Isa Goriot. Honore de Balzac
ning süües maiustusi, mida oli hoitud majaproua suu jaoks. Proua de l’Ambermesnil kiitis väga oma perenaise kavatsusi Goriot’ suhtes; suurepärased kavatsused, mida ta oli aimanud pealegi juba esimesest päevast; ta leidis Goriot’ olevat eeskujuliku mehe.
«Ah, mu armas proua, terve mees nagu karu!» vastas talle lesk. «Hästisäilinud mees, kes võib pakkuda veel palju lõbu naisele.»
Krahvinna pööras suuremeelselt proua Vauquer’ tähelepanu ta tualetile, mis ei olnud sugugi kooskõlas ta pretensioonidega.
«Peate sõjajalale asuma,» ütles ta temale.
Rohkete arutuste järel läksid mõlemad lesed koos Palais-Royali, kus ostsid ühest kauplusest sulgedega kübara ning tanu. Krahvinna viis oma sõbranna «Väikese Jeanette’i» magasini, kus nad valisid kleidi ning salli. Kui see lahingumoon oli tarvitusele võetud ja lesk oli sõjariistus, sarnanes ta täiesti «Boeuf à la mode’i» sildiga. Sellegipoolest leidis ta enda niivõrd muutununa paremuse poole, et pidas end krahvinna võlglaseks, ja kuigi just mitte helde käega, palus ta teda vastu võtta kahekümnefrangise kübara. Õigust öelda kavatses ta paluda krahvinnat, et see sondeeriks Goriot’ juures pinda ning katsuks äratada viimases huvi tema, proua Vauquer’ vastu. Proua de l’Ambermesnil oli sellega väga sõbralikult nõus ja piiras vana nuudlitegijat, kellega tal õnnestuski saavutada kokkusaamine; ent leidnud ta häbelikuna, et mitte öelda tõrksana, püüete vastu, mida sisendas talle ta isiklik soov võluda Goriot’d enda huvides, lahkus krahvinna, vihastatuna vanamehe jõhkrusest.
«Mu ingel,» ütles ta oma kallile sõbrannale, «te ei saavuta sellelt mehelt midagi! Ta on naeruväärselt umbusklik, rahakoi, elajas, loll, kellest teie ei näeks muud kui meelepaha.»
Härra Goriot’ ja proua de l’Ambermesnili vahel juhtus sääraseid asju, et krahvinna ei tahtnud enam viibida temaga ühes majas. Järgmisel päeval lahkus ta, unustades maksmata kuue kuu pansioni eest, ja jättis maha vaid mingi hilbu, mille väärtus hinnati viiele frangile.
Nii agaralt kui proua Vauquer otsiski, ei leidnud ta Pariisis krahvinna de l’Ambermesnilist ainustki jälge. Ta kõneles sageli sellest kahetsetavast loost, hädaldades oma liiga suure usaldavuse pärast, kuigi oli umbusklikum kui kass; ent ta sarnanes paljude inimestega, kel ei ole usaldust oma lähedaste inimeste vastu, kes aga anduvad esimesele vastutulijale. Iseäralik, kuid vaieldamatult esinev psühholoogiline nähtus, mille juure leiame kergesti inimeste südamest. Võib-olla ei ole mõnedel inimestel enam midagi võita isikute juures, kellega nad koos elavad; paljastanud neile oma hinge tühjuse, tunnevad nad nende salajast, teenitud ja valju hukkamõistu; kuid võitmatu tarvidus puuduvate meelituste järele või kirglik soov näidata omadusi, mida neil ei ole, äratab neis tahte võita võõraste austuse ning südame, riskeerides kaotada ühel ilusal päeval sellegi. Lühidalt, on olemas alatuid hingi, kes ei tee iialgi head oma sõpradele või lähedastele, sest et nad seda peavad; kuid näidates vastutulelikkust tundmatuile, võidab sellest nende enesearmastus: mida lähem neile on nende kiindumuste ring, seda vähem nad armastavad; mida kaugemale ta venib, seda teenistusvalmimad nad on. Proua Vauquer’l oli kahtlemata neid mõlemaid omadusi, äärmiselt väiklasi, valelikke, põlgusväärseid.
«Kui mina oleksin siin olnud,» ütles talle siis Vautrin, «ei oleks seda õnnetust teile juhtunud. Selle veiderdaja oleksin peagi paljastanud. Tunnen nende molusid.»
Nagu kõigil piiratud inimestel, nii oli ka proua Vauquer’l harjumuseks keerelda sündmuste ringis ja mitte otsida nende põhjusi. Ta armastas veeretada teistele oma vigu. Selle kaotuse järel pidas ta ausat nuudlikaupmeest oma õnnetuse aluseks, ja sestsaadik, ütles proua Vauquer, hakkas ta tema suhtes kainenema. Mõistes oma edvistamise ning esinduskulude asjatust, aimas ta peagi oma nurjumiste põhjust. Ta märkas, et ta pansionäril olid juba, tema enda sõnade järgi, omad riukad. Lühidalt, talle sai selgeks, et tema nii õrnalt hellitatud lootus oli rajatud õhku ja et ta midagi ei saavuta sellelt mehelt – nagu oli väljendunud krahvinna, kes näis olevat asjatundja. Ta läks, nagu oli oodata, oma antipaatias kaugemale, kui oli läinud sõpruses. Ta vihkamise põhjus ei olnud armastus, vaid tema petetud lootused. Kui inimsüda paiguti puhkab, tõustes armu kõrgustele, peatub ta harva vaenutunnete järsul nõlval. Ent härra Goriot oli tema pansionär ning lesk oli sunnitud suruma tagasi oma solvatud enesearmastuse prahvatusi, matma maha ohkeid, mis talle see pettumus valmistas, ning neelama alla oma kättemaksuiha nagu munk, keda prior kiusab. Piiratud vaimud rahuldavad oma tundeid, häid või halbu, alaliste väikluste kaudu. Lesk tarvitas kogu oma naisekavalust igasuguste varjatud tagakiusamisviiside leidmiseks oma ohvri vastu. Ta alustas sellega, et eemaldas kõik liigse, mida ta oli kasutama hakanud oma pansionis.
