Farmakognoosia. Ain Raal
Adam Schmidt (1759–1809). Seda terminit sisaldas tema käsikiri „Lehrbuch der Materia Medica”, mis publitseeriti Viinis 1811. a pärast õpetlase surma. J. A. Schmidt oli Viini meditsiinilis-kirurgilise akadeemia professor. Ühtlasi oli ta Ludvig van Beethoveni arst; helilooja pühendas talle mitu oma teost (trio klaverile, klarnetile ja viiulile ning Oopus 38 tšellole).
1815. a kasutas sõna „farmakognoosia” Christianus Aenotheus Seydler, keda mõnedes allikates on peetud kõnealuse termini esmakasutajaks. Seydler, olles tol ajal Saksamaal Halle/Saale ülikooli meditsiinitudeng, mainis farmakognoosiat oma suhteliselt lühikeses publikatsioonis, õigemini juba selle pealkirjas „Analecta Pharmacognostica”.
Termin on mõnede autorite arvates tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: pharmakon ’ravim, mürk’ ja gnosis ’tunnetamine, teadmine’. Tuleb aga tunnistada, et eksitavalt sarnane etümoloogia on ka terminil farmakoloogia. Mõnevõrra paremini saab mõista termini tuletamise lugu, lähtudes kreekakeelsest verbist gignosko ’teadmisi hankima, omandama’.
Farmakognoosia on farmaatsia haru, mis tegeleb ravimtaimede, taimsete ja loomsete droogide ning nende esmasel ümbertöötamisel saaduga, mida kasutatakse meditsiinilisel eesmärgil, aga ka organismi füsioloogiliste protsesside korrastamiseks.
Seega on klassikalise farmakognoosia põhilisteks uurimisobjektideks farmakoloogiliselt aktiivsete ainete taimsed ja loomsed allikad, kuid mitte ainult. Nüüdisaegne farmakognoosia tegeleb ka farmatseutiliste ja meditsiiniliste abiainete, naturaalsete kiudainete, värvainete, lõhnaainete jms allikatega, aga ka toksiliste ja hallutsinogeensete taimedega, teadusliku, herbitsiidide ja insektitsiididega. Peale allopaatilise meditsiini kasutab taimseid toimeaineallikaid homöopaatia, mistõttu farmakognoosia n-ö teenindab ka seda maailmas väga laialt levinud alternatiivset teraapiaharu.
Farmakognoosiat võib õigusega pidada väga multidistsiplinaarseks teaduseks, mis ühendab endas botaanika, orgaanilise keemia, füsioloogia, biokeemia ja farmakoloogia teadmisi. Ajalooliselt on farmakognoosia kõige lähedasemalt seotud botaanika ja keemiaga.
Alates 20. sajandi algusest oli farmakognoosia keskendunud sellistele praktilises mõttes olulistele probleemidele nagu droogide kogumine, säilitamine, standardimine ja keemiline koostis. Suhteliselt hilisemal ajal on esiplaanile nihkunud üha tihedam läbipõimumine taimebiokeemia, fütokeemia ja farmakoloogiaga. Seega võib öelda, et farmakognoosia botaaniline ja kaubanduslik aspekt on suhteliselt taandunud ja andnud enam ruumi toimeainetega seonduvatele uurimissuundadele ning otsesemale seosele inimese tervisega. Suuri muudatusi on kaasa toonud fütokeemia, farmatseutilise tehnoloogia ja biofarmaatsia areng. Kui varasemal ajal tegeleti droogidest peamiselt galeeniliste preparaatide (eelkõige tinktuurid ja ekstraktid) valmistamise ja analüüsiga, siis tänapäeval keskendutakse üha enam teatud toimeainete fraktsioonile (nt kumariinid, flavonoidide kompleks) või konkreetsetele toimeainetele. Niisiis ei ole praegusajal oluline ainult osata määrata droogide makroskoopilisi ja mikroskoopilisi tunnuseid, vaid ka analüüsida nende keemilist koostist, isoleerida toimeainete fraktsioone ja kindlaid toimeaineid. Samas ei tegele farmakognoosia mitte ainult praktiliste probleemide lahendamisega, vaid osalt ka fundamentaalsete uuringutega taimebiokeemia, fütokeemia, kemotaksonoomia, geneetika jm valdkondades.
Farmakognoosial on tihedad sidemed toksikoloogia, kohtukeemia ja narkoloogiaga (mürgised ja narkootilise toimega droogid), aga ka toiduteadusega (toidutaimed, vürtsid, toidulisandid jm), kosmeetika- ja parfümeeriatööstusega ning teiste tööstusharudega (kummilimad, vaigud).
Farmakognoosias võib eristada klassikalist ja modernset suunda.
