Reis lõunapoolusele ja ümber maailma. James Cook
merre laskub pilvedest lehtrikujuline õhusammas. Ma rõhutan sõna «näib», sest tegelikult enne õhutulba tekkimist tõuseb merepinnalt üles veesammas. Võib-olla sellepärast, et see sammas ei ole algul kuigi suur, tekib mulje, nagu laskuks tume õhulehter alla merele.
Liikumisel suureneb veesamba alumise osa läbimõõt algul kiiresti, siis aga hakkab järk-järgult kahanema, kuni kaob hoopis.
Vesipüksi ülemine osa, õhuosa, on veel mõne aja vältel selgesti nähtav, siis aga pilved tõmbavad selle ligi ja neelavad ära. Veesambad on vahel vertikaalsed, vahel kaldu. Mõnikord on vesipükstel kummaliselt kõverjooneline kuju.
Räägitakse, et suurtükilasuga on võimalik vesipüksi hajutada. Kahjuks ei õnnestunud mul seda praktikas kontrollida, sest vesipüksid tekkisid ja kadusid niivõrd kiiresti, et ei olnud võimalust laeva suurtükke laskevalmis seada.
Sõites Farewelli neemelt Stepheni neemeni, oli mul võimalik vaadelda rannikut tähelepanelikumalt kui esimese merereisi ajal. Farewelli neemest 6 liigi idas avastasin avara, merest madala maasäärega eraldatud lahe. Tõenäoliselt heitis just selles lahes 18. detsembril 1642 ankru Tasman. Sel juhul leidsin sellesama lahe, mille Tasman oli nimetanud Tapjate laheks, sest siin tapsid pärismaalased ühe tema madruse.
Teisipäeval, 18. mail. Hommikul sõitsime sisse Kuninganna Charlotte’i väina ja leidsime seal eest «Adventure’i», kust hakati juba eemalt meile signaliseerima. See kohtumine rõõmustas kirjeldamatult meid kõiki. Keskpäeval tuli minu laeva pardale «Adventure’ilt» kapten Furneaux esimene abi Kempe, kes teatas, et nad ootavad mind siin juba kuus nädalat. Kell 6 õhtul sõitsime sisse lahte, kus seisis «Adventure», ja heitsime ankrusse. Mõlemad laevad vahetasid tervitussaluudi suurtükkidest.
Kapten Furneaux tuli «Resolutioni» pardale ja andis mulle üle üksikasjalise raporti selle kohta, mis oli toimunud «Adventure’iga», alates meie lahkumineku hetkest kuni kohtumispäevani.
Seitsmes peatükk
KAPTEN FURNEAUX JUTUSTUS OMA ISESEISVAST MEREREISIST JA VAN DIEMENI MAA KÜLASTAMISEST
7. veebruaril, mil me asusime kaks miili «Resolutionist» tagapool, pöördus tuul läände ja tõi kaasa tiheda udu, mis varjas meie eest juhtlaeva. Varsti kuulsime arvatavasti laevast vasakul suurtükipauku. Võtsin kursi kagusse ja andsin käsu iga poole tunni järel tulistada 4-naelasest falkonetist. Kuid vastust ei järgnenud ja seepärast otsustasin sõita endise kursiga.
Õhtuks udu hajus, kuid minu suureks kurvastuseks «Resolutioni» ei paistnud kusagil. Kolm päeva ristlesin selles kohas, kus olin «Resolutioni» silmist kaotanud, siis aga suundusin läbi täiesti tundmatu ookeaniosa talvisesse peatuspaika Uus-Meremaa rannikule, mis oli meist 1400 liigi kaugusel. Et mageda vee tagavarad hakkasid lõppema, piirasin vee väljaandmist ühe kvardini päevas inimese kohta.
Purjetasin 52 ja 53° l. – l. vahel itta. Tuul oli enamasti läänest, väga tugev, tormipuhangutega, sadas lumelörtsi ja valitses tugev edelalainetus; sellest järeldasin, et edelas maad ei leidu.
Reedel, 26. veebruaril. Õhtul vaatlesime ebatavaliselt ereda meteoriidi langemist. Taevast valgustasid virmalised ja me nautisime seda mitu ööd järjest.
On huvitav, et me ei kohanud «Resolutionist» lahkumineku hetkest alates kordagi ajujääd, kuigi laev sõitis 2-3 kraadi lõuna pool sellest laiusest, kus me esimest korda olime näinud jääd.
Merelinnud saatsid laeva kogu aeg. Sageli nägime omapärase kirjaga pringleid: nende nahk oli kaetud valgete ja mustade tähnidega.
Esmaspäeval, 1. märtsil. Grootmastis vahil olev madrus viis meid kõiki ärevusse hüüetega pardast vasakul paistva maa lähedusest. See teade kutsus esile üldise rõõmupuhangu, kuid meie kurvastuseks järgnes sellele varsti pettumus: see, mida pidasime maaks, osutus vaid pilvedeks, mis hajusid, kui hakkasime neile lähenema. Võtsime kursi maale, mis kannab kaartidel Van Diemeni maa nime. Selle maa avastas Tasman 1642. a. 44° l. – l. ja 140° i. – p. ning see on oletuste kohaselt ühenduses Uus-Hollandiga.
