Detektiiv Luuker Leebesurm 2: Mängides Tulega. Derek Landy
keerasid O’Conneli tänavale ja neist möödusid Spire’i monument ning Pearse’i kuju. Koterman istus tagaistmel ja vingus käeraudade liiga kõva haarde üle. Kell oli neli hommikul. Valküüria võitles haigutusega.
Eelmisel aastal oleks ta samal ajal voodis lamanud, mõnusasti teki all keras ja näinud und… noh, millest iganes ta siis und nägi. Nüüd olid asjad hoopis teistsugused ja tal vedas, kui sai öösel paar tundigi magada. Kui ta parajasti ei kakelnud selliste hulludega nagu Koterman, harjutas ta võlukunsti. Ja kui ta ei harjutanud võlukunsti, õppis ta võitlema kas Leebesurma või Tanitaga. Nüüd oli tema elu palju põnevam, palju lõbusam ja kohe väga palju ohtlikum. Tegelikult oligi uue eluviisi üheks peamiseks miinuseks see, et ta nägi harva ilusaid unenägusid. Kui ta magas, saabusid pigem luupainajad – need ootasid kannatlikult ja soostusid alati temaga mängima.
Aga eks see oligi selle hind, leidis ta. Seiklusrikka ja põneva elu elamise hind.
Vahamuuseumi omanikud sulgesid eelmise aasta sündmuste järel muuseumi ja asutasid linna teises otsas uuema, parema versiooni. Nüüd istus hoone vaikselt oma naabrite kõrval tagasihoidliku ja hallina ning selle esiuksed olid suletud, lukustatud, pitseeritud. Aga Valküüria ja Leebesurm polnudki iial esiuksi kasutanud.
Nad parkisid maja taga oleva laadimisukse juurde ja viisid Kotermani tagant sisse. Nad kõndisid hämaralt valgustatud koridorides mööda üksildastest ajaloolistest kujudest ja kinoikoonidest, kes olid jäetud tolmu koguma. Valküüria libistas lüliti leidmiseks käega mööda seina ja uks vajus ta kõrval lahti. Ta juhtis teed treppidest alla ja mälus sähvatas eelmise aasta suvi, kui ta astus üleni laipadega kaetud Pelgupaiga fuajeesse…
Täna polnud aga näha ühtegi korjust. Kaugema seina ääres seisid valves kaks Raidurit, üleni hallis, vikatid seljale kinnitatud, visiiriga kiivrid otse ette suunatud. Raidurid töötasid Pelgupaiga seadusesilmade ja armeena. Need vaiksed ja surmavad kujud tekitasid Valküürias endiselt õudu ning külmavärinaid.
Neist vasakul avanesid topeltuksed ja uus Peamaag Thurid Gild saabus nende juurde. Hõrenevate hallide juuste, kortsus näo ja külmade silmadega mees näis olevat kuuekümnendates eluaastates.
„Leidsite ta siis üles,” ütles Gild. „Enne või pärast seda, kui tal õnnestus kedagi tappa?”
„Enne,” ütles Leebesurm. Gild mühatas ja viipas Raiduritele. Nad astusid ette ning Koterman tõmbus neist eemale. Raidurid võtsid tal kindlalt kätest kinni ja mees ei hakanud vastu. Ta lõpetas isegi vingumise oma murtud ninaluu pärast, kui ta minema viidi.
Valküüria vaatas uuesti Gildi poole. Peamaag polnud kaugeltki sõbralik mees, kuid näis, et ta tunneb end eriti ebamugavalt just Valküüria ümbruses, justkui ei teaks, kas peaks võtma tüdrukut tõsiselt. Ta kippus rääkima otse Leebesurmaga ja heitis Valküüria poole pilgu vaid siis, kui too midagi küsis.
„On kerkinud olukord, mis nõuab sinu tähelepanu,” ütles Gild. „Siitkaudu.”
Leebesurm astus Peamaagi järel, kuid Valküüria hoidus kahe sammu võrra tahapoole. Gild võttis Vanemate Nõukogu juhtimise üle, kuid pidi veel valima kaks sortsi, kes seda koos temaga juhiks. See näis olevat pikk ja kurnav protsess, kuid Valküüria teadis, kes oleks Gildi esimene valik. Ta oli ju siiski võimu austav mees ja siin maailmas leidus vähe neid, kes olid härra Õnnisest võimsamad.
Nad kõndisid pika lauaga ruumi ja härra Õnnis tõusis – kiilaka, pika ja laiaõlgsena, silmad läbitungivalt sinised.
„Olen kuulnud murettekitavaid uudiseid,” ütles Õnnis ja asus tavapäraselt kohe asja juurde. „Näib, et parun Vengeus on Venemaal kinnipidamispaigast valla päästetud.”
