkasin paar minutit hiljem. Olin helikopteris üksi. Üks valge puuvillase tuunikaga vanamees üritas mu rihmu lahti teha. Ta oli vähemalt kuuekümneaastane. Tal oli tume parkunud nahk. Ta vaatas mind ja pomises midagi, teades ise, et ma nagunii aru ei saa. Seepeale ta lihtsalt naeratas. Muist alumisi hambaid oli puudu, aga tal olid ilmatu lahked silmad. Ma toibusin ja aitasin tal ennast istme küljest lahti harutada.
Ta aitas mind pikkamisi välja, toetas mu käe oma õlgadele. Keegi haaras mul teisest käest kinni, üks noor tüdruk, ehk kuueteistaastane. Ta oli väga ilus. Ta vaatas muudkui maha, rääkis ainult natuke, kui mees tema poole pöördus. Võib-olla oli see neiu isa, võib-olla vanaisa. Nad panid mind helikopterist umbes saja jala kaugusele istuma ja mees andis mulle välipudelist vett juua. Noor tüdruk näitas mulle riidetükki ja viipas mu otsaesise poole. Kuna ma vastu ei vaielnud, pani ta märja riide mu parema silma peale. Võttis ära ja pani kähku kõrvale, lootes ilmselt, et ma verd ei märka.
Kus oli teie teine piloot?
Ega ma ei teadnud. Kulus paar minutit aega, enne kui ma avastasin, et helikopterist paar sammu tahapoole oli kogunenud mitu inimest. Nende nägusid ma ei eristanud, ainult varje türkiissinise valguse taustal. Tõusin püsti. Noor neiu kordas aina paari sõna – arvatavasti „ärge tõuske”. Hakkasin valguse poole astuma. Jõudsin tohutu kraatri servale, mis oli pistaatsiapõllu ära lõhkunud. Valgus oli väga ere.
Mitchell oli kohalikega seal. Ta haaras mul käsivarrest kinni ja toetas selle oma õlgadele, siis võttis mul ümbert kinni. Tal oli vist siiralt hea meel mind näha. Ma isegi ei tea, mida me õieti vahtisime, aga see oli kõige aukartustäratavam asi, mida ma olen kunagi näinud.
See meenutas tumedast metallist vaala – võib-olla oli see laev või allveelaev, kuigi tundus väiksevõitu. See oli sale ja voolujooneline nagu 747 kere, ent ilma ühegi nähtava avauseta, ilma propellerita. Meenutas pigem Itaalia kunstiteost kui mingit praktilist eset. Mööda pinda jooksid korrapäraste vahemaade järel türkiissinised sooned, mis moodustasid võrkja mustri.
Kui kaua te seal olite?
Ma ei tea. Võib-olla kümme minutit. Lõpuks tõid meid maa peale tagasi teiste kopterite hääled ja tuul, mis meile liiva näkku puhus. Kraatri ümbrusse laskus neli Black Hawki ja sealt tuli välja rohkem merejalaväelasi, kui ma jõudsin kokku lugeda. Nad viisid Mitchelli ja minu ühe helikopteri juurde ja me tõusime kohe õhku. Maha jäänud mehed hakkasid inimesi kraatrist eemale juhatama. Nägin, kuidas kaks merejalaväelast üritasid kohalikku politseid takistada, et need sündmuspaigale ei läheneks.
Jah, see oli… kahetsusväärne… et kohalik võim asjasse sekkus. Olnuks palju lihtsam, kui nad oleksid mõni minut hiljem kohale jõudnud. Palun jätkake!
Ongi kõik. Rohkem pole midagi rääkida. Mind viidi Türgi baasi laatsaretti. Tunni aja eest toodi mind siia silmaopile. Kuidas te üldse teada saite, et ma siin olen?
On