Monster High. Kõrvalmaja koletis. Lisi Harrison
ütles Ram, tõmbas Cleo oma läbivettinud musta mantli vastu ja pigistas kõvasti. Vihmavalingud polnud suutnud maha pesta ei rahvusvahelise lennureisi ega autojuhiga Bentley sigarisuitsu läppunud lõhnu, ent mitte ka isa naha pead pööritama panevat muskuselõhna. Mitte et Cleo oleks pahaks pannud. Isa oleks võinud haiseda nagu kasside liivakast pärast pikemat Niilusest joomist, ning tüdruk oleks teda aina edasi kallistanud.
Isa haaras Cleol õlgadest, lükkas ta endast veidi eemale ja uuris tähelepanelikult. Tüdrukule tekitas säärane pillav tähelepanu ebamugavust.
Kas mu Herve Legeri mähiskleit on liiga liibuv? Lilla laujoon liiga tugev? Litritega ripsmetušši liiga palju? Pruunid hennatähekesed sarnaluul liiga väikesed?
Cleo itsitas närviliselt. “Mis on?”
“On sinuga kõik korras?” ohkas isa, hingeõhus magus tubakalõhn. Tema tumedates mandlikujulistes silmades oli midagi võõrast. See oli pehme. Otsiv. Võib-olla isegi kartlik. Enamiku inimeste puhul oleks võinud selle liigitada ärevuseks. Aga tema isa silmis tundus see võõras. Nagu oleks arheoloogiliste kaevamiste käigus välja tulnud mingi maetud emotsioon.
Cleo naeratas üles isale vastu. “Muidugi on minuga kõik korras. Miks sa küsid?”
Söögisaali poolt kostis vaikne kellalöök. Suupisted olid valmis. Chisisi sibas mööda datlipalmi tüve alla. Bastet, Akins, Ebonee, Ufa, Usi ja Miu-Miu tatsasid sohva alt välja ja võtsid suuna rikkalikule söömaajale. Cleo naeratas soojalt seda ootuspärast rongkäiku nähes. Aga Ram mitte. Mure oli tema näole hangunud nagu Surnumere savimask.
“See on igal pool uudistes.” Mees hõõrus meelekohti, hallikirjud juuksed hallimad kui tavaliselt. “Mis sel Frankie-plikal küll arus oli? Kuidas Steinid sel juhtuda lasid? Nad seadsid terve kogukonna ohtu.”
“Nii et sa siis kuulsid?” küsis Cleo. Tegelikult tahtis ta teada, kui palju isa kuulnud oli.
Ram tõmbas mantli rinnataskust välja rullikeeratud “Salemi Uudised” ja äsas sellega vastu palmitüve, pannes nõnda hellusehetkele punkti. “Kas Viktor unustas oma tütrele aju pähe panna? Sest, Gebi elu nimel, ma ei suuda mõista, miks …”
Suupistete kell kõlas uuesti.
Äkitselt tekkis Cleol soov Frankiet kaitsta. Või oli see soov kaitsta ennast? “Aga keegi ei tea ta nimegi. Ja koolis on tal tavaka meik, nii et keegi ei tundnud teda ära. Äkki tahtis ta ka’l2 sarvist haarata,” pakkus Cleo, kiikudes närviliselt platvormrihmikutel. “Tead küll, muuta asju.”
“Mis asju? Ta tehti alles kuu aega tagasi. Mis annab talle õiguse midagi muuta?” küsis isa ja tõstis pilgu TERE TULEMAST KOJU-plagule. Lõpuks ometi! Kuid mehe teravates näojoontes polnud märkigi heakskiidust.
Kuidas sina Frankiest nii palju tead?ei saanud Cleo imestamata jätta. Sest, no tõsiselt! Tal oli sõpru, kelle vanemad ei käinud kunagi San Franciscost kaugemal. Ometi elasid nad õndsas teadmatuses nende äraolekul toimunud kodupidudest ja hilisõhtustest lõbusõitudest. Samal ajal käis tema isa teisel pool maakera haruldusi välja kaevamas ning oli naastes paremini informeeritud kui mõni raadiojaam tasuta piletite jagamise ajal. See oli täielik ka!
“Mis teie põlvkonnal viga on?” jätkas isa tütre küsimust eirates. “Teil puudub igasugune austus mineviku vastu. Pole mingit respekti traditsioonide ja juurte vastu. Te tahate vaid …”
“Härra?” sekkus Manu, kelle paljal pealael särasid vihmapiisad. Alumiiniumkohvri käepide oli nii tugevasti tema pihku surutud, et mehe tumedad sõrmenukid olid lausa halliks tõmbunud. “Kuhu te tahate, et ma selle panen?”
Vastuse üle aru pidades tõmbas Ram üle reisipäeva jooksul võrsunud habemetüüka. Hetke pärast heitis ta pilgu Cleole ning näitas käega suurte topeltuste suunas fuajee tagaseinas. Ta haaras tütrel kindlalt küünarnukist, juhtis ta hästi kätteõpitud graatsiaga üle avara saali ning nad astusid troonisaali.
