Niguliste. Teet Kallas
madalalt hargneva männi all. See oli tema koht. Tema enda sonetipuu. Iga samblatutt, iga kare rohukõrs oli tal siin teada.
Sonett oli nõudlik vorm. Peale talendi (ta oli selle olemasolus kindel) nõudis see ka iseloomu (seda ta kasvatas). Alles siis, kui vasak külg oli juba täiesti tuim, muutis Avo asendit. Paksus ruudulises klades olid järgmised read:
(A) Mis tumestab mu ööd, mis rikub päevad?
(B) Jah, Teie see! Ma armunud ja noor.
(B) Oh, ärge olge päikse ees kui loor.
(A) Veel loodan, õnne minu silmad näevad.
(A) Ja ükskord, siis, kui rõõmud kõik on (käes nad?)
(B) Teil ütlen
Liiga suureks rahuloluks autoril põhjust polnud, aga väliselt oli asi siiski üpris itaalia soneti alguse moodi. Itaalia sonett on üks keerukamaid. Alati jääb riime puudu.
Aga ega autor kerget elu soovinudki. Ta teadis, et neljateistkümneaastast kes on endale eesmärgiks seadnud kirjutada veatuid itaalia sonette, polnud siin linnas kuigi palju. Ilmselt mitte ühtegi peale tema. Kõik teised neljateistkümneaastased tegelesid sel tunnil oma lihtsameelsete poisikesehuvidega: kes ligunes leiges merevees, kes klappis jäätiseraha, kes vahtis staadionil jalgpallimatsi kahe kehva meeskonna vahel, kel aga polnud muud hinge taga kui oskus kaugele sülitada ja teistele ülbelt otsa vahtida. Mõni loll luuras koguni naiste paradiisi ümbruses. Häh!
Avo tõusis, torkas kaustiku pluusikaelusesse ja hakkas aegamisi mööda metsarada kodu poole minema. Soneti otsustas ta hiljem lõpetada.
Siis see juhtuski.
See oli varjuline lagendik, ümberringi sööt ja metsistunud vaarika võsa. Põõsaste all oli tühje pudeleid, koltunud ajalehelatakaid, kuivanud mustusehunnikuid. Lepapõõsa all aga…
Avo oli juba mõnda aega kahtlustanud, et umbes niimoodi see asi käibki. Aga selle asemel et vaikselt jalga lasta, tardus lihasuretaja päris avalikult paigale. Vastik oli, häbi oli, hirmgi, aga üle kõige käis vägevam sund, ja selle nimi oli uudishimu.
Ta seisis ega saanud sinna midagi parata. Ta seisis ja vahtis ahnelt.
Teda reetis mingi oksaraag, aga võib-olla polnud mingit raagu, sest see, et ta seisis ja vaatas, oli liiga suur jõledus, et karistamata jääda, karistus oli aga halastamatum, kui ta oskas eeldada, niisiis, pärast oksaprõksatust, kui seda üldse oligi, toimus kõik väga kiiresti, ühe hetke, ei, poole hetke jooksul, veel aastaid hiljem oli tal seda alandav meenutada, kohkunud kiljatus, ohh!, mehe raske ja tihe hingamine, mehe pruun ja musklis selg ning väga valge tagumik, naise pikad päevitunud jalad, üks neist väänleb mööda mehe turja, langeb seejärel alla, vilksatab pealetõmmatav kirev riidetükk… Ja siis karistus, milline karistus! Noore naise äratundvad pruunid silmad, ilus, häbitu, ehmunud, raevunud nägu.
Taimi.
Nüüd laskis poiss tõepoolest jalga. Ta põgenes, nagu jookseks elu eest. Kaustik rappus põues, vajus kõhule, kõrvades huugas, kumises, vasardas šokimehhanism, veel kümme aastat hiljem, istudes oma kahe sõbraga restoranilaua taga, surus Avo tahtmatult huuled kokku, pidas tahtmatult hetkeks hinge kinni, kui see nägemus asja ees teist taga korraks silme ette kerkis…
… Aga kõik möödus üllatavalt kergesti. Ometi oli ta ohtlikult hellahingeline (nii arvas ema) ja pentsikute kinnisideedega noormees (nõnda väitis isa).
Spordiplatsile ei läinud Avo enne, kui oli kindel, et tudengid on oma suvepraktika lõpetanud. Ära sõitnud. Tema elust lahkunud.
Loomulikult ei hakanud Avo ka sonetti lõpetama. Siiski, pooliku rea pani ta paika.
(B) Teil ütlen: olete üks vana vastik hoor!
Punkt. Rist. Lõpp. Sonette ei kirjutanud Avo enam kunagi, luuletamine hääbus ülepea mõne aja pärast.
Ta luges läbi „Port Arturi” ja vaimustus sõjandusest. Kirgastunud militaristina veeris ta hiljem õhtute viisi venekeelset „Suure Isamaasõja ajalugu”, uuris kuulsate lahingute skeeme ja kirjutas väejuhtide nimesid üles. Hiljem ei suutnud ta ka ise seda episoodi elus endale põhjendada. Tegelikult oli ta paadunud patsifist ja tsivilist.