Leebesurm ei lausunud hetkeks sõnagi. Kui ta rääkima hakkas, valis ta sõnu väga aeglaselt. „Kuidas ta välja pääses?”
„Vägivaldselt, vastavalt meie saadud aruannetele,” vastas Gild. „Üheksa Raidurit tapeti koos umbes kolmandiku vangidega. Tema kong oli nagu kõik teisedki, turvaliselt summutatud. Mitte keegi poleks tohtinud saada seal maagiat kasutada.”
Valküüria kergitas kulme ja Leebesurm vastas küsimata jäänud küsimusele ise. „Parun Vengeus oli üks Mevolenti kurikuulsast Kolmest Kindralist. Ohtlikult fanaatiline, ülimalt intelligentne ja väga-väga võimas. Nägin kord, kuidas ta heitis pilgu mu kolleegile – ja too plahvatas.”
„Plahvatas?”
Leebesurm noogutas. „Igale poole laiali.” Ta pöördus Gildi poole. „Kas me teame, kes ta vabastas?”
Peamaag raputas pead. „Venelaste sõnutsi oli üks kongi seintest pragunenud. Püsis endiselt, aga mõranenult, justkui oleks miski sinna vastu lennanud. Rohkem vihjeid meil praegu pole.”
„Vangla asukoht on hästi hoitud saladus. See on korralikult peidetud ja kaitstud. Kes iganes selle taga on, pühendati asjasse,” sõnas Õnnis.
Gild grimassitas. „See on venelaste, mitte meie probleem. Meie ainsaks mureks on peatada parun Vengeus.”
„Arvate, et ta tuleb siis siia?” küsis Valküüria.
Gild vaatas tema poole. Valküüria nägi ta rusikasse tõmbuvat kätt. Ta ilmselt ei märganudki, et seda tegi, kuid see andis Valküüriale selgelt ja üheselt mõista – ta ei meeldinud Peamaagile endiselt.
„Jah, Vengeus tuleb siia. Tal on siin ajalugu.” Gild vaatas Leebesurma. „Oleme juba saatnud oma inimesed lennujaamadesse ja sadamatesse üle kogu riigi, lootes takistada tal sisenemast. Aga sa tead teistest paremini, kui raske on parunit… kinni pidada.”
„Või veel,” pomises Leebesurm.
„Võime ilmselt eeldada,” jätkas Gild, „et kui parun Vengeus pole juba siin, jõuab ta üsna varsti. Sina arreteerisid ta kaheksakümmend aastat tagasi. Eeldan, et teed seda nüüdki.”
„Annan endast parima.”
„Veel paremini, detektiiv.”
Leebesurm silmitses Gildi hetke enne vastamist. „Muidugi, Peamaag.”
Gild saatis nad järsu noogutusega minema. Kui nad koridore mööda tagasi kõndisid, tegi Valküüria lõpuks suu lahti.
„Ma ei meeldi Gildile.”
„See on tõsi.”
„Sina ei meeldi talle ka.”
„See on tõesti müstiline.”
„Mis selle Vengeusega siis on? Kas ta tähendab halba?”
„Kõige halvemat. Ma ei usu, et ta on unustanud, kuidas ma tema pihta dünamiidikimbu viskasin. See muidugi ei tapnud teda, aga rikkus kohe kindlasti ta päeva.”
„Kas ta on nüüd üleni armiline?”
„Maagia kõrvaldab enamiku füüsilistest armidest, kuid mulle meeldiks mõelda, et tekitasin talle emotsionaalseid arme.”
„Milline ta on Antikangelaste Skaalal? Kümme on Serpin, üks on Koterman?”
„Parun läheb kahjuks otse üheteistkümne peale.”
„Tõsiselt? Sest see tähendab veel ühe võrra suuremat kurjust ju?”
„Nii see on.”
„Seega oleme suures hädas.”
„Oo jaa,” vastas Leebesurm tumedalt.
3
VENGEUS
Esimene asi, mida parun Vengeus tegi, kui ta jalg puutus Iirimaa mulda, oli mõrv. Ta oleks eelistanud saabuda vahejuhtumiteta, astuda laevalt maha ja kaduda linna, kuid tema tegu oli sundkäik. Ta tunti nimelt ära.
Sorts märkas teda ja noppis ta laevalt saabuva rahva seast välja. Vengeus kõndis eemale, juhtis sortsi kuhugi vaiksemasse kohta, tee pealt ära. See oli kerge mõrv. Ta oli tabanud sortsi ootamatult. Kerge rüselus ja Vengeuse käsi mässis end mehe kõri ümber. Ta ei pidanud isegi maagiat kasutama.
Kui ta oli laibast vabanenud,