Ah soo… Või nii!!!. Enn Vetemaa
ta’s läheb, nii läheb…”
„… kuidas lükkad,” lõpetas Andres Peetsalu sellegi tema eest. „Kui nüüd minema hakkad, siis ütle, et järgmine, see tähendab, Helmut siia tuleks!”
„Mis järgmine? Mis Helmut?” ei saanud Kalev aru.
„Noh, hõikad seal poistele, et ma ootan Helmutit. Nägemiseni siis.”
Kalev astus kabinetist välja ega saanud ikka veel õiget aru, mis siin õieti toimunud oli. Ta tuli ju selleks, et maad kuulata, asja igakülgselt arutada, kuid siin ole otsekui tohtri juures – kähku riided maha!
Ta ütles direktori soovi edasi. Üks ilmatu pikkade koibadega pikajuukseline noogutas ja seadis ennast minekule. Tal oli rinnas märk, mis julgesti üles kutsus: „Make love to me!”
Teisipäeval direktor siiski ei helistanud, see-eest ilmus kolmapäeva hommikul raamatukokku, Peetsalu käsul, nagu tulija ise ütles, toosama sasipäine Helmut ja andis edasi, et direktor soovitanud Kalev Pillil kähku jauramit ja plokkflööti harjutama hakata. Sel puhul pannakse külakapell käima. Kalevile jäävat veel seina- ja laualehtede asi. Palka saab kakssada pluss haltuura. Haltuura on vastik sõna (kuigi „Võõrsõnade leksikon” selle all lihtsalt väljaspool ametlikku tööaega tehtavat tööd mõistab ja selle tasemest juttugi ei tee), ning loomulikult ei küsinud Kalev Pill selle kohta midagi. Küsis aga hoopis, et miks direktor just Helmuti siia saatis. Ja ta pidi kuulda saama, et sedasorti asjad nüüd Helmuti peal ongi.
„Nii et andis sulle kulleriameti või,” naljatas Kalev.
„Eks seegi mu ameti juurde käi. Kultuurimaja juhatajal see jooksmistöö vaata et kõige peamine,” sai ta vastuseks.
Nüüd hakkas Kalev Pill kähku riiuli kallal sobrama, nagu oleks tal millegi leidmisega väga kiire. Pihku sattus mingi sõnnikutarbe kaart… „Kahju, et te mõnd inimlikumat pilli ei mängi.” Vastukaaluks Kalevi familiaarsele „sinale” eelistas vastne kultuurimaja juhataja teietamist. „Jah, muidu võtaksime teid punti. Pühapäeval käisime „Koidus”. Viimasel ajal esimehed nagu hooplevad ülemaksmisega – küsisime mehe pealt viiskümmend rubla, anti kaheksakümmend. Muidugi tuli selle eest jälle hommikuni välja mängida.”
„Tänan kutsumast, aga rajoon ei lubakski,” lõpetas Kalev järsult. Ta oleks tahtnud lisada, et on veel instantse, kus mõistetakse inimese väärikust ja teatakse ideoloogiatöö üllaid eesmärke, kuid Helmut jõudis temast ette.
„Eks nad muidugi hinda teid kõrgelt. Suured kogemused. Asendamatu inimene.” See lausuti surmtõsiselt, kuid Kalev võis vanduda, et too Helmut sisimas irvitas. „Palgal pole vist ka viga?” uuris ta, ilmsüütute helesiniste silmadega väga lugupidavalt asendamatule raamatukogutöötajale Kalev Pillile näkku vaadates. Rinnas kõlkus Helmutil ikka see „Make love to me!”.
„Raha pole elus peamine!” Seda Kalev Pill lausa möiratas. „Tagugu su direktor ise oma jauramit!”
„Ta lubas jah ise ka harjutama hakata,” vastati talle viisakalt. „Kahju küll, et te meile ei tule – ma usun, et oleksite mind hästi abistada saanud… Ja jauramgi sobiks teile nii kenasti. Nägemiseni!”
„Mind abistada saanud… Jauram sobiks teile nii kenasti…” pomises Kalev Pill maruvihaselt. Kuradi nolk! Sihukest on vastik vaadatagi! Ent sellest hoolimata vaatas Kalev talle aknast järele. Raamatukogu ees seisis sovhoosi uus „Volga”. Helmut hüpatas peol võtmeid, avas ukse, heitis väga peremeheliku pilgu kummidele ja istus autosse. Järsk start keerutas üles päikeses sädeleva lumepilve… Kui … jah … väga hästi oleks see auto võinud vahetevahel ka Kalev Pilli akna all seista…
Sellise piimahabeme panid kultuuritöö peale! Mis kultuur sellest tuleb?! Üks jõle rokitamine ja „tee minuga armastust!”. Kalevile aga pakuti jauramit ja plokkflööti, tema, üheksakümne-kilone mehepull piuksutagu seda totakat titepilli! Sülitama ajab. Aga kaua sa ikka sülitad… Pealegi raamatukogus.