Hommikuti jooksis ta Raekülla, tegi metsa all põhjalikke võimlemisharjutusi, pärastlõunati aga treenis Toomsalu õpiku järgi kõrgust ja kuuli. Enam mitte Ülo pärast.
Sügisel sai Avost üle kooli ja varsti ka linna tasemel spordipoiss. Prantsuse keelest loobus ta lõplikult, küll aga oli tal kaalu kooli kirjandusringis. Ka hakkas ta ajalehtedele sõnumeid saatma. Ta oli ainuke õpilane klassis, kel oli isiklik sissetulek. Väike ja juhuslik, ent kõik on suhteline – ühe sõnumi honorari eest võis kõik klassi poisid kinno kutsuda. Paar korda ta seda tegigi. Mis tüdrukutesse puutus, siis neisse suhtus ta halvasti varjatud põlgusega. Ta arvas neist liiga palju teadvat. Õnneks ei kujunenud sellest kompleksi. Juba kevadel musitas ta ühe vanema klassi neiuga.
Paarist järgmisest aastast polnud aga enam kuigi palju suvevisioone. Pigem uduvihmased oktoobri õhtud, poistepundid Kalevi tänaval või sillal. Kalevi lõppu ja tagasi, üle silla ja tagasi. Ülo või mõne teise kaaslase pingul lõuamusklitega nägu, mida hooti valgustas peopessa peidetud sigareti punane kuma. Ülestõstetud kraed, märjad jalad, mahasalatud süütunne ja igavus. Ajalehed kritiseerisid hüsteerilises toonis tarzanisoenguid ja kitsaid pükse. Smuul laskis lendu termini „lõngus”. Tere asemel öeldi moens.
Banaalne huligaansus, banaalne pahandustelainetus. Klirisevad klaasid, katkised tänavalaternad käisid ehk tookord mingil väheseletataval moel initsiatsioonirituaali ette? Ema suured silmad, hädine naeruvine suunurkades – ema ei suutnud sääraseid tegusid mõista ega isegi hukka mõista. See jääb esimeseks ja viimaseks korraks, lubas Avo, kes oli juba mõnda aega aimanud, et tema ema pole täiskasvanud inimene selle sõna tavatähenduses, ta elas otsekui poolenisti kusagil mujal, võib-olla ikka veel sõjaeelses Pariisis, argipäev tekitas temas mõnikord ebaproportsionaalset lõbu, siis aga sama mõõdutundetut kohkumust, ta ehmus ühtviisi raskesti nii ülekeeva piima kui ka poja halva kirjandihinde pärast, teda hirmutas tuuletõmbes paukuv uks ja võttis keeletuks korraliku lihatüki puudumine kaupluses, ta imestas nõnda paljude asjade üle, et tundus mõnikord küllasõitnud välismaalasena. Muuseas polnud mõtet hakata emale seletama, et tegelikult ei olnud Avo oma käega ühtki laternat puruks visanud, ta oli ainult juures viibinud – nagu tavaliselt ikka. Üsna ükskõikselt võttis Avo põhisüü enda kanda. Ülo oli pikka aega talle ülevoolavalt, lausa koeralikult tänulik. Mõne aja pärast kadus ta silmapiirilt. Avo polnud teda hiljem kordagi kohanud, temast midagi kuulnud.
Kaheksanda klassi lõpetamise eel oli revolvrilugu. Mis revolver, mis püstol – see oli vana roostes nagaan, vaevalt et üldse laskmiskõlblik. Selle päritolu jäi ähmaseks, nagu ka asjaolu, miks poisid seda ülepea vajasid, miks nad selle ümber kogu säärase loo kokku keerasid. Igatahes oli relv olemas, asja arutati pargisopis, tehti suitsu, oldi otsustavad ja sünged. Pangaröövist või riigikukutamisest siiski ei räägitud. Lihtsalt oli neil äkki ühine saladus, isegi nagu vandenõu, poiste eemalolevad vinged pilgud, kõik nagu ootasid midagi; kõhusopis külm hirmukilluke, sirutas Avo käe välja: ah, hea küll, mehed, hoiame seda esiotsa minu juures kuuris. Asjaosalisi oli viis, nagu tavaliselt ikka, osutus üks neist argpüksiks, pasapeetriks, lobamokaks, aga võib-olla koguni koputajaks, seda ei teadnud Avo tänini, kes, igatahes tekitas roostes nagaan juba järgmisel nädalal palju kõmu ja pahandust, algul käidi vestlemas miilitsas, pärast julgeolekus.
Isa vaikis nördinult. Tema oli polüglott, filoloog, lipsumees, tema põlgas relvi ja poisikesemänge. Isa oli juba siis raskesti haige. Avol oli temast väga kahju. Selgus, et ta ei teadnud oma targast isast õigupoolest midagi. Aastaid hiljem korjas ta pudemeid, üllatavaid seiku, ühetähenduslikku tunnustust. Ta isa oli olnud oma ala suurmees. Seekord aga kirjutas isa Tallinnasse pika kirja ja nädalapäevad hiljem sõitis Avo suslaga pealinna.
Üheksandas klassis tuli ta poole õppeaasta pealt ühest hiigelsuurest koolist tulema ja vormistas ennast ametisse. Tädimees leidis talle mõnusa koha gaasitrassi alajaamas. Õpid õhtuti oma õppimised, saad haridust ja palka korraga.