Otsija metsas. Jaan Oks

      Tasa, tasa…

      Avita väsinut, tõsta ta üles!..

      Näed, kus laadatee, sopane,

      kus rahvahulk ropane.

      Inimene sääl, porikraavi pääl —

      kohmakas koormat ja midagi külges…

      nägin: see langenu praegu vist sülges.

      Ta on haige, ta on väsinud, —

      koorem rõhub, komps raske käib ülejõu…

      Märkasin, ka silm enam ei säsinud:

      vist on loodusel valjul paha nõu!..

      Liigutab, liigutab…

      või on see õhk, mis juukseid kiigutab? —

      Kuuled, kuuled… need on tuuled,

      mis rõgisevaid hääli siiagi kannavad —

      ja need sureja huuled…

      – —

      Laadad on suured ja rahvastki palju,

      lodijad rõkkavad valju ja valju.

      Müütatakse hobusi, tüssatakse togusi —

      meelitakse naisi ja teotatakse vaesi…

      Tüdrukud müütavad üksi ja parves…

      Härjad ja preestrid – vorstid ja mustlased —

      leierkast, ahvid ja parunid, pastlased.

      Räägitakse ropult ja nimetatakse Jumalat,

      lauldakse, kirutakse, pilgatakse kõrgemat…

      Ja linnavahid väledad, külanaised haledad –

      korda peavd… mehi ja poissa uisapäisa

      kord vankri või kongisse veavad…

      Vaesed ja sandid kui näljatud tondid.

      Kus nemad kõrtsi ees laulusi loevad,

      sinna siis vahtijad ringisse poevad.

      Purjus ja targad, rikkad ning vargad —

      inimeste lapsi sääl sadadesugusi,

      laulda kus sant tahab Kolgata lugusi.

      Rõhutud viisid kui südame veri

      langevad maha, kus rõhutud kari

      loodab ja vaevadest pääsemist ihkab,

      kus ta veel armatseb… põlgab ja vihkab…

      Pisarad vaevatuil sadavad silma,

      sant aga sajateleb ihnsat maailma.

      – —

      Mis sa veel, inimene, julgelt sääl vahid —

      aru saa viimati: korravahid!

      kes jooksevad hingeldades laadamaa taha —

      sinna, kus langenud inimene maha:

      sinna, kus vaevatu rögas ja sülges,

      koorm – kussa hõisatu – midagi külges…

      Saapaots tõuseb ja langevad kannad:

      jagada tahetakse paranduse mannat.

      Lurjused, kuradid – keerlevad õhus,

      norm veel suureneb rinnas ja kõhus…

      Õnnistades langeb veel porine vesi —

      pritsides sinna, kus nägu, kus käsi…

      Tõmmatus ruumilik kehas teeb vaeva,

      ringutus sureb – viib midagi taeva…

      Vist viimane ta —

      Inimesed käivad jälle üle raa:

      eest ju kõrvale pööratud määrdinud

      reiskott ja mees,

      koti ees…

      Koju pöördes vana on teele —

      põlises õhtuses suri…

      Et väsinu ta tee

      just laadapäeval linnast läbi toob,

      siis võõrale näib,

      et vana surnuks joob…

      Jälle pilv ja pori,

      tuuled andunud on vihmasabina;

      külm ja õudne nähtus

      põues loovad võbina – igava.

      Kas leiad maad, mis on nii pisi,

      et sündima ei mahu mõtte-isi —

      et ummustuse idu enne langeb,

      kui kangeb?

      Kas tunned maad, kus vahest külmahallad —

      veel enne, kui sa tundeid hinge kallad —

      kõik kujutused halvanuteks teeks —

      neid jääga üle lööks?

      Kas leiad maad – või tead sa vangikoda,

      kus õhk nii halb ja õlg nii mäda,

      et õudne aur su hingeihad neelab,

      neid tõusta keelab?

      Kas tunned sarnast imemüüri,

      kust läbitunge purusta’ võib ideetüüri —

      siis sihita läeks elav elu oma merele

      se’e rikkis sõiduriista järele?

      Kas näinud oled – või on teada antud – ,

      kuis taotakse need targad ahelad,

      mis kahklemata hinge arstivad —

      kui saavad ligi pandud?

      Kui ei-ja-ei – —

      vast tunned surmaviisi,

      mis korraga ju hukkab mäluküüsi:

      et jäänutele minevikumaa

      ju oleks sootu tundmata.

      Kui kõike seda —

      no – siis oda

      ja võllas, kett ning vangikoda

      on lihtsad kollid ilmades —

      ja väiksed meie silmades – —