Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
teha lasknud ja oma rinnataskusse vedelema jätnud.
„Mis on siia kirjutatud?” pöördus osakonnaülem esimest korda küsimusega minu poole. Nähtavasti ei tunne ta ladina kirjatähti, mõtlesin.
„See on minu nimekaart,” ütlesin seletades, „millel on minu nimi ja auaste: Edgar Reiksaar, nooremleitnant, Sõjaväe Tehnikakool.”
„Ah, tean-tean,” ütles ta maheda naeratusega. Võttis pakist ühe nimekaardi, tõusis püsti ja sooritas koomiliselt-tõsiselt kummarduse üle laua oma kaaslaste suunas, öeldes: „Mul on au, seltsimehed,” ja hakkas oma nalja üle ise lõbusalt naerma. Ta kaaslased ühinesid temaga kohusetruult. „Nagu näete,” pöördus ta minu poole, „tunnen neid asju. Olen luureteenistuses mitmel korral teie maal käinud.”
Äkki oli kõik selge. Nood mundrid nende seljas tähendasid, et nad kuulusid korpuse vastuluure koosseisu. Niisiis olin korpuse vastuluureosakonna küüsis! Kõrisse tekkis kuiv, kõrvetavalt kibe maitse. Krae hakkas pigistama. Tõstsin käe, et särgikraed kohendada.
„Mis ma näen,” hõiskas osakonnaülem üksisilmi mu sõrmusega kätt põrnitsedes, „niisuguseid asju kantakse Saksamaal!”
„Eestis kanname samasuguseid,” püüdsin end kaitsta.
„Hästi, hästi,” ütles ta tõsinedes. „Jutustage meile nüüd, kuidas te siia sattusite?”
„Liikusime lahingu rännakkorras Eestist Venemaale, Porhovi suunas,” alustasin. „Marssisime neli ööd-päeva suurema peatuseta. Olin vihmast märg ja surmani väsinud. Eile hommikul olin ühel peatusel kraavi kaldale magama jäänud. Kui ärkasin, olid teised lahkunud.”
„Näen, et teil on raskusi vene keelega,” ütles ta mu seletust katkestades. „Kas räägite saksa keelt paremini?”
„Jah,” vastasin, „tõepoolest, olen saksa keelt koolis rohkem õppinud kui vene keelt.”
„Sehr gut,” ütles ta minu üllatuseks saksa keeles, „erzählen Sie weiter in deutsch.”
Jutustasin oma jutustust saksa keeles, kirjeldasin oma kinnivõtmist ja väljendasin soovi nii ruttu kui võimalik oma väeosa juurde tagasi saada. Äkki märkasin nende ilmest, et ükski neist ei saanud aru, millest rääkisin. Küsisin jutujätkuks saksa keeles, et kas nad ei astuks samme minu väeosaga kontakti loomiseks?
Ma ei saanud mingit vastust. Nüüd taipasin, et mind oli lõksu püütud. Nad arvatavasti tahtsid ainult kuulda, kas kõnelen sakslase moodi. Vaikisin kohmetudes.
„Miks te õigust ei räägi?” küsis üks kolmest vene keeles. „Te tulite alla langevarjuga, eks ole?”
„Avaldage kõik puhtast südamest ja teiega ei juhtu midagi halba,” lubas osakonnaülem.
„Uskuge mind,” vastasin talle, „räägin ju kogu aeg ainult tõtt!”
„Ma ütlen teile kui oma sõbrale,” seletas ta edasi, „mõelge hästi järele. Kui tahate kõnelda, nõudke mind, olen valmis teid igal ajal aitama.”
See oli kõik. Osakonnaülem võttis mind endaga isiklikult kaasa ja väljusime 41. korpuse peakorterist.
Väljusin vastuluureosakonna ülemaga korpuse staabist ja istusime ukse ees ootavasse autosse. Sõitsime vaikides läbi väikelinna munakivisillutisega tänavate. Tee viis meid linna idaservale, kus peatusime suure halli vanglataolise kivihoone ees. See oligi vangla. Sisenesime. Nähtavasti oli seal minu saabumist oodatud, kuna midagi ei seletatud. Mind anti lihtsalt koos paberitega üle.
Olin vangla vastuvõturuumis. Seal oli väga umbne ja soe. Kaks relvastatud valvurit seisid lohakalt uksepiidale toetudes ja jälgisid mind huviga. Vangla ametimees käskis mind lahti riietuda. Minuti pärast seisin keset ruumi täiesti alasti. Ametimees vaatas mind üle jalataldadest pealaeni. Üks valvureist asus mu vormimantli õmblust lahti harutama. Nähtavasti korraldati põhjalik läbiotsimine. Minult võeti ära käekell ja siis, osutades mu sõrmusele sõrmes, käskis ametimees selle temale üle anda. Puiklesin vastu. Ütlesin, et olen seda sõrmust aastaid kandnud ja seda on võimatu sõrmest ära võtta. „Kui teie seda ära võtta ei saa, siis võin teid aidata,” ütles ta, „kuid siis võtan sõrmuse koos sõrmega.”
