Monster High. Kõrvalmaja koletis. Lisi Harrison

      Cleo kallutas pead ja astus parema vaatenurga saamiseks kolm sammu tagasi. Väljas tümistas vihm, mis summutas ta platvormrihmikute õõnsa kaja paepõrandal. Täiuslik ilm, et laenutada film, miilustada kallimaga, ja … STOPP! Pearaputusega peletas Cleo õdusa pildi peast. Deuce polnud tema mõtetes ega ta kodukinos enam teretulnud. Mitte pärast seda, kui poiss oli eelmisel õhtul koos Melody Carveriga koolipeole läinud. Pealegi pidi Cleo praegu keskenduma. Hiljem on kättemaksu kavandamiseks aega küll.

      Cleo seadis pöidlad vastamisi ja sirutas käed välja nagu stseeni hindav filmirežissöör. “Hmm …” Tema koorekohvikarva käed moodustasid raami, läbi mille sai plagu viimast asendit tähelepanelikult uurida. Oli ülimalt oluline, et ta näeks täpselt seda, mida hakkab nägema publik. Sest tema publik ootas täiuslikkust, ja oli saabumas juba … Cleo heitis pilgu keset saali seisvale kivist tahutud päikesekellale. Phäh! Öisel ajal oli see täiesti kasutu.

      “Ajakontroll!” hõikas ta.

      Beb tõmbas oma valge linase tuunika alt välja iPhone’i. “Seitse minutit.”

      Püha Niilus!

      Sõnumi seitsmekümne kaheses kirjas laserprinterist välja trükkimine oleks olnud palju kiirem. Aga Cleo isa ei kannatanud tehnoloogiat. Kui asi puudutas märkmeid, nimekirju või õnnitluskaarte, siis oli valik kas hieroglüüfid või nägemist.

      Ramses de Nile – ehk Ram, nagu teda läänes kutsuti – nõudis, et kõik, kes tema katuse all elavad, hoiaksid au sees oma Egiptuse juuri ja kirjutaksid neis iidsetes märkides – märkides, millest ühe täiuslikuks viimistlemiseks kulus kakskümmend minutit. Mis oli ka põhjus, et sildil seisis TERE TULEMAST KOJU, mitte TERE TULEMAST KOJU, ISA. Gebi1 armu nimel! Kellel veel nii palju aega peaks olema?

      Õnneks polnud tüütu ülesanne takistanud tema tavalisi laupäevaõhtusi plaane Clawdeeni, Lala, ja Bluega, sest vihma pärast jäi kolmekordne P – peesitamine, poodlemine ja puhkus spaas – niigi ära. Solaariumis peesitamisele tõmbas kriipsu peale torm.

      Ning teised kaks P-d olid edasi lükatud seniks, kuni neil on jälle ohutu avalikku kohta minna.

      Suur tänu, Frankie Stein!

      Eelmisel õhtul Merston High’s toimunud tantsuõhtust (seesama, kuhu Deuce kutsus Melody Carveri!) saati oli Salemi politsei taga otsinud “rohelist koletist” (Frankie!), kelle pea oli vägeva musitamissessiooni ajal Brett Reddingiga otsast tulnud. RADi (regulaaratribuutide deklineerijad) kogukond otsustas üksmeelselt, et oleks parem, kui kõik nende lapsed kodus püsivad, lihtsalt igaks juhuks.

      Õnneks viibis tema isa, tunnustatud antiigiärimees, parajasti arheoloogilistel väljakaevamistel ega teadnud kogu draamast midagi. Ta oli oma parimatelgi hetkedel ülimalt kaitsev. Mis veel siis, kui ta oleks teadnud, et Cleo oli Frankie plaaniga kaasa läinud? Et ta oli läinud kooli koletise-teemalisele kostüümiballile muumiakostüümis – või õigemini iseendana? Et Blue oli lasknud oma merekoletise-soomustel särada? Et Lala oli kihvu välgutanud? Et Clawdeen oli paljastanud oma libahundinaha? Nende eesmärk oli näidata tavakatele, et RADide “veidrusi” pole vaja karta, vaid hoopis esile tõsta. Cleost käis selle mõtte peale judin läbi. Kui Ram teaks pooltki sellest, lukustaks ta tütre mõnda maa-alusesse hauakambrisse ja hoiaks teda seal 2200. aastani.

      “S’bib?” pressis Beb kokkusurutud hammaste vahelt, mis tundusid ta oliivivärvi naha taustal eriti vandlikarva.

      Kujutas Cleo seda ette või oli ülemine vasak nurk ikka viltu? Ta rinnus pigistas nagu liiga kõvasti kinni mähitud laibal. Ta tahtis, et sellega oleks ühel pool. Sellega peab olema ühel pool. Vein tuli veel välja kallata; suupisted liuale sättida ja Sharkiati lood mängujärjekorda seada. Kui ta teenreid vabaks ei lase, ei saa need asjad õigeks ajaks tehtud. Muidugi, Cleo võiks neid ju aidata, aga pigem lõikaks ta endal käe otsast kui kasutaks seda abistamiseks. Lõppude lõpuks ütles isa alati: “On juhid ja on töötegijad. Aga sina, mu printsess, oled mõlema rolli jaoks liialt hinnaline.” Ja Cleo nõustus temaga sada protsenti. Kuid keegi ei keelanud tal juhendada.

