Jää hüvasti, mr. Shakespeare. Teet Kallas
meelest pole seda kummalist väidet mitte kunagi ega kusagil kahtluse alla seatud. See kõlab nagu aksioom.
Aga mina seda kõike ei usu.
Oma skepsist tõestada pole sugugi raske. Palun väga, üksainus väike eksperiment.
Tõstsin koduraamatukogust, mille on aastate jooksul soetanud mu ema ja omal ajal kahjuks ka mina ise, absoluutselt huupi välja 20 köidet. (Sotsioloogide slängi tarvitades lähtusin seega üldjoontes Nortoni 6. printsiibi lihtsustatud variandist, aga kuna ma ei seadnud endale süvateaduslikke ülesandeid, siis pole sel ääremärkusel muud tähtsust kui humoorikas viide mõnele spetsialistile).
Lähemal vaatlusel selgus, et olin oma töölauda koormanud 13 köitega, mis koosnesid nn. proosast (romaanid, novellid, laastud ja kuidas neid iganes ei nimetata). 7 aga nn. luulest, mitmesugustest riimitud ja riimimata tekstimassidest. Minu meelest kajastab see päris adekvaatselt antud vormide seniseid proportsioone kodumaises belletristlikus toodangus. Dramaturgia, lastekirjanduse ja publitsistika jätsin muide teadlikult kõrvale, kuna neil on minu tagasihoidlikus projektis spetsiifiline asend.
Autorite seas on väga tuntud (nn. „kuulsaid”), mõõdukalt tuntud ja peaaegu tundmatuid (või unustatud) kirjanike nimesid. Seejuures on kõigi näol tegemist professionaalidega, loomingulise liidu liikmetega. Üks autor on minu andmetel hiljuti surnud, üks elab alaliselt välismaal. Metodoloogiline lähteasend pole päris laitmatu, ent ei mõjuta samas oluliselt eksperimendi sisulisi tulemusi.
Selles vaatluses jäävad autorite nimed loomulikult kõrvale. Persofinitseeritus eksitaks järelduste tegemisel, oma rolli hakkaksid mängima isiklikud maitsed, sümpaatiad, poliitilised veendumused (osa kirjanikke on tänini ühiskondliku teadvuse jaoks politiseeritud „märgid”, paremad, vasemad, tsentristid, endised… pähh!) – oma rolli mängiks isegi alateadvus. Ilmselt teeksime naiskirjanikele mõistetavaid mööndusi.
Edasi lähtun juba printsiibist, mida pretsedendi puudumisel nimetan tagasihoidlikult Emmeri kolmandaks testiks. Avan köited selles järjekorras, millises nad mu lauale kuhjunud on, ja kirjutan igaühest välja täpselt 3 rida. Et keegi ei saaks mind kahtlustada subjektiivsuses, valisin võtmeks šifri 19-4. St. – alustan vaatlust iga köite 19. lehekülje 4. reast, vajaduse korral terviklausest. Minu plaanides pole ühestki vaatlusalusest kirjanikust tendentslikku muljet jätta, teda analfabeedi, grafomaani või idioodina serveerida. Miks 19, miks 4? Täiesti juhuslik valik. Sama hästi sobiks ükskõik millised muud leheküljed või read.
Alustagem! Vaadakem, millele on kulutatud sadu tonne isamaa väärtuslikku paberimetsa.
Niisiis, millest nad kirjutavad?
A: PROOSA.
Köide nr. 1.
Majahoov oli suur ja tahmane. Mäletan sealt piklikku küngast nagu leivapätsi, pesupuid ja söekuhilat keldriakna all. Mina ei käinud kunagi hoovis…
Köide nr. 2.
„Kõnelesid, et hakkad teaduslikku tööd tegema.”
„Teengi,” kinnitas Põdrus. „Juba teist aastat. Kuid koolmeistriametist ma ei loobu.”
Köide nr. 3.
… kus aga piigat peksetakse, linalakka lahitakse.
Siis tiris Lemmi rätiku nõega mustaks määritud näolt ja hüüdis…
Köide nr. 4.
