Niguliste. Teet Kallas
vist juba hommikul purjus? Ei, muidugi, see on sinu eraasi. – Selles on sul õigus. – Tead mis, ma ei viitsi täna sinuga enam rääkida.”
Sellist tooni tarvitas Pille viimasel ajal ainult Eskoga rääkides. Jäik, põlglik, suurilmalik, sisimas aga pingul ja paanikas. Avo ei sallinud ei ülbust ega paanikat. Üldse ei meeldinud talle Pille keerulised suhted telefoniga. Telefon tegi ta naise alati võltsiks. Pille rääkis telefonitorusse nagu amatöörnäitleja, kes peab mängima viienda põlve krahvinnat. Telefon oli Pillest üle. Ikka veel. Miks? Kas sellepärast, et muud neil polnudki: keskkütet, moodsat mööblit, autot, suvilat ega isegi televiisorit. Küllap oli telefon Pille jaoks ainus ühendusniit teel ilusa elu poole. Avo imestas ennast: ta oli äkki oma naise peale väga õel.
„Kes helistas?” hüüdis ta.
Pille tuli uksele. Ruudulise kittelkleidi hõlmade vahelt välgatas mürkroheline kombinee. Naise silmad olid vihaähmis.
„Nagu sa ei teaks! Es-ko muidugi!!”
(Milline huulekõverdus! Kas ta siis ise ei teagi, et viha teeb naised koledaks? Ei, ma ei salli sellist jama.)
„Ja mida ta ütles?”
„Mida ta ütles, mida ta ütles! Mis tal ikka ütelda on? Sina tahtsid ju magada, eks siis maga ometi, issand jumal!”
(Tead, naine, mulle tundub, et nii läheme tülli. Vaata mulle otsa. Rahune maha. Noh, vaata siis!?)
„Mis sa vahid? Mis sa vahid, ah? Mina sinu hüpnoo…”
„Hm.”
„Ära irvita mu üle! Ja ära arva, nagu ma su hüpnotiseerimist kardaksin.”
„Tead mis, Pille. Ma ei saanud niikuinii magada. Mille kuradi pärast see raadio nii kõvasti karjuma peab?”
Avo tõusis, tõmbas hommikumantli selga ja jäi Pille ette seisma.
Pisarad tulid varem, kui võis oodata. Käed vajusid jõuetus ahastuses rippu, kõrge rind hakkas ägedalt tõusma ja vajuma, suu oli ahastavas krambis. Mis metamorfoos see küll oli? Kuidas sellesse suhtuda tuli? Nüüd ta ütleb: „Ma ei suuda enam.” Ütleb või mitte?
„Ma lihtsalt ei suuda enam,” oigas Pille. Pisar, teinegi. Ohh. (Kelle read need olidki: kevadel, kui kasemahla aeg on käes… Visnapuu? Sütiste? Siig?) „Tead sa, Avo, ma lihtsalt ei suuda enam.” Põsed nõretasid, põsed pärlendasid. Miks see mind ei liiguta? Kuhu on kadunud hardus? Nüüd ta ütleb – see pole elu, see on hullumaja.
Pille nuuksatas: „See pole elu, see on hullumaja.”
Peaks teda lohutama, aga ei tohi. See teeb asja ainult segasemaks. Ärgem sekkugem geneetilistesse tervikprogrammidesse! Ühe tuttava meditsiiniõe käest konsultatsiooni saanud, temaga üle tänava keldrikohvikus piisakese kuiva veini võtnud, saabus Pille koju lohutamatu diagnoosiga – ta olevat paranoiahaige. Avo ei tahtnud kellegi paranoias süüdi olla ega kelleltki tema paranoiat ära võtta. Rahu, mõtles ta nüüd, rahu. Kevadel, mõtles ta, kui kasemahla aeg on käes, siis lähen, tila ühes, ämber teisen käen… Need olid muuseas hoopis Paul Koovitaja read. Avo astus vaikides Pillest mööda. Nuta, mu arm, kui sa seda vajad. Ma ei näe küll enda puhul süükoosseisu, aga jäägu sulle kõik su elulised vajadused. Alles keskhommik ja juba pahandused käes. Nii vormitakse küünikuid. Aga küünikudki vajavad rahu. Ja üldse, ega ma talle mingi poisike ole!
Avo pani raadio kinni, istus telefoni ette ja valis numbri.
„Halloo?” kostis kohe Esko reibas bariton.
„Tere, vana,” ütles Avo. „Sa olla helistanud. Pille mainis.”
„Tõesti või?” irvitas Esko.
„Nii see oli, ütles küll. Häid pühi. On uudist kah?”
„Suurt midagi. Eile lõppes turniir ka ära.”
