Niguliste. Teet Kallas
viia.
Tead sa, vana, mul pole väikese pitsi vastu mingit üleolekutunnet, seepärast joon ta nüüd tühjaks. Hiljem jätkan.
Algul ajas see ühiskiri naerma, siis aga võttis sisemiselt kõhedaks. Avo ei saanud uskuda, et selle kirja oli kirjutanud tema. Esko võib-olla küll, aga… Ei. Tema polnud ju selline. Ta oli hoopiski teistsugune. Ta oli palju sügavam, keerulisem, valulisem! Ta tahtis kirja puruks tõmmata, aga mõtles ümber. See olnuks ehk liiga dramaatiline. Ta andis kirja lihtsalt tagasi. Hoia alles, ütles ta Tomile, ja mõnikord, kui leiad, et mind on vaja korrale kutsuda, otsi üles ja anna lugeda. Tom oli natuke imestanud. Ta polnud selle kirja kohta midagi erilist mõtelnud.
Nii või teisiti, varsti tuli plikajantidele lõpp.
Ühel suveõhtul said nad Eskoga maleklubi ees kokku. Esko säras: ta oli ühel väikesel suveturniiril võitnud vanapoolset meistrit, kunagist Eesti tšempioni. Oli, mida tähistada. „Palace’i” kohvikusse oli paar sammu. Luba küsimata istuti kahe tüdruku juurde.
Meeleolu oli peaaegu huligaanne.
„Etapilise võidu terviseks!” ütles Avo. Ja sedapuhku alustas tüdrukute töötlemist just tema. Pisem neist pakkus talle muuseas natuke huvi. Esko jälgis muiates – nagu õpetaja edasijõudnud õpilast. Ah, mis seal erilist: tuli midagi rääkida, tuli natuke nalja visata, tuli ülbe ja loomulik olla. Jäägu tüdrukute otsustada, kellega tegemist, kas tühiste eluvendade või sisukate noorhärradega.
„Pardon, daamid, kas tohiksime ka teie terviseks juua?”
Tüdrukud vahetasid pilke. Nagu see neil käib. Üks oli pikk, rauge, suunurkades huvitavad kibestumiskurrud. Volüümikas pilgutas nördinult ripsmeid. Ka see käis mängu juurde. Aga just tema, see pisem, ütles siis venitamisi, läbi nina:
„Aga miks ka mitte?”
Avol oli kohe selge, et nüüd mängis pisem sedasama mängu mis temagi, andes mõista, et tunneb elu ja selle kuratlikke reegleid. Aga Avole tundus, et plika oli kogemusteta, situatsioon talle uudne. See mõjus liigutavalt.
Edasi läks tükk aega niimoodi nagu tavaliselt ikka. Konjak, tüdrukutele midagi kerget, vist riislingit. Esko põrisev bariton, naerurõkatused, lühikesed pilguvahetused…
Aga kui Esko paari tunni pärast hooletult huvitus, kummal kenadest görlidest võiks olla mõni üleliigne korterivõti, kerkis laua kohale solvunud vaikuse pilv. Avo oli millegipärast isegi rahul. Niisugune asi ei tule küll kõne allagi, ütles kibestunud suujoontega tüdruk. Väike turtsus nagu siil. Õhtulõpp kadus mingisse lüürilisse hämarusse. Esko leidis pikemaga vist siiski ühise keele, igatahes olid nad mõlemad äkki kuhugi kadunud.
Avo saatis väiksema koju. Tüdruku nimi oli Pille. Ta elas taga Koplis, päris poolsaare lõpus. Sinnamaile polnud Avo veel kordagi sattunud. Kaugemale välisuksest teda ei lastud. Ta ei kippunudki. Ta oli vagur ja lüüriline.
Trammis linna poole tagasi loksudes, tühje istmeridasid põrnitsedes tundis Avo peale konjakiuima veel kaht asja: soovi seda tüdrukut uuesti näha ja midagi klassihäbi sarnast. Ametliku ideoloogia kiuste olid klassivahed täiesti ilmsed, seda vähemalt korterite tasemel. Avo polnud iialgi elanud ühiskorteris, sootuks siis barakis.
Pillet kohtas ta varsti.
