Ööliblikas. Katja Kettu

      PROLOOG

      Petsamo, 1937

      IRGA

      MINA OLEN valge jumala tütar ja mind te kätte ei saa. Suusatan piki Neitotunturi veert elu eest, enda ja oma lapse elu. Verejanus ajukoerad klähvivad all kurus ja mu kõrvu kostavad tagaajajate hõiked:

      „Hoor vihub suusatada! Tahab rüssade poolele putkata!”

      Ma ei tunne häält ära, aga see peab olema üks isa käsutäitjatest, auväärt kõrilõikajatest, kes oma lõbuks kõmmutavad saamlasi ja rasedaid naisi.

      „Kuule, Irkku, tule tagasi! Mis su isa ütleb!”

      Hüüdjail on kitsas käes. Jah, mida ütleb piirivalvekordoni ülem, valge kindral Henrik Malinen, kui tema pesamuna suusatab üle piiri vastu Suurele Seiklusele?

      „Sündimata laste tapjad!” sülgan selja taha ja panen hoogu juurde.

      Jäämeri põhja pool ägab kevadkiimas, lumepind on üle valatud päikesepaiste ja hangedest turritavate pajutibudega. Vitstest punutud suusasidemed nagisevad igal tõukel ja keppide rõngad kaeblevad. Tuhisen nõlvast alla, nii et villase seeliku kangas reite ümber kahiseb, edasi koolmekoha poole, kus hang on juba sulast tumedaks tõmbunud. Tunnen läbi jää voolu jõudu ja löön korraks kõhklema. Ainult poolearuline tükib jää lagunemise ajal siia. Aga praegu ei saa teisiti. On vaja. Tundruselja tagant kostub läheneva hukatuse häältekila, sellele vastab kari kaugemalt tundrast. Oleme viie kilomeetri kaugusel Vene piirist ja kohe läheb pimedaks.

      Mehed ei söanda hästi minu kannul jääle tulla. Kõigil on veel meeles Venakko jõkke uppunud lapsed – räägitakse, et just nende pärast vilguvad kannasel mõnikord virvatuled.

      Kuulen hõikeid:

      „Pastoi, kus sa tormad! Ega me sind ära ei tapa!”

      Ma ei vaata tagasi. Sõõrmetest kerkib auruna hingeõhku, karvasuusad läigivad, suus on vere maik. Rinna vastas õhkub soojust Hundihamba kaart, mille ta mulle saami põdrakarjustega saatis ja mille tagaküljele on kirjutatud:

      „Milaja Irgutska! Prihodite siia paremat maailma ehitama! Muretsen passi ja viisa.” Mõtlen loogelistele kirjaridadele ja neid kritseldanud tugevatele kätele.

      Varsti, varsti olen tema saledate sõrmede hoida.

      Lahkumisi on tagantjärele sageli raske seletada. Nagu näiteks seda, miks Irga Malinen, valge jumala tütar nüüd Nõukogudemaale suusatab. Üks põhjus on puhas mäss, raevuhoog, aga selline mu iseloom kord on. Nädal tagasi, minu viieteistkümnendal sünnipäeval, unustas papotška tõmmata uksepiidale kriipsu selle märgiks, kui palju ma aastaga kasvanud olen. Õe sünnipäeval oli see tal vägagi hästi meeles, kiitis laia lõuaga, millise kena ja tõupuhta plika ta on sigitanud, kuigi ema oli puukummardajate soost.

      „See türuk puhastab sooned halvast verest, süütab rasvaküünla asemel elektrilambi!”

      Tegi hinge nii täis, et pidin minema sauna taha porosõrga närima ja nutta tihkuma. Sisko, alati ainult Sisko. Berliini olümpiamängudest saadik on see lipitsejast tundruluud olnud silmatera ja pailaps, sestpeale, kui ta sohiga tüdrukute võimlemiskoondisesse sokutati ja riigikantsler Hitleri endaga teed jõi. Va põlvevälgutaja selline! Sestpeale isa enam muust ei mõtlegi. Ja puha tänu salaja krussitatud siidistele lokikestele, millega ta kõik ära võlus. Ja silmaviskajatest juba puudust polnud.

      Aga kui Hundihammas tuli tundrute tagant ja end Hete osmikus sisse seadis, et ümbruskonnas kihutustööd teha, otsustasin, et tema võtan ma endale. Ja imelugu küll – Hundihammas tahtis mind.

      Hundihambal oli pehmete huultega suu ja vasakul esiletungiv silmahammas, mis andis talle paeluvjulma väljanägemise. Tema jutte ma muidugi ei uskunud. Meile oli kodus hirm venelase ja kommunismi ees juba emapiimaga kaasa antud, nii et pühapäeviti kirikuajal Murmanski raadiost tulevad kihutuskõned ajasid ainult naerma. Ometi leidsin end rohkem kui üks kord pühapäeviti Hetele suusatamast, ja miks ka mitte, kui keegi mul silma peal ei hoidnud. Mulle hakkas seal isegi omamoodi meeldima. Istusin poronahkadesse mähitult, rüüpasin kuksast poropiima, piilusin Hundihammast ja kuulasin, kuidas kommud isa kõige sügavamale põrgu põhja vandusid. Jahvatasid kommunismi imedemaast ja töörahva paradiisist nagu mingid prohvetid. Piiri taga naerdavat ersatskohvi üle, naistel võdiseb pekk puusadel, saiapalmikud on puhtast nisust ja kolhoosi lehm ammub, udar pungil – tule ja ime ainult! Keegi olevat üle piiri Vene poolele lipsanud ja saanud kohe Murmanski oblasti komissariks.