Võib-olla oli see ainult paha nali, kuid mul ajas see külmajudinad üle selja. Tõmbasin sõrmuse sõrmest rutem kui muidu ja ulatasin temale. Sellega oli tseremoonia läbi ja mind kästi jälle riietuda. Minu riietusesemeist usaldati mulle vaid kampsun, püksid ja säärikud. Millegipärast oli valvur mu püksinööbid, peale ühe, eest ära lõiganud. Pärast riietumist viidi mind alla keldrikorrusele – vangla sauna. Saunamees oli lühike, jässakas, raskekaalumaadleja tüüpi mees. Ta kargas mulle nagu gorilla kallale ja hakkas pikema jututa mu juukseid masinaga maha lõikama. Ta tegi väga puhta töö – mitte ainult juuksed, vaid kõik muud ihukarvad kadusid. Siis anti mulle võmm kuklasse ja lükati sauna.
Valvur käskis lahti riietuda. Seda oli nüüd kerge teha, kuna kandsin ainult ühe nööbiga pükse, säärikuid ja kampsunit. Vesi oli toobris ja seep selle kõrval. Pesemine läks ruttu. Pärast pesemist riietusin ja valvur viis mind üles, kus andis mind üle ühele teisele valvurile, kes juhatas mind edasi minu uude korterisse – kongi!
Viimane valvur oli nii väga eestlase välimusega, et pöördusin tema poole eesti keeles: „Kas olete eestlane?” Ta tegi väga üllatunud näo, tahtis justkui midagi vastata, kuid näis, et sai veel sõnasabast kinni ja ütles vene keeles, et ta olevat minust aru saanud.
Minu kongikaaslane oli kehakas, keskmistes aastates mees. Ta tervitas minu saabumist heatujuliselt ja päris kohe, mis pahandus mind siia tõi. Vastasin talle, et seda ei tea ma veel isegi.
„Pole viga, küll nad selle sulle teatavad,” lohutas kaaslane. Ta rääkis kõva ukraina aktsendiga. Küsisin temalt jutu jätkuks, kas ta on ukrainlane. Oligi. Ta usaldas mulle, et ta olevat Kiievist. Olnud seal ühe sõjakaupluse juhataja. Olevat 7 000 rubla riigi raha kõrvaldanud ja nüüd istuvat eeluurimise all.
„Raha nad kätte minult ei saa,” lõpetas ukrainlane praalivalt, „andsin kõik naise kätte.”
Vaatasin oma elutoas ringi. Kong oli 3 x 3 meetri suurune ruum. Pool sellest võttis enda alla ühekordne puust nari. Nurgas oli kaanega kaetud toobrisarnane anum. Ühes seinas oli väike trellitatud aken, selle vastasseinas uks neljakandilise luugiga keskel. Väga tagasihoidlik, eks ole.
Ega midagi, mõtlesin, seda kongi tuleb mul vast päevi oma koduks nimetada. Heitsin narile kaaslase kõrvale. Vaatasime tükk aega mõtetes lakke ja vaikisime. Viimaks alustasin pikkamööda juttu. Rääkisin talle, kuidas olin päevi teel olnud ja kuidas teeveerele magama jäin. Mu kaaslane oli kaasatundev inimene. Kirjeldas oma elu ja tegevust Kiievis. Ta oli endaga rahul. Kuidagi tekkis mul tunne, et ta valetab. Et mina talle valetasin, seda teadsin ise.
„Imelikult tehakse siin seadusi,” ütlesin.
„Kui murrad seadust, siis seadus karistab,” targutas ukrainlane.
„Mulle näib, et seadus võib karistada isegi siis, kui seda pole murtud,” väitsin vastu. „Võtame näiteks minu juhtumi. Jäin väeosast maha ja paar tundi hiljem võeti kinni. Hästi, mis nad said mulle süüks panna – hooletus, kõige rohkem. Hooletust ametikohuste täitmisel karistatakse sõjaväes distsiplinaarselt – ütleme noomitusega. Mind aga peeti kinni, korraldati suur juurdlus ilma tõlgita ja pisteti puuri.”
„Nad vast kahtlustavad midagi muud,” tegi ukrainlane katset. „Kui nad kahtlustavad midagi muud, kus on siis tunnistajad?” küsisin. „Ma ei ole ühtegi näinud, kes seda tõendaks. Minu poolt esitatud andmed vastavad tõele ja on kontrollitavad.” Vaikisime jälle.
Õhtul toodi süüa. Suur kruusitäis teed ja käntsakas leiba. Mu kaaslane hoiatas, et oleksin leivaga ettevaatlik, sest seda peab jätkuma järgmise õhtusöögini. Peagi saabus pimedus ja uni. Magasin väga hästi. Järgmisel hommikul äratati vara. Avati kongiuks ja kästi välja minna. Lubati minna väljakäiku. Selleks