      “Vasakult kõrgemale.”

      “Aga …” alustas Beb. Ja taipas kiiresti suu kinni panna. Selle asemel aktiveeris ta oma iPhone’is puusepaloodi rakenduse ning keeras telefoni risti. Mees ootas kannatlikult, kuni digitaalne veemull otsuse suunas libises. Tema kakaokarva huuled pomisesid midagi, kuni ekraan nende saatust otsustas.

      “Mulle tundub tipp-topp,” kinnitas Hasina, kes hoidis tasakaalu iidse Egiptuse trooni kullatud käetoel. “Ja Bebi mõõtmised on tavaliselt päris täpsed.” Ta tumedad, söepliiatsiga raamitud silmad läksid rõhutatult pärani.

      Tal võis õigus olla.

      Kuusteist aastat tagasi volitas Ram Bebi ehitama maja, milles oleks ühendatud muljetavaldav ja lääne standarditele vastav „väline fassaad” ning Egiptuse standarditele vastav „kuningapaleelikkus”. Palju kuid hiljem valminud Radcliffe’i tee 32 puhul oli see õnnestunud.

      Valge ja tuvihalli mitmetasandilise hoone tänavapoolsest küljest õhkus äärelinna luksusvilla uue raha paatina. Esiuks avanes kitsasse puittahveldusega kaetud fuajeesse. Seinad olid beežid, hämaralt valgustatud ja igavad. Kuidas muidu oleks olnud võimalik vältida pitsakullerite ja ninakate küpsiseid müüvate gaidide uudishimu? Valefuajee teises otsas oli teine uks – päris uks, kust pääses nende pere tõelisesse kodusse. Kus stiiliketas oli keeratud „palee” peale.

      Peasaal ulatus läbi kolme korruse ning tipnes kõrge klaaspüramiidiga. Kui ei sadanud, imbus loomulik valgus interjööri nagu sulavõi kuuma pita-leiba. Kui sadas, laulis rütmiline sabin maja elanikke unne nagu kõikjale ulatuv sümfoonia. Paekiviseinu kirjasid värvikad hieroglüüfid. Tahutud alabasterurnidele olid detailselt kantud esivanemate matmiskohad. Ja Bebi tehtud jõgi, milles voolas Niilusest toodud vesi, lookles läbi palee kõikide ruumide. Pidulikel juhtudel kaunistas Hasina selle voolu vilklevate teeküünaldega. Tavaliselt olid seal aga helesinised Egiptuse vesiroosid. Täna mõlemad.

      “Viis minutit,” teadustas Beb.

      “Riputage üles!” otsustas Cleo äkilise käteplaksuga. Chisisi, perekonna seitsmest kassist kõige pelglikum, kargas kribinal keset saali kasvava palmi tüve mööda üles.

      “Vabandust, Chi,” nurrus Cleo. “Ma ei tahtnud sind hirmutada.”

      Läbi ruumi kõlas vaikne helin. Mitte Cleo polnud Chisisit ehmatanud. See oli …

      “Ta on kodus!” hõikas Hasina, märgates bossi selget kujutist turvamonitoril „päris” ukse kõrval.

      “Kiiresti!” nähvas Cleo.

      Hasina surus endapoolse plagunurga samba külge jää-pidama-või-muidu-otsustavusega ning põrnitses siis oma meest, et too teeks sedasama. Aga oli juba hilja.

      “Härra!” Hasina tumedad põsed tõmbusid küpsete ploomide karva. Ta astus kähku trooni kuldselt käetoelt maha ja pühkis ära kõik jäljed, mille ta gladiaatorisandaalid võisid sinna jätta. Sõnagi lausumata pagesid nad Bebiga kööki. Sekund hiljem pahvatasid sisseehitatud kõlaritest kiirelt voolavad vokaalid. Üle kogu palee rokkis Mariah Carey mitmeoktaavilises ulatuses ning kõlalt Alvin and the Chipmunksiga sarnanev Sharkiati lugu “Ya Helilah Ya Helilah”.

      “Issi!” kiunus Cleo, korraga särtsakalt ja magusalt, nagu ülessulanud M&M. “Tere tulemast koju! Kuidas reis oli? Kuidas sulle mu plagu meeldib? Ma tegin selle ise.” Tüdruk seisis uhkelt sammaste vahel ning ootas isa vastust. Kuigi ta oli pigem küpsemat sorti viieteistaastane (tänu mumifitseerimisele), ihkas ta siiski isa heakskiitu. Ja vahel oli selle saavutamine