«Lõpp kurkidel ja sardellidel: see kõik on puha lollus!» ütles ta Sylvie’le hommikul, mil asus muutma tavaks kujunenud menüüd.
Härra Goriot oli väga vähenõudlik söögi ning joogi suhtes. Ihne kokkuhoidlikkus, mida vajavad inimesed, kes ise koguvad endale varanduse, oli mandunud harjumuseks. Supp, keedetud liha, juurvili olid olnud ning pidid ka tulevikus jääma tema eelistatud lõunaroaks. Nõnda oli siis proua Vauquer’l õige raske piinata pansionäri, kelle maitset ta kuidagi ei küündinud solvama. Meelt heites, et ta vastaseks on sattunud nii ligipääsmatu inimene, hakkas ta teda põlgama ning seda vastikusetunnet isa Goriot’ vastu mõjutas ta jagama ka oma pansionäre, kes nalja pärast avitasid teda ta kättemaksus. Esimese aasta lõpul oli lesk jõudnud säärase umbusalduse astmeni, et küsis eneselt, mispärast elas tema juures see kaupmees, kes omas seitse kuni kaheksa tuhat franki aastast tulu, kel oli tore lauahõbe ning kalliskivid, nii ilusad nagu mõnel vanal kokotil, makstes talle, võrreldes oma varandusega, oma pansioni eest nii tagasihoidlikku hinda. Esimesel aastal oli Goriot algul sageli lõunastanud üks või kaks korda nädalas väljas; siis oli ta jõudnud tähelepanematult selleni, et lõunastas väljas vaid kaks korda kuus. Isand Goriot’ väikesed meelelahutuskäigud vastasid liiga hästi proua Vauquer’ huvidele, nii et ta ei saanud loomulikult jätta pahandamata oma pansionäri kasvava täpsuse üle koduste söögiaegade suhtes. See muutus kirjutati niisama palju ta varanduse aeglase kahanemise kui ka soovi arvele vihastada perenaist. Üks tühiste hingede põlgusväärsemaid harjumusi on oletada teistes niisamasugust väiklust, kui seda leidub neis enesteski. Teise aasta lõpul õigustas härra Goriot õnnetuseks neid tema kohta käivaid lobajutte, paludes, et proua Vauquer annaks talle teise korruse korteri ning vähendaks ta pansioniraha üheksasajale frangile. Ta oli sunnitud olema niivõrd kokkuhoidlik, et ei kütnud enam talvel tubagi. Vauquer’ lesk nõudis, et talle ette makstaks, millega härra Goriot, keda ta nüüdsest peale nimetas isa Goriot’ks, meeleldi nõustus. Üksteise võidu püüdsid kõik välja uurida selle languse põhjusi. Raske ülesanne! Nagu oli öelnud valekrahvinna, oli isa Goriot kinnine, pidas kõik enesele. Kõlkapäiste inimeste loogika järgi, kes on kõik ebadiskreetsed, sest neil enestel pole midagi öelda peale tühisuste, peavad kõik need, kes ei kõnele oma asjust, ajama halba äri. See lugupeetav kaupmees muutus seetõttu kelmiks, elumehest sai vana narr. Vautrini sõnade järgi, kes sellal asus Vauquer’ majja elama, oli Goriot mees, kes käis börsil; olles läbi löönud oma varanduse, nokkis nüüd selle kübemeid, nagu finantsmaailma energilises keeles öeldakse. Vahel oli ta neid väikesi mängijaid, kes lähevad õhtul hea õnne peale välja, et võita kümme franki. Vahel tehti tast salapolitsei teenistuses olev nuuskur, kuid Vautrin avaldas arvamist, et ta pole küllalt kaval, et olla üks neist. Kõigele lisaks oli isa Goriot veel ihnuskoi, kes kõrgete protsentidega laenas lühiajaliselt raha välja, mees, kes toitis end loteriipiletite müügist. Temast tehti pahe, häbi ja võimetuse salapäraseim sünnitis. Kuid nii alatu kui oligi ta käitumine või ta pahed, see antipaatia, mida ta äratas, ei läinud niikaugele, et teda oleks välja heidetud: ta maksis oma pansioni eest. Pealegi oli ta kasulik: igaüks valas tema kaela välja oma hea või halva tuju, kas naljatlustega või teravustega. Ent kõige tõenäolisemaks peeti proua Vauquer’ oletust, mis võetigi üldiselt omaks. Tema sõnade järgi pidi see nii hästi säilinud mees, kes oli terve nagu purikas ning kes võis veel palju meeldivat pakkuda, olema imelikkude kalduvustega naistekütt. Ennäe, milliste faktidega põhjendas Vauquer’ lesk oma laimujuttu. Mõni kuu pärast õnnetusttoova krahvinna kadumist, kes oli osanud elada tema kulul kuus kuud, kuulis ta ühel hommikul, enne veel kui oli üles tõusnud,