Pistrikupere tõusis plaginal lendu ja võttis suuna palmile. Lindude teravatipuliste tiibade löögid kajasid läbi palee nagu tuules laksuvad lipud.
Sepistatud vasksed seinad, mida valgustasid leegitsevad alabastrist õlilambid, peegeldasid pehmelt kuldset hõõgust. Sile punutud pilliroost vahekäik, paljasjalgsete esivanemate poolt aastatuhandeid poleeritud, viis kõrgendile, kus seisid troonid. Cleo libistas end purpursele sametpadjale ja toetas peopesad kalliskividega kaunistatud kuldsetele käetugedele. Vaistlikult kerkis ta lõug ülespoole ning silmalaud langesid poolkinni. Niimoodi, kui nägemine oli kergelt piiratud, jõudis kõik temani katkete ja juppidena. Äkitselt oli ta kuninganna, kes nautis hõrke lonkse oma kuningriigist, mitte ei neelanud seda ühe suure sõõmuna: must-smaragdroheline skarabeus ukseava kohal … hundinuiad lookleva Niiluse kaldal … kaks eebenmusta sarkofaagi kummalgi pool sissekäiku.
Kuningriigi pildid, helid ja lõhnad peletasid temast viimaste päevade pinge ning andsid tagasi turvatunde, eriti nüüd, kui selle valitseja oli tagasi. Cleo hingamine rahunes ning ta nahk surises võimust. Oh, kõik kuninglik tundus nii õige!
Kui nad olid end sisse seadnud, asetas Manu kohvri ettevaatlikult vasest lauale troonide vahel ning astus edasisi juhtnööre oodates kõrvale.
Tee lahti, andis Ram pelgalt randmenõksuga märku.
Manu klõpsas luku lahti, tõstis sametiga vooderdatud kaane üles ja astus pika sammu tagasi.
“Vaata,” ütles Ram. “Ma leidsin need tädi Nofretete hauakambrist.” Vaikse enesekindlusega keerutas ta oma smaragdiga pöidlasõrmust.
Cleo naaldus üle käetoe ning ahmis õhku. Otsekohe hakkas ta enda ees lebavast säravast küllusest mõttes nimekirja koostama.
1. Pistrikukujuline lasuriidist kaelaehe, mille laialisirutatud tiivad olid mõeldud puhkama Egiptuse kõige imetletuma naise rangluudel;
2. sepistatud käevõrud, mida ühendas rubiini ja smaragdiga Horose3 silm;
3. raisakotkakujuline puhtast kullast kroon, mis on sillerdavate juveelidega nii tihedalt üle külvatud, et Cleo nägi iga värvilise kivi pinnal peegeldumas oma ihalevaid pärani silmi;
4. kullast spiraalne sõrmus nätsupalli suuruse kuukiviga, mis peaaegu hiilgas pimedas;
5. pirnikujulised kuldtraati mähitud nefriidist kõrvarõngad, mille kõrval tundusid Angelina Jolie 2009. aasta Oscari-gala smaragdid kõigest juuksekaunistustena;
6. kullast ja pärlitega kaetud krae-kaelaehe, mille allserva olid kinnitatud paabulinnusuled;
7. rubiinsilmadega madu-käevõru, mis oli mõeldud ümber käe keeramiseks ja ulatus randmest iitsepsini;
8. paks valge visiitkaart, mis oli lohakalt kohvrisse muu kraami vahele visatud.
“Oota!” Cleo kummardus lähemale ja napsas kaardi. “Mis see on?” küsis ta, kuigi juba teadis. Kes poleks teadnud? Eksimatult äratuntav hõbedane logo, mis üle kaardi ülemise serva sirutus, oli viietäheline sõna, mis tähendas “vapustavat võimalust”.
“Kuldne,” sosistas tüdruk aukartlikult. Häälevärinal luges ta sõnu kaardil ning peenikeste võrude virn tema käsivarrel vappus ühes rütmis juubeldava Egiptuse muusikaga. “Kust sa selle said?” küsis ta.
Pilk endiselt enda ette suunatud, muigas Ram rahulolevalt. “Vapustav, kas pole? Kuidas sinu minevik sulle nüüd tundub? On sul üldse aimu, palju see kõik väärt on? Ja mitte ainult rahaliselt, vaid ajalooliselt? Juba sõrmus üksi …”
“Isa!” Cleo kargas püsti. Troon polnud tema elevuse mahutamiseks enam piisavalt suur. Ta hõõrus pöidlaga ükshaaval üle kohrutatud tähtede: V … O … G … U … E … “Kust sa tema visiitkaardi said?”
Kui Ram näo tütre poole pööras, võis sellelt äkitselt välja lugeda ilmselget pettumust. “Ja mida on nii erilist Anna Winteris?”
Ka – Vana-Egiptuse mütoloogias üks inimhinge seitsmest osast
Egiptuse kulli- või pistrikupäine taeva- ja päikesejumal