Kalev märkas, et ta hoiab ikka veel peos sõnnikutarbe kaarti. Viha läks tasapisi üle nukruseks. Siia pean ma jääma, ei pääse ma siit kuhugi. Aga see nukrus ei olnudki järsku kibe, oli kuidagi mahe ja meeldivgi. Ta istus ahju ette pingikesele. Kas ta nii väga tahakski siit ära? Siin on omal moel armas olla. Tuled hommikul, tood sületäie lumiseid puuhalge ja hakkad ahju kütma. Seejärel paned tee üles. Kuni tee keema läheb, vaatad tuld, sätid raamatuid. Hommikuti käib siin inimesi harva.
Kalev pani ahjutruubi kinni. Ta läks uuesti akna juurde ja vaatas välja. Niiskete silmadega kinnitus ta unisesse talvemaastikku. Kauaks. Taamal põllul tõusid lumest mingid suured linnud – olid need nüüd tedred või rabakanad? Lumepilves veikles nende tiibade imeline tume valgus. Talvine maavõikollane päike upitas end metsakammi kohale.
Minu elu, minu elu, mõtles Kalev Pill otse päikesesse vaadates. Võis vaadata küll, päike oli tuhm ja laisk. Vihaklomp kurgus oli muutunud millekski magusnukraks ja Kalev Pill tundis ehmatusega, et seda pakitsevat tunnet ta just nagu armastas ja vajaski.
Hommikused trammid äratasid Kalevi tõesti juba poole kuue paiku. Ta pani akna kinni, kuid magamajäämisest ei tulnud enam midagi välja. Seejärel ta uuris hoolega laepragusid: seal oli üks kurat, üks paks naine pesukausis jalgu pesemas (tagantvaates) ja üks üsna täpne Volga. (Jõgi muidugi, mitte auto.) Graafikanäituse korralikult läbi uurinud, kargas ta hoogsalt jalule ning üritas pisut võimelda. Üle paari-kolme küki ja kahe tugilamangu ta teha siiski ei viitsinud. Viivu sügas ta oma karvast rinda – selle järgi otsustades peaks ta jõukas mees olema – ning võttis siis nägu pesta. Valamu oli must, vanamoelise vaskkraani kallal oli aga keegi jõudu proovinud – selle ots oli ülespoole keeratud. Ei kõver kraan ega liimerdav kauss ahvatlenud sanitaaraktsioone ette võtma; Kalev jõllitas neid põlglikult, kuid parata polnud midagi, pesta siiski tuleb. Peab ütlema, et kraani tundmused lektori ja raamatukoguhoidja Kalev Pilli suhtes olid veelgi jälestavamad: ta lõrises, urises ja õõksus ning viskas lõpuks vett lurtsude kaupa ja väga vastutahtmist. Kruusil, millest Kalev jõi, oli plastmassi või seebi maitse.
Kuri nägu halba mängu ei paranda, mõtles sõnamees ja tunglakandja. Virisemine ei aita midagi. Seepärast manas ta näole naeratuse ja säilitas seda kogu habemeajamise vältel. Ta naeratas veel ka lipsu kaela sidudes. Lips oli libe, hinnaline, kirgaspunane ja must triibustik tuletas meelde mingit pildil nähtud lõunamaist madu. Korallmadu vist. Jahedalt siugles lips särgikrae alla, ja hetkeks meenus Kalevile selle kinkija Voldemar Sääsk, nüüd küll Voldemar Saesck – Carrister & Saesck Notary Public, Vancouver – , nagu ta nimekaardil seisis. Voldemar oli Kalevi koolivend, kes sõjaajal Kanadasse sattus ja talle möödunud aastal korraks külla tuli. Sääsele mõtlemine tõstis tuju: selle mehe kallal õnnestus Kalevil tublisti ümberkasvatamistööd teha. Voldemar oli nimelt arvanud, et eestlased kiltsus-kaltsus käivad, kartulikoori söövad ja omavahelgi vene keelt räägivad, kuid pärast saunaõhtut ja mõnusaid sakusmente ning – mis kõige tähtsam – pärast Kalevi taktikaliselt kavalasti läbiviidud selgitustööd (mitte liiga otse, mitte kõike puust ette teha, see on ju ideoloogia alal kuldne reegel) sai mehele nii mõnigi asi klaariks.
Hea, et Sääsk sellisesse hotelli ei või sattuda, muidu vilistaks ta Kalevi juttudele. Sihukesed saksad otsustavad ju ikka välise järgi, nad ei taipa sisu ja üldist liikumist paremuse poole, mõtiskles Kalev ja naeratas mõrasesse peeglisse hoopiski mitte mõrast naeratust. Naeratamine on kultuuritöötaja professionaalsuse näitaja, kuid alati tuleb jälgida, et treenitus silma ei hakkaks.
Seejärel astus ta koridori: ehk saab kuskilt vähemalt keeva vett, seda kipjatokki, lahustuvat kohvi oli Kalev Pill ettenägelikult kaasa võtnud.
Kunagi oli vist naeratus ka hotelliteenistujatele kohustuslik, nii-öelda firmamärk suunurgas, kuid paraku oli see kahjuks siiski kunagi. Valvelaua taga istuv punsunud näoga mehejuurikas ei kavatsenudki naeratada (see oleks tal muide küll ka üsna raske olnud, sest mees oli hoolega muu töö kallal ametis, väga riskantse ja täpse töö kallal, tuleb tunnistada) – ta üritas küünekääridega lõigata ninast väljaulatuvat karvatorti, seejuures pingsalt peeglisse kõõritades. Niisugune tegevus loob näole ülima