Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees
noogutas. „Tean, aga kahjuks kipub sajandite praktika jätma õiguse kõige tigedamatele rassistidele. Jah, Tanas ja teistes keskustes on inimesi, kes saavad aru, et Kuu Ordu toob saarele kasu, ja toetavad meid siiralt. Piisab ju ühest pilgust Aafrikale siin kõrval, aga muidugi annab paska puhuda, et see on saavutatud mitte tänu Ordule, vaid vaatamata Ordule. Rõhuva enamikuga tuleb rääkida teisiti – hakka heaks või saad kere peale.”
Dexter silmitses teist sekundit viisteist arvustatavalt ja mühatas siis: „Mis meie vastas seisab?”
Vähemalt selleks oli Reniard valmis. „Kogu piirkond püsib oru suhteliselt hästi töötaval põllumajandusel. Kohalik hõimupealik – nimed, hierarhia ja ajalugu on kõik siin failis – tõusis piirkonna juhiks põhiliselt just sellepärast ja sel ajal, kui humanitaarabi lakkas ja pandeemiad suuremat laastamistööd tegema hakkasid. Primitiivne vahetuskaubandus. Tal on oma kaitsemeeskond, aga relvastatud inimestele tuleb teatavasti tööd anda, muidu nad hakkavad tarakane tulistama – le cafard, kui sa tead, mis see on. Töökojad asuvad avalikult keset külasid ja praegu on võimatu otsustada, kuhu traktor täpselt läheb. Kui me lendame kiiresti kohale ja pommitame ühe töökoja sodiks, seisab meie vastas paarkümmend automaatide ja basuukadega kohalikku kõrilõikajat, kelle kogu väljaõpe koosneb oma rahvuskaaslaste kolkimisest. Kui me tahaksime varastatud tehnikat tagasi tuua, seisab meie vastas paarist tuhandest mustast värdjast armee, mis põhimõtteliselt suudab korraldada väikese, kuid igas mõttes täismõõdulise sõja. Seda viimast ei saaks ma soovitada, sest… vabandust, kui sinu alale ronin, aga kui me ühe kohaliku kunni kusagilt välja lõikame, läheb kogu saare võimuvõrgustik paigast ära ja selle kõige tagajärjed nõuaksid pikemat analüüsi.”
Dexter noogutas aeglaselt. „Võimalik, et see on nii. Jätka.”
„Ma tegelikult juba rääkisin Izmiriga ja mõne inimesega CondorSecist. Ma arutasin asja ka mõnede oma sõpradega julgeolekujõududest. Traktori tagasitoomist ei tasu kaaludagi. Karistusoperatsioon pluss info kogumine. Jõudemonstratsioon. Kiire retk kopteritega, dessant, taandumine. Kindlasti peab aga sellele järgnema uus rünnak esimeste vaenumärkide puhul. Need muidugi ei jää raudselt tulemata – kihutamine mööda kiirteid, meie autode tulistamine, meie ehitiste tulistamine, mõned pommid kusagil hallis alas – tavaline asi.” Reniard ohkas. „Sul on muidugi õigus – sinu juurde tulek tähendab lõpliku vastutuse minu haprailt õlult sinu tammisele küürule nügimist.”
„Ja millal see traktor sinna garaaži jõuab? See kõik võtab ju aega – planeerimine, luure, inimeste kokku ajamine…”
„See kõik on tehtud.”
Dexter muigas. Muie venis irvituseks. Siis sundis ta näo taas tõsiseks ja tegi kõuehäält: „Ja mida kuradit sa siis siin klouni mängid? Marss kopteritesse! Kas ma ka kaasa mahun?”
„Mahud.”
„Mõni daam silmarõõmuks?”
Reniard pilgutas silmi. „Eee… Tähendab see Aracellit?”
Dexter noogutas naerdes. „Keda siis veel? Amelit sa ju ei luba… Anna andeks, rumal nali. Aracelli igavleb, jah, praegu siin majas.”
Nad kohtusid uuesti kopterite juures. Kuna Reniard oli teinud kõik plaanid, oli ta selle operatsiooni juht vaatamata sellele, et Dexter kaasas oli. Mees käituski vastavalt, ta vestles ühe naisega kopteri ukse juures ja ei näinud selle järele välja, et ta ühtki käsku kavatseks anda. Reniard luges mõttes inimesed üle ja fikseeris alles siis pilgu tollel naisel, kes tema arvestuste järgi nagu „üle” oli. Tal kulus õige mitu sekundit taipamiseks, et see peab Aracelli olema. Ta astus lähemale ja uuris naist üksisilmi. Jah, kui mõtlema hakata, on näos üht-teist sarnast küll… Ta sai lõpuks aru, miks naine alati oma kujutisel töötluse peal oli hoidnud – mitte vanuse pärast või millegi iseenesestmõistetava varjamiseks, vaid et ta kujutist oli põhimõtteliselt moonutatud sellisel viisil, mis muutis ta äratundmise raskeks. Juba ammu oli uuritud, milliste detailide järgi inimene tavaliselt teise inimese