Jah, muidugi, Pille esindas üsna teistsugust maailma. Avo tundis ennast sellena, kes ta tegelikult oligi – eluvõõra intelligendivõsuna, kui ta mõne aja pärast sattus nägema-kuulma Kopli argielu, dialooge, misanstseene. Pille valdas kohalikku žargooni suurepäraselt. Nii eesti kui ka vene variantides. Ja üldse polnud ta kogemusteta naiivitar – kust Avo selle küll oli võtnud? Üldiselt oli Pille päris paras saladus. Iga uue kohtumise eel otsustas Avo jääda ratsionaalseks ia saladus lahendada, aga ei, ratsionaalne ja loogiline elukäsitus jäi jõuetuks, kadus käest, kõik kippus kaduma, alt libisema, hukka saama, enne kui Avo viimaks mõistis, et nüüd siis oli see asi ka temaga juhtunud – ta oli lihtsalt lollimoodi armunud. Suvi möödus segaste rõõmude ja tuskade tähe all, ärevas ootuses, hajameelses lakkevahtimises, kastanid lõhnasid, vihmarabin akna taga sisendas mingit abstraktset optimismi, ere suvepäev aga tekitas seletamatut ängistust, Pille oli enamasti pealiskaudne, rõõmus ja kärsitu, Pille jutt oli rabe ja hüplik, ta rääkis kas lihtsaid ja selgeid asju või ilmseid lollusi, ta teadmised olid hämmastavalt kaootilised, järeldused ebaloogilised, nõutult ja pakitseva südamega kõndis Avo tüdruku kõrval: nad sõid teineteisele silma vaadates jahedates kinofuajeedes jäätist, nad sõitsid Kadriorgu, mõnikord riivas teda tüdruku prink õlg või käsivars, tal oli kuum ja raske olla nagu kunagi murdeeas, mil talle oli meeldinud üliõpilane Taimi; kunagi ei rääkinud Pille midagi lõpuni, ta oli ikka veel saladus, lühidalt ja närviliselt naerdes jooksis ta õhtuti bussi või trammi peale…
… ühel augustiõhtul saatis Avo Pillet, käed seljal ristis, sõrmed higised, lõugades ebamugav pinge tõsidusekrambist, ah – see oli juba kurat teab mis, nad olid pool suve, pool elu tuttavad, aga isegi mitte ühtegi suudlust veel (kas tõesti sõber Tom elas just sellist tundeelu? õudne!), Kopli pargis, endises surnuaias, siristasid linnaritsikad, vastu tulid madrused, vene töölisplikad käevangus, lihtsad näod, lihtsad sitskleidid, lihtne võõras ja ajutine elu, ja siis… „Pille, vaat mis ma sulle nüüd ütlen, aga mulle tundub, et üksik inimene on mõnes mõttes vigane, ta on nagu haavatud hunt paksus padrikus”, mis jama ma ometi ajan, miks ma ei ütle, et armastan teda, miks ma ei räägi talle arusaadavas keeles, mõtles Avo sõrmi muljudes, ja üldse, tegelikult pole sel plikal mingit saladust, ta on, nagu ta on, ta on loomulik ja primitiivne ja natuke pretensioonikas, mis sellest kõigest saab, äkki on targem taanduda…
„Ja mis siis sellest hundist?” ühmas Pille ja heitis talle kiire pilgu alt üles…
… olgugi tüdruku teadmised ja tahtmised kaootilised, olgugi ta ise väsitavalt ebaloogiline, leidis Avo ennast rumalal kombel ikka ja jälle mingil printsipiaalsel, koguni intellektuaalsel teemal vaidlemas, koguni ägetsemas, midagi tõestamas, see polnud väärikas ega aus, aga mis kõige kummalisem, ta pidi mõnikord isegi alla andma, niivõrd raudne tundus mõni Pille elulähedane argument…
… kaastunne, mure ja kaastunne, millist õrnust võib siiski teise inimese vastu tunda! („Saab ta siis süüdi olla, tema, Kopli töölisbarakis kasvanu, et oli noor ja kergeusklik? Aga see Lembit, tema üürike abikaasa, mida sellest mehest arvata? Kasutas naiivse töölisplika ära? Oli ise lihtsameelne äärelinnakutt? Õudne küll, sundida oma naist järjekindlalt aborti tegema… Teisest küljest – poleks ta sundinud, vaevalt ma siis praegu Pillet tunneksin. Vaene Pille!”)
… see juhtus otsekui kogemata, igatahes oli lamp äkki kustunud, kael kaela vastas, käed teineteise selgadel, lamasid nad tükk aega ebamugavas poosis ega söandanud ennast liigutada, alles olid nad aga rääkinud millestki ebaolulisest, Pille oli tõttamata ära söönud ühe ploomi, nüüd lamasid nad tardunult, kuni Pille ohkas, keeras end Avo külje alt välja, süütas roheka laualambi ja hakkas aeglaselt kittelkleiti lahti nööpima, lõi täidlased käsivarred selja taha, avas rinnahoidja, suured rinnad kargasid otsekui tõkkeid purustades välja, suured, pehmed ja lumivalged, Avol oli tunne, nagu oleks nende heledus teda pimestanud, ta käsi värises, see küünitus rindade poole, äkki turtsatas Pille naerda ja kargas talle kaksiti otsa, oota nüüd natuke, sosistas ta, ära sina tee midagi, ma ise, jää selili, las ma ise, üks nööp, teine, no näed … niisugune kogemus Avol puudus, silmad jõllis, vaatas ta enda kohal voogavat valget täidlast keha, hõljuvaid juukseid, tajus toimekaid sõrmi, paisus ägedalt, surus siis ise käed rindadesse, haakus neisse, tundis siis õnne ja õudusega, kuidas ta üleni ja lõplikult sukeldus, üsk võttis ta voogavalt ja tihedalt vastu, enam polnud mingit tagasiteed, Avo teadis, et tema saatus oli nüüd otsustatud, ära eriti kiirusta, sosistas Pille, oleme kaua-kaua, ma ju meeldin sulle, sa võid vaadata küll…
Kõik varemkogetu kaotas sel õhtul vähimagi tähenduse. Igasugused võrdlused muutusid nonsensiks.
Pille saladus oli selgunud. Ta oli seksuaalselt ürgandekas. Ta oli täitmatu. Ta keha ei teadnud midagi põhjamaisest kohmakast kombekusest. Tema jaoks polnud midagi sündsusetut ega riivatut.
Sel