Aga kuidas me seda näeme? Lennuk eemaldub päikesest ja päike meist. Kiirused liituvad ja kümne tuhande meetri kõrgusel loojub päike meie jaoks kaks korda kiiremini…
Köide nr. 5.
Ema arvas, et Mardile peab kaasa tundma tema murtud südame ja vanade hingepiinade pärast. Aga Mari saatuse suhtes trööstis ta mind…
Köide nr. 6.
Ta oli nagu asjatult ema ootav elevandipoeg. Kus on, kus on kurva kodu? Mees kujutles toda melanhoolset masinat, lont nukralt rippu, ekslemas…
Köide nr. 7.
Taavi hakkas taskust tubakat otsima.
„See on ainult hea, et nad pääsesid.”
„Hea muidugi, aga – nojah, eks iga naise süda ole isemoodi…”
Köide nr. 8.
Ja kas tal ei võiks olla hispaania pitside asemel see sile kuub, mida kombenisooniks nimetatakse, milles ta on nagu ussikuningas oma kestas, ja see kõrvadega nahkmüts…
Köide nr. 9.
… lausus ta ja pööras piipu käes. „seal peal kirjad ole – näod, linnud, kalad. Tema alguses uimaseks tee, siis kannatama pane… Pärast aja naerma.”
Köide nr. 10.
… ta oli riivatud sellest, et tema, endine peremees, mees, kelle laudas ammus tihti viis-kuus lehma, peab nokutama karrakesega näpus popsieide ees ja kerjama tilgakest piima…
Köide nr. 11.
Bannisteril õnnestus vaimupilt enese multiplitseeritusest hajutada, mees hoomas, et jalad on ta märkamatult kandnud rohupoe ette. Bannister sisenes. Esikus rippus metallvarrastest…
Köide nr. 12.
Miks ka mitte, niimoodi algavad elus ja kirjanduses mitmed dialoogid ja monoloogid. Nii algavad sõprused, vandenõud ja ülekuulamised. Ja nagu elus ja kirjanduses enamasti ikka…
Köide nr. 13.
„Vähemalt üks neist on päris kindlasti lahti.”
„Aga neid on siin vähemalt viiskümmend,” kostis Eeva hääl ta selja taga.
B. LUULE
Köide nr. 14.
üksikud hüljatud talud.
Katused längus neil, õued neil hangetund
jänesed koorinud ubinapuudki.
Köide nr. 15.
Kui surm juba tulla julges.
Vaatasin ukse vahelt – kas on,
keda oodatud hommikust saadik?
Köide nr. 16.
… keset köögilauale kleepunud kalki valguselappi.
Lahtise raamatu pääle kukkusid silmaterad,
kaks auku nad põletasid valgesse paberisse.
Köide nr. 17.
Ja ukse taga
juba limpsab keelt Bürokraatia lohe.
Köide nr. 18.
… ja pakub end meilegi.
Peaks pagema huupi joostes,
peaks hüüdma. On kurgus hirm…
Köide nr. 19.
Oh tuul, sa elurõõmu hele pill!
Kõik on nii herk, et iga ohe sus
saab rõõmsaks üllatuseks. Tere, lill!
Köide nr. 20.
Lumehelbed hõbekelli silmis tilistasid —
Jah, otsekui, justnagu
olnuksid peni, nii haukusid…
Eksperiment on lõppenud. Ütlen nagu varemgi: no comments. Kõik on niigi selge. Võimalik siiski, et tõeliste kommentaaride ja järelduste aeg on veel ees.
Ma ei väida, et mu katse oleks täiesti veatu. Selliseid pole varem lihtsalt kunagi tehtud. Iga algus on krobeline. Võimalik, et resultaadi logokakafoonia mõjub ehk liiga utreeritult. Aga võimalik on ka see, et asi on aga tegelikult veelgi ohtlikum.
Ma olen väsinud.
Üksainus arvamus selle kõige puhul siiski.
Neil kõigil on midagi viga.
Nad