Teisipäeval, 9. märtsil. Kell 5 päeval märkasime 43°57' l. – l. ja 145°36' i. – p. põhjakirdes 8-9 liigi kaugusel maad.
Piki selle rannikut kulges kaks paralleelset küngaste ahelikku; merepoolsem ahelik oli suhteliselt madal. Meile näis, et loodes asetseb saarterühm või neem, millesse meri sügavalt mitmes kohas sisse lõikub, kuid udus olid selle maa piirjooned ebaselged ja me ei saanud kindlaks teha, kas see maismaa osa on ühenduses rannikuga, mida olime märganud põhjakirdes. Just sellele rannikule otsustasingi sõita. Kui vahemaa laeva ja ranna vahel vähenes 3-4 liigini, jäi minu poolt mainitud neem meist põhja poole. Kujult sarnanes ta Ramsheadi neemega Plymouthi lahe suudmes. Ma arvan, et see on seesama neem, mille Tasman nimetas Lõunaneemeks.
Lõunaneemest idakagus nägin kolme saart, mida Tasman ei maininud ja mida ei ole kaardil märgitud.
Sõitnud neist saartest mööda, veendusime, et rand asetseb kirdes ja edelas. See kerkis järsult mere kohale ja talle oli vastupuhuva läänetuule tõttu raske ligineda. Maastik oli seal künklik ja metsaga kaetud, rand järsk, kaljune, raskesti ligipääsetav; pidevalt puhuv läänetuul tekitas tugevat lainetust, mis uhtis rannaliiva. Inimesi me siin ei näinud.
Kolmapäeval, 10. märtsil. Hommik oli vaikne ja laev asus rannast umbes 4 miili kaugusel. Ma saatsin teise abi sobivat ankrupaika otsima.
Alles kella kahe paiku päeval tuli paat tagasi ja mulle kanti ette, et küllaltki suurtest raskustest hoolimata oli õnnestunud randuda. Rannal oli mitmes kohas näha pärismaalaste jälgi, ühes kohas olid nad aga viibinud üsna hiljuti. Seal põles veel lõke, mille ümber oli laiali pillatud palju vähkide kilprüükoori. Need koored kui ka söestunud puutükid ja rohelised hiljuti murtud oksad toodi laevale kaasa.
Lõkkeaseme juurest viis teerada metsa, tõenäoliselt pärismaalaste elamute juurde. Halva ilma tõttu ei läinud korda seda teed järele uurida.
Maapind näib siinsel rannikul olevat viljakas. Maa on metsaga kaetud (eriti metsarikkad on küngaste nõlvad) ja veerikas. Ojad langevad kaunite kaskaadidena 200-300 jala kõrgustelt järsult mere poole madalduvatelt kaljudelt.
Kuid mitte kusagil rannikul ei leidu ohutut ankrupaika.
Ma võtsin kursi Friedrich-Heinrichi lahele, sõites kirde suunas. Kella kolme paiku jõudsime lahe äärmise läänetipu juurde; lahe nimetas Tasman Tormide laheks. Lahe suudmes on mitu paljast musta kaljurahnu, mis ma nimetasin «Munkadeks». «Munkade» juurest kulgeb rand 4 liigi pikkuselt kirdesse.
Kell 7 õhtul, sõitnud ümber kõrge neeme, heitsime ankru lahe põhjaosas 10 sülla sügavusse liivasele põhjale väga sobiva abaja suudmes 147°34' i. – p. ja 43°20' l. – l.
Algul ma arvasin, et me sõitsime sisse Friedrich-Heinrichi lahte, ja alles mõne aja pärast tegin kindlaks, et see laht asetseb 5 miili põhja pool meie lahest, mis paikneb seega mainitud lahe ja Tormide lahe vahel.
Neljapäeval, 11. märtsil. Koidikul saatsin tüürimehe ranna äärde lahe sügavust mõõtma ja värske vee võtmiseks sobivat kohta otsima.
Kell 8 tuli tüürimees tagasi ja kandis mulle ette, et ta oli leidnud suurepärase 5-18 sülla sügavuse ohutu põhjaga sadama. Kell 7 õhtul ankurdusime seal 7 sülla sügavuses vees, kusjuures lahe põhjatipp jäi meist põhjakirdesse.
Arvatavasti just see tipp ongi Tasman’s Head (Tasmani Pea). Lahe suudme lõunarannikul asetseva saare nimetasin Pingviinide saareks (seetõttu, et siin võtsime kinni väga veidra välimusega pingviini). Laht piirneb mere poolt Maria saarega, mis asub 6 liigi kaugusel lahe suudmest. Ma nimetasin selle avara lahe Adventure’i laheks.
Adventure’i lahes peatusime viis päeva ning selle vältel varustasime end puude ja värske veega ning korrastasime taglase. Maastik lahe rannal on imeilus. Muld on tumeda värvusega ja väga viljakas. Küngaste nõlvu katab tihe mets, kus kasvavad hiiglasuured igihaljad puud.
Ma pöörasin tähelepanu sellele, et need puud kasvavad küllaltki kõrgeks, enne kui nende tüvest hargnevad külgoksad. Nad erinevad nendest igihaljastest puudest, mida