Niguliste. Teet Kallas
guliste
Eessõna asemel
pean tarvilikuks väikest selgitust.
Romaani „Niguliste” esimene, autori arvates (aga loomulikult!) ka lõplik variant valmis aastatel 1967–1972. Pikk periood, mis ei tähenda siiski, nagu oleksin seda raamatut palehigis ning hingetulvas kirjutanud viie aasta vältel ööd ja päevad järjest. Kaugel sellest – mul polnud säärast võimalustki. Aeg 24. ja 29. eluaasta vahel on ehk kõige heitlikum mu biograafias. Ei hakka siinkohal pikalt pihtima; mis oli, see oli. Ütlen vaid, et tol kaugel „isiklikul viisaastakul” olin endaga mitu korda tõsiselt puntras. Hädas olid minuga teisedki. Kes avitas, kes karistas… Autori ootamatu elumuudatuse tõttu lahutati ta umbes aastaks ka „Niguliste” käsikirjast, arvata 150–180 algvariandi leheküljest. Millistes salaseifides käsikiri täpselt puhkas, jääb minu poolt vist välja uurimata, suure kauplemise peale sain selle viimaks 1970. aasta hilissügisel kätte Eesti NSV ülemkohtu arhiivist.
Eluheitlused nendeks, mis nad olid. See kõik on ainult üks „Niguliste” valmimise subjektiivseid foone, mis ei tohiks lugejat mingil moel mõjutada. Tõe huvides olgu lisatud, et tegelikult kirjutasin ju neil aastatel küllaltki palju, kaootiliselt ja teinekord lausa olude kiuste või koguni nende absoluutsel puudumisel. Enamasti novelle ja artikleid, sekka sahtliluulet, aga ka endale üllatuseks ühe hea hooga mahuka romaan-revüü „Heliseb-kõliseb…” (ning just nimelt 1969–1970, ilmunud 1972). Kus ja kuidas see toimus, reserveerin mõneks tulevaseks süžeeks. Aga selle romaan-revüü tõttu ei saanudki „Nigulistest” noore prosaisti esimest täismõõtu romaani, olgu või käsikirjas, nagu ise olin eeldanud. (Varem olin kaks alustatud romaani pooleli jätnud, ilmselt oli noorusjultumusest siiski vähe, et mingitki elutarkust vajavast žanrist üle käia; ilmunud pikemaid jutustusi ma aga lühiromaanideks nimetada ei taibanud.)
„Niguliste” juurde asusin ühe kümnendi lõpul ja teise algul mitut puhku, tavaliselt ikka pärast pikki pause. Mõned peatükid valmisid palanguliselt, teised väga vaevaselt, ajasid ahastusse, suubusid ummikusse. Küllap raiskasin liiga palju energiat suhteliselt keeruka vormistruktuuri peale. Enda meelest kirjutasin kollaažromaani, siis olid nad meil moodi tulemas. Aga õieti kirjutasin ma lihtsalt üht kirjut raamatut ja asi polnud üldsegi vormis. Jah, võisin ma siis uskuda, et keeruline pole mitte vorm, vaid keeruline ja kohati täiesti absurdne oli elu ise, keskkond, kus elasime, mina ja mu sõbrad. Samas ei kirjutanud ma sugugi mingit boheemliku sõprusringi kroonikat. Esimesed kirjanikutundmused olid juba üle elatud, kroonika aga tundus vähemalt mulle tollal millegi täiesti kunstivälisena (!?). Üritasin siiralt (võib-olla süüdimatult?) fikseerida mingit ühtset põlvkonnaseisundit, ainult sellele ainuomaseid fluidumeid, änge, sööste, ilmselt ka mingeid ohusignaale, mida me küllap juba siis teele saatsime – jah, aga kuhu? Loomulikult teadsin ma juba siis, et rääkida põlvkonnast kui millestki vaimselt monoliitsest on naeruväärne, kõnelda terve põlvkonna nimel aga lihtsalt häbitu. Teadsin, ent pole välistatud, et mõnel leheküljel unustasin selle ära.
Kindlasti oli asi ka selles, et olin liialt oma ainestikus sees. Nüüd, palju aastaid hiljem koltuvaid lehekülgi üle lapates tänan õnne, et päris valedele jälgedele nooruslik intuitsioon mind siiski ei juhtinud, – ja asi seegi. Ja muidugi teadsin ma 1972. aastal märksa enam kui 1967-ndal. Tunnistan, et romaani alustades ei osanud mina veel küll märgata, kuivõrd ühemõtteliselt me kõik, nii põlvkond kui ühiskond, peaga vastu punast müüri jookseme. 1972 ma selles enam kahelda ei saanud…
Aga võib-olla oli kõik ka pisut teisiti. Riskantne oleks siinkohal hakata liigveenvaid versioone looma. Mälu on petlik. Üks on selge: seal me ju olime, selles ajas, sellel maal ja selles linnas, sealt me ka tulime, osake põlvkonnast. Noored ja ninakad, naiivsed iroonikud, endalegi märkamatult murdeikka või noorukipõlve klammerduvad-takerduvad ülekasvanud poisid-plikad, mõneski põues veel Hruštšovi sulaajastu tarmud ja tungid, meeles hiljutised füüsikute ja lüürikute kemplused, pea kohal rahusputnikud ja tuumaraketid. Me tsiteerisime Hemingwayd (või Remarque’i, Alliksaart, Aksjonovit), me jõime kuiva veini, me pidasime mingeid plaane, me otsisime armastust, olmeahistused polnud meie jaoks veel eriti määrava tähendusega. Aga juba oli saabunud 1967. aasta sügis. Sotsialistlik suurriik tähistas oma viiekümnendat sünnipäeva, uhiuuel sotsialismistiilis Sõpruse puiesteel taksopargi ja enamasti uusasukate, tänase sõnaga migrantide jaoks ehitatud Mustamäe linnaosa vahel sirasid silmapiirini juubelilaternad viisnurkade, sirpide ja vasaratega, aga kes võis sel sügisel veel aimata, et juba ongi ta käes, see epohh, mis kujundas, murendas, hajutas ka minu põlvkonda, mis jättis veel valusamad jäljed meist noorematele – ajastu, mida me nüüd nimetame stagnaks? Mina küll polnud see, kes sel sügisel otsest ängi oleks tajunud. Mu kõrvus surises veel piisavalt „roosat müra”, kui kasutada Uno Lahe täpset terminit. Ohutunne sai ilmsiks vähem kui aasta pärast, mil ajakirjandusse tungisid nimed ja sõnad: Praha kevad, reform, Dubček, sotsialism on ohus, internatsionalistlik abi; mil Soome TV kaudu nägime Václavi väljakul seisvaid tanke, viisnurga kõrvale kriidiga haakristid joonistatud. Mina ise, mitmed mu sõbrad olime ju siis tõesti sedavõrd lihtsameelsed sulaajastu lapsed, meie elukogemus oli väga õhuke, meile tundus lausa ebatõene ausate pürgimuste niivõrd küüniline maassesõtkumine kogu maailma silme all.