Klassikalisel farmakognoosial on neli uurimisvaldkonda:
1. Ravimtaimede toimeainete kui farmakoloogiliselt aktiivsete ainete uurimine:
• keemilise koostise määramine,
• toimeainete biosünteesi ja produktsiooni selgitamine,
• toimeainete lokalisatsiooni kindlakstegemine erinevates taimeosades,
• toimeainete sisalduse dünaamika jälgimine,
• välistegurite mõju selgitamine toimeainesisaldusele.
2. Ressursilis-kaubanduslikud uuringud:
• ravimtaimede kasvukohtade selgitamine,
• droogivarude kindlakstegemine,
• kogumisaegade selgitamine,
• kuivatamis- ja säilitustingimuste reglementeerimine,
• ravimtaimede kultiveerimine,
• võõrliikide introdutseerimine,
• toimeainete saamine koekultuuride abil.
3. Droogide standardimine:
• droogide standardimiseks vajalike arvnäitajate ning mõõtmiseks kasutatavate analüüsimeetodite väljatöötamine,
• farmakopöa artiklite väljatöötamine ja vormistamine,
• teiste normatiivtehniliste dokumentide väljatöötamine ja vormistamine,
• farmakopöa artiklite ja teiste normatiivtehniliste dokumentide pidev uuendamine.
4. Uute farmakoloogiliselt aktiivsete ainete allikate otsimine:
• fülogeneetiline käsitlemine – teostatakse juba tuntud ravimtaimedele botaaniliselt lähedaste liikide fütokeemilisi uuringuid;
• etnomeditsiini teadmiste rakendamine – püütakse leida uusi ravimtaimi ja neis sisalduvaid toimeaineid rahvameditsiinis kasutatud taimede seast;
• ulatuslike sõeluuringute korraldamine – teatud regioonis kasvavate taimede fütokeemilised sõeluuringud, kindlate toimeainete otsingud paljude taimede seast või teatud toimega ravimtaimede ja neis sisalduvate toimeainete otsingud paljude taimeliikide seast.
Modernse farmakognoosia peamised uurimissuunad ja ülesanded:
• Toimeainete isoleerimine koos järgnevate ulatuslike eriuuringutega – eesmärgiks on loodusest uute toimeainete leidmine ja eraldamine.
• Etnofarmakognoosia – tegeleb looduslike toimeaineallikate kasutustavade uurimisega.
• Toimeainete struktuuri kindlakstegemine – kasutatakse mass-spektromeetriat, UV-, IR-, NMR-spektroskoopiat ja X-kiirte kristallograafiat.
• Biosünteesiuuringud – lõppkokkuvõttes uuritakse toimeainete produktsiooni suurendamise võimalusi.
• Koekultuuride uurimine – taimseid toimeaineid õpitakse tootma farmaatsiatööstuse tarbeks laboratoorsetes tingimustes.
Taimse päritoluga ravimite ja ravimisarnaste ainete osakaal kõikide ravimpreparaatide hulgas on umbes 40 %, mõnedes ravimirühmades on see arv veelgi suurem (südame-veresoonkonnahaiguste ravimite seas 50–70 %). Eriti suur on taimsete allikate osatähtsus toidulisandite ja loodustoodete hulgas. Samas pole kaugeltki kõik taimeliigid piisavalt läbi uuritud. Meie planeedil kasvavast umbes 300 000 kõrgemate taimede liigist on piisavad farmakognostilised ja farmakoloogilised uuringud läbinud vaid alla 10 %. Taimsete ühendite väga suurt arvu iseloomustab fakt, et näiteks ainuüksi 1985. a avastati looduslikest allikatest umbes 3500 uut keemilist ainet, millest üle 2600 sisaldusid kõrgemates taimedes, kuigi meditsiinis kasutatakse neist vaid väga väikest osa. Teadusajakirjades ilmub pidevalt artikleid tundmatu keemilise koostisega taimede uurimise ja uute koostisainete isoleerimise kohta.
Geograafilises mõttes on nüüdisajal fütokeemikute huviorbiidis eelkõige Aafrikas, Austraalias, Lõuna-Ameerikas, Kagu-Aasias, Siberis jm kasvavad taimeliigid. Suurt huvi pakuvad farmakognoosiale juba iidses India ja Hiina herbaalmeditsiinis tuntud droogid, nende teaduslik uurimine on hoo sisse saanud alles viimastel aastakümnetel. Samas kasutab neid traditsiooniliselt mitu miljardit Aasia elanikku, vastavad preparaadid tungivad järjest enam ka USA ja Euroopa turule. Meditsiinile kasulikke toimeaineallikaid loodetakse leida ka arenguriikides elutsevate