      „Ei tea, kuidas ta üle piiri sai?” julgesin kahelda.

      „Käkitegu,” kädistas Hete perenaine.

      Koltasaamid sõelusid põhjapõtrade sabas ühtelugu üle piiride. Ka teiste jaoks polevat see mingi kunst. Torka aga heinakuhjast teivas kelgule mastiks püsti, putilka kangema kraamiga kasukakarmanisse reispassiks ja minek! Edasi läheb teekond lennates, sest Nõukogudemaale puhuvad alati pärituuled, nii et isegi allikad pööravat end maakamara all ringi, sest ei taha lasta oma vett paradiisist välja voolata.

      „On see ikka tõsi?” küsisin pärast koosolekut.

      Hundihammas naeris ja libistas oma sooja kämbla mu seeliku alla.

      „Sulle seal meeldiks. Tule Moskva külla tantsupidusse! Seal on iga õhta uus praasnik.”

      Ta suksutas mind naiseks, torkas oma riista minusse juba enne leerisuve Hete sammasaidas ja rassis, nii et naerma ajas. Mulle meeldis tema hingeldav lunimine ja poronahka ähitud lõõtsutamine: pagana päralt, Irkku, sul on maailma parim. Lubasin külla tulla, kui aga aega on. Läksime lahku täielikus üksmeeles, ühist saladust hoides ja tulevaste higiste pühapäevade ootuses. Aga siis hakkas mul hommikuti süda läikima. Tegin, nagu Sisko ilma näinud naisena oli õpetanud. Tuleb pissida odratera peale ja kui see idanema läheb, on selge, et asjad on sedapsi. Tera idanes. Rääkisin Siskole ja too kuulutas kohe järgmisel Lotta Svärdi koosolekul, et Irga on rüssaga litsi löönud. Isale ei julgenud keegi öelda, aga varem või hiljem pidi see välja tulema, ja meie küla ämmaemand polnud nõus aitama.

      „Sa oled rüssade kõnemehega ringi last,” kargas Anselmi mulle ninna. „Nüid on aeg patud lunastada!”

      Too kerjakoti-Anselmi on minugi karvasaabaste juures küürutanud, seelikusaba kaabanud ja mangunud mind, valge kindrali tütart. Anselmi mäletas seda küll ja nägi, et ka mina mäletan. Häbi värvis poisi näo punaseks ja ma proovisin õiget käiku teha:

      „Vaat kui räägin isale.”

      Anselmi kähvas: „Ei sa sunnik räägi miskit.”

      Käik oli vale. Nad sundisid mind seelikusaba vööni tõstma ja suruma keele vastu külma raudkangi, nii et keel selle külge kinni jäi, ja siis käskisid mul neljakäpakil tagurpidi eemale astuda. Lõid nahkrihmaga vastu reisi kui vastu punnisin, aga liha ei tahtnud rebeneda. Siis võttis Alakunnase Jaakkima pussi ja lõikas keele ühe ropsuga läbi. Suur tükk tuli küljest, nii et verd pritsis, aga see tegi rohkem viha kui ehmatas.

      „Sa põrgurist, mes sa nüid tegid!” hädaldas Anselmi.

      Rabelesin lahti ja lidusin üle jääkoorikuga kaetud hangede koju. Keegi räuskas veel takka:

      „Me tuleme sulle järele, va rüssade hoor!”

      Konutasin kogu õhtu tallis, surusin turbasamblast mähist vastu tursunud põske ja mõtlesin. Tänu jääkoorikule ei jätnud saapad lumele jälgi. Aga küllap nad oskavad arvata, kus ma olen, tulevad hommikul suuskadega järele. Või lähevad Hete osmiku manu, torkavad veel tule räästasse. Ja varem või hiljem tulevad ikka siia. Teavad, et isa on kontrollkäigul kuskil Pummankis, Sisko ööseks sugulaste juures.

      Hakkasin pakkima. Punase-mustakirjud säärised ja pööratud nahast kasukas, mõned saksmanni turistidest jäänud riigimargad. Hundihamba saadetud kaardi toppisin südame kohale alussärgi alla. Siis hakkasin mõtlema külakostile. Kerisin isa kabinetist nii palju kaarte rulli kui vähegi söandasin – need peaksid Hundihambale meeldima. Maslavõid ja ternespiimakooki, väike putilka rummi. Viimase tembuna napsasin isa malelaualt käsitsi nikerdatud vaalaluust