Ikka segunevad mul mõisted „mina” ja „meie”. Kordan veel kord, et ma ei pretendeeri õigusele kõnelda põlvkonna kui terviku nimel. Pole midagi termineerimatumat, midagi hargnevamat kui põlvkond. Päris kindlasti olid mõnelgi mu eakaaslasel tol kaugel ajal asjad märksa selgemad kui minul.
… Siinkohal tunnistagem, et „Niguliste” on palju isiklikum (aga siiski üldse mitte autobiograafiline) teos kui ükskõik milline mu romaan või novell. Mõnele kolleegile säärane läbitunnetatus, nahalähedus, enesekesksus sobib. Olen neile kade. Mind konkreetsused lausa segavad ja heidutavad. Kus kunst, kus elu, kus pihtimus, kus piinlik egostriptiis? Ja ehkki segasin omal ajal enda meelest mitme tingliku prototüübi jälgi, vahetasin ameteid ja välimusi, olid nad mul siiski täiesti olemas. Nii või teisiti, need me olime. Sellised me olime. Need kuuekümnendatest tulnud. Või tulnukad? See oli nagu eile, see oli juba nagu väga ammu.
Ja mõni maine teekond on vahepeal lõppenud.
Siingi peitub üks põhjus, miks ma hilisematel aastatel pole suutnud-tahtnud käsikirja süveneda. Traagilisega mängimine (aga kas see oligi mäng?) pöördus mõnel puhul ootamatult ja täiesti lõplikult traagiliseks. Täiskasvanud poiste-plikade jahmerdamistest eostusid mitmed pöördumatud krahhid. Tean mitme põlvkonnakaaslase hauaplatsi. Käin neil võimalikult harva. Aga see kõik on juba teine lugu. Kui julm olla, aga kirjandus on julm – see on teema mõne teise raamatu jaoks.
1973. ja 1974. aastal avaldas tollal väga kirjanduslembene „Noorus” paar peatükki romaanist „Niguliste”. Tervikuna jäi aga raamat ilmumata. Olen hiljem mitut puhku pidanud vastama küsimustele, miks „Niguliste” ära keelati.
Päriselt seda ei tehtud. Ma ei mäleta aga enam kuigi täpselt kümneid motiive, mille pärast käsikirja kirjastusest „Eesti Raamat” 1973. aastal parandamiseks tagasi sain. Igatahes polnud Ü. Tontsu siseretsensioon sugugi pahatahtlik. See sisaldas minu mäletamist mööda küll rea kriitilisi märkusi, ent retsensendi sõnul võinuks ta neid avaldada ka pärast romaani ilmumist. Mäletan, et ma ei osanud midagi pihta hakata heade soovitustega, kuidas peaksin „Niguliste” lojaalseks, trüki- ja kunstiküpseks redigeerima. Aga võib-olla ei tahtnudki ma seda teha. Ma ei välista, et see tulenes loomulikust pealiskaudsusest ja vähesest enesekriitikast. Mõnda aega olin vihane, siis tuli jälle midagi muud, tulid uued tööd ja uued elusõlmed… Nii saigi „Nigulistest” sahtliromaan.
À propos, oletuse korras – võib-olla mängis selle romaani saatuses oma osa ka 1972. aasta sügisel avaldatud parteidokument, järjekordne turmtuli alkoholismi vastu (tookord, nagu mäletame, piirdus asi kerge ja groteskse kampaaniaga, mille käigus tuli näiteks oluliselt laiendada tillukeste suveniirkonjakite müüki). Paraku on meie sürrealistlikus ühiskonnas paljude kampaaniate ja võitlemiste esimeseks peksupoisiks olnud kirjandus ja kunst, kinost rääkimata. (Ka praegu tahetakse teda selleks teha.) Võib-olla loeti ka kõik „Niguliste” pokaalid üle ja leiti, et tegemist on alkoholiromaaniga. Ega see vale ju olegi. See vastas liigagi elureaalidele, aga peeglisse pole meie ühiskond kunagi tahtnud vaadata. Peegel on alati süüdi. Olen muuseas tänini veendunud, et joomarlus kui omamoodi riiklik poliitika lõi eriti jõuliselt vohama just kuuekümnendail, kiiresti süngestuvas ühiskondlikus kliimas. Aated ja ideaalid, olgu küll naiivsed, suurelised või narridki, hääbusid paraadlikku sõnarümasse, mis kõlas ähvardavalt