„Kuidas läks?”
„Sain Vooremaa käest kaela.”
„Oi, oi, vana.”
„Tühja. Finaali pääsen ikka. Kuule, õigus – Tom on välja ilmunud.”
„Tõsi? Kus ta siis oli?”
„Ta ei ütle.” Esko naeris. „Ta keeldub midagi üles tunnistamast. Helistas mulle natuke aega tagasi ja ütles, et kannu õlle eest annaks hobuse ära. Ainult et ho-ho-ho-hobust pole ka olemas.”
Esko matkis võrdlemisi täpselt Tomi häält. Avo muigas.
„Ta kutsus meid poole üheks „Tervisesse”. Lubas välja teha ja ise viisakaks jääda. Muide, ära sa arva, minul oli ka eile väike koduskandaal.”
„Mis mõttes ka?” protesteeris Avo.
„Igas mõttes… Mis ma teist halvem olen, kas mina polegi skandaali väärt?” Esko tasandas häält. „Tead, Helve lõi mu öösel voodist välja. Kujuta ette, minu enese voodist, minu enese lapsepõlvetoast! See on maanaise haare, ma ütlen sulle ausalt… Aga olgu. Tuled siis ka linna või?”
„Pagan teab. Ma olen täitsa magamata, õhtul peame Pillega ämma juurde minema, poiss kaenlas. Seapraad, hapukapsad, sült ja nii edasi. Aga Tomi tahaksin ma näha küll. Tead sa, kohtasin üleeile „Pegasuses” Pauli, vana oli Tomi pärast tõsiselt mures. Tom ju traagik! Kaks nädalat jäljetult ära kaduda…”
Samas fikseeris Avo silmanurgast, et Pille seisab üsna ta kõrval.
„Hea küll, Esko, ma tulen,” ütles ta väärikalt. „Paariks tunniks, mitte rohkem. Tervita oma abikaasat.”
Esko naeris: „Sina enda oma kah. Ütle, et ma pole tema peale üldse pahane.”
Esko viimased sõnad kostsid telefonist selgesti läbi. Pille silmitses hargile tõstetud toru ja ütles:
„Siga. Misuke siga.”
„Kes?” küsis Avo riidekapi juurde astudes rahulikult.
„Esko on siga! See teie kokutav Tom on siga! On jah, vaata, millised ta riided alati on! Te kõik olete kokku üks kuradi seakari! Tõngute mööda linna nagu kuldid! Issand jumal, miks ma ometi…”
Pille paiskus diivanile. Rulli ja padjanurga vahelt hakkas kostma nuukseid ja üksikuid sõnu.
Stseen oli alanud, nagu öeldakse.
See jääkilluke kõhukoopas, seegi polnud Avole enam päris uudne tajumine. See ei olnud vist midagi muud kui tavaline enesekaitserefleks: ära kuula. Tee süda külmaks. Jälgi, et su käed ei väriseks. Käitu talitsetult. Sest kui poleks enesekaitset, seda vahedat jääkillukest kõhus, siis tormaks ta kohe diivani juurde, viskuks põlvili, kaisutaks võplevat keha, pomiseks alandlikke sõnu, püüaks naist suudelda… Jah, aga milleks? Et kõik algaks ikka jälle uuesti? Ainult selle vahega, et iga kord tunneks Avo ennast aina pisemana ja tühisemana. Aina suurem oleks tema süükoorem. Mis sõda, mis võitlus, mis mõttes see kõik? Ja kuhu kaob niiviisi hardus?
„Alati on su sõbrad sulle tähtsamad kui mina! Alati, alati! Me ju pidime täna õhtul… Kuidas sa ometi ei saa sõna peetud! Millised sead te kõik olete!”
Täna on pühad, meenutas Avo ja tõmbas nailonsärgi selga. Tore. Selle juurde sobis hall lips.
„Jälle pean mina lapsega üksi jääma… Passi siin nagu hallitusseen nelja seina vahel…”
„Pille, ega sa ei tea, kus kingahari võiks olla?”
„Perses!” kisendas Pille ja sukeldus seejärel täiesti patja.
Avo läks esikusse. Kingahari oli Pille botikute all. Nohisedes tiris Avo kingad jalga. Üks kõrv lõi pilli.
„Kui sa mõistaksid, kui vastik see on! Nüüd minnakse Esko ja Tomiga lakkuma, ma ju tean…”
„Kuule, Pille,” ütles Avo nii vaikselt, nii sisendavalt kui üldse suutis. „Sa ilmselt kuulsid, et lähen ainult paariks tunniks välja. Ma pean muidugi vabandust paluma, aga ma ei oska su käitumisest midagi järeldada. Minu meelest on see natuke absurdne. Teiseks