Niguliste. Teet Kallas
ja astus edasi.
Taevaserv tõotas ilma. Mis mul ilmast, mõtles Avo. Pole ma põllumees, pole ma meremees, kaugeltki mitte lendur, et kipras kulmul koidikut uurida.
Metsariba oli tume. Kõhe mets, kui nii võtta. Mõned kuuveerandiga ristid olid lausa teepervele tunginud. Aga poole tunni pärast on lõplikult valge, tumedast metsast saab hõre männik tehaste ja tallermaa vahel, ka muhameedlaste hauad ei mõju siis enam üleloomulikult.
Teiselt kalmistupoolelt, mööda krudisevat rada tulid tumedad ja kohmakad mehed. Muide, see rada viis läbi surnult sündinud laste rahupaiga. Kui sul on kodus pisike poeg, siis läheb säärane asi hinge. Kõigil neil lastel olid ristid nimede ja daatumitega. Kunagi oli see asjaolu Avot rabanud. Aga kui järele mõtelda, pididki neil nimed olema. Kuidas teisiti? Ning tükike maad, kust otseteed taevasse tõusta. Need lapsed on nüüd viimseni inglid…
Ühe läheneja kaenla all kääksatas lõõtspill. Teine vandus vene keeles. Eemal müdistas pisike vedur, tegi äkki lamba häält ja kihutas kuulekalt edasi suure tehase poole, mis seal kalmistute taga ähkis, tümises ja roostepunaselt kumas.
Kõik nagu alati, juba mitmendat sügist. Ja siiski – mitte täiesti. Võib-olla see pillikääksatus, võib-olla see vandesõna?
Kas ma jäängi siia gaasijaama?
Või pigem: kui jään, kas see siis ongi inimese tragöödia?
Bussipeatuses olid mõlemad kioskid juba lahti. Ühes müüdi ajalehti, teises õlut. Kõigepealt muidugi hommikulehed. Need olid värvitrükis pealkirjadega ja arvatavasti Manivald Kesamaa pateetilisi salme täis.
Nagu alati.
Siis jõi ta kannu õlut. Õlu oli külm ja lahja. Tal oli seda juues natuke süüdlaslik tunne.
Nagu alati.
2
Pille oli veel voodis.
„Tere hommikust.”
„Ah juba tulidki…”
„Kuidas magasid? Kas Kim karjus?”
„Pst,” tegi Pille, haigutas ja ajas kohe seejärel huuled valuliselt mossi. Pillel oli väga energiline miimika. Eriti väljendusrikkad olid ta prisked huuled. Ta kaebas sosinal:
„Tead sa, Avo, usu või ära usu, aga ma lihtsalt ei taha kuulata sääraseid ebamõistlikke küsimusi. Mis sa arvad, et ta äkki heast peast ei karjunudki või? Häh! Pühade puhul, eks ole, muidugi, et emme saaks välja magada!”
Varem olid sellised valangud Avot millegipärast vaimustanud. Talle oli tundunud, et ka Pillele meeldivad sõnad. Et temagi tajub nende lõhnu ja värve, proovib neid keelel, katsetab neid nii ja teisiti. Nüüd hakkasid mõned tarbetult kiuslikud, tarbetult agressiivsed tiraadid teinekord vastu. Tal oli seejuures süüdlaslik tunne. Talle ei meeldinud oma naise suhtes kriitiline olla. Praegu ei teinud ta Pille juttu lihtsalt kuulmagi, küünitas ennast lapsevoodi kohale ja vaatas. Kim magas, tilluke nina tillukeses rusikas. See polnud kogemata. Ta hoidis endal alati magades ninast kinni.
„Kuule, kas midagi süüa on?” küsis Avo seejärel sosinal.
„Sa tead ju väga hästi, et meil pole raha.”
Avo läks kööki. Laual vedeles pesemata taldrik. Ta tõstis selle kraanikaussi, mõtlemata seejuures midagi. Neil oli kuidagi juba algusest peale nii, et üks taldrik või tass kippus kuhugi vedelema jääma. Ta avas sahvriukse, leidis jupi suitsuvorsti. Vakstumustrit põrnitsedes sõi ta selle tõttamata ära. Huvitav, millest see tuleb, et meil iialgi raha ei ole, mõtles ta. Siis läks ta magamistuppa tagasi, võttis riided seljast, pani need kappi ja vupsas voodisse.
„Vastik habe,” õiendas Pille, silmad kinni. „Tead, kui vastik habe see siiski on. Ma lihtsalt ei kannata. Võta oma pea ära. Kuuled sa siis?”
„See on minu tark pea. Kui ei meeldi, tõuse üles. Ma tahan magada.”
„Tark pea? Kellel on tark pea? Sinul või…? Küll on alles jutt! Häh! Vaat ei tõuse! Sina mind ei kamanda! Kus mul dotsent väljas!”
Avo oli ka ise veidi imestanud, kui äkki naise jõuliselt kaenlasse haaras.
„Pane nüüd natukeseks ajaks oma ebanormaalset juttu patrav suu kinni,” sosistas ta.
„Ise sa oled ebanormaalne… Hull… Või diagnoose panema… Kuuled siis! Jäta järele! Tead, ma hakkan karjuma… Mis, sul on tõsi taga või… Hommikul ei tohi… No kus on täkku täis… Pärast ole päev läbi uimane … no olgu…” Viimased sõnad ümas Pille läbi torukil huulte, lõtvus, valgus pehmeks, avanes, oli soe, märg, valmis. Ta polnud silmi avanudki.
Millal Pille voodist tõusis, seda Avo enam ei kuulnud. Ta magas.
… Pille tõmbas palja ihu peale rohelise kombinee ja astus peegli ette. Mürkroheline kombinee, valge palistus allserval. SDV toodang. Saksa oma küll, aga juba kitsas. Siit ja siit. Jube, kuidas ta pärast sünnitust on muutunud! Peaks võimlema, peaks jooksma. Aga kus sa siin Kalamajas jooksed, vanamoorid hakkavad appi karjuma! Ei tohiks üldse süüa. Ega ta suurt söönudki. Kas võileib on toit? Kas tordilõik üle tänava kohvikus on surmapatt? Päris nälgida ka ei saa, niigi jäi poiss üsna varakult rinnapiimast ilma. – Siis silmitses Pille Avot. Altkulmu küll, mine tea, millal see komme oli tulnud, aga tegelikult sisemise hellusega. Ta keha ujus ja surises, mis sellest, et pea oli natuke hajuvil. Avo oli üle hulga aja jälle ta olemust vapustanud – üleni ja jäägitult. Tükk aega polnud ta nii vägev olnud. Vahepeal oli mees mitu nädalat elanud niimoodi, nagu ta ei teakski, et tal naisterahvas voodis magab. Pärast rasedust ja sünnitust olid need asjad neil endisega võrreldes juhuslikumad ning üldse teisiti. Pille arvas endal mõningaid elukogemusi olevat. Ta oli juba üsna noorelt aru saanud, et see talle meeldib. Ema kartis koguni, et ta võib litsiks minna. Ei läinud ta midagi, ehkki kunagi olid kolm või neli meest küllaltki tõsiselt kogu ta olemust vapustada suutnud, aga kui aus olla, siis kaugeltki mitte nii sügavalt kui Avo. Nii hingelises kui ka otseses tähenduses. Neist asjadest polnud eriti kombeks rääkida või kirjutada, aga sügavus jääb sügavuseks. Pille kasvumaadel, Kopli barakkide vahel ja kasside järele lõhnavates koridorides, leidus ikka naisi, kes olid kõiki asju õigete nimedega nimetanud. Kellel pikk, kellel väike riist, kellel ei tõusnud üldse. Nii iseloomustati mitmeid ümbruskonna noori elumehi, kõiki neid Vitjasid või Kutte. Neid Pille endale ligi ei lasknud – ja mitte ainult salajase eelinformatsiooni tõttu. Nende tase polnud see. Pille arvas juba üsna murdeeas oma õiget hinda teadvat. Eks see elu enne abielu olnud omamoodi risk ja viletsus, stress, nagu nüüd intelligentsemalt öeldakse – et ei jääks vahele, et ei jääks rasedaks ja nii edasi. Enne praegust aega oli veel üks abielu: paberite järgi. See oli rumal lastelugu, mis lõppes sisuliselt kohe pärast abikaasa sõjaväkke minekut. Nüüd oli tegelik abielu. Muidugi, ega naisemees suuda oma pidevat partnerit lõpmata üllatada, seda oleks temalt palju nõuda. Aga täna hommikul sai Avo sellega jälle hakkama. Paari aasta eest oli ta pidevalt pöörane. Avo välimuse taga – tema meest võis eemalt vabalt pidada mingiks aspirandiks või koguni teaduste kandidaadiks – oli varjul gladiaatori ägedus, kui elu intiimseks muutus. Ja vastav mõõk kah, muigas Pille.
Ta kiikas peeglisse, lõi rinnad riivatult ette, nii et need pooleldi kombineest välja kargasid. Hööritas puusi ja väristas reisi, pani ühe silma kinni ja otsustas: veel pole väga viga, päris hõrgutav pontsik, ainult ühtki grammi juurde võtta ei tohi. Siis tuli pähe mingi muu mõte – ja kadus samas. Viimasel ajal oli see tihti nii. Ühtki mõtet ei jõua lõpuni mõtelda. Aina Kimi kisa, piima soojendamine, puder ja mahl, lapid ja kõristid… Aga mis sest kõigest mõtelda.
Mõtlemisest ei saa söönuks.
Avo magas endiselt liikumatult ja vaikselt nohisedes. Hea, et ta ei norsanud. Pille kasuisa oli müristanud nagu paras äike. Äkki tabas Pillet ootamatu haledushoog. Absurdne ja täpne. Nimelt tundus talle äkki täiesti tõemeeli, nagu näeks ta Avot esimest korda. See punane habe, kitsas ninaselg, murekriips kahvatul otsmikul. Natuke imestunud ja natuke valuline suujoon. Mees mingist hoopis teistsugusest maailmast, võib-olla koguni kosmosest? Viimasel ajal räägiti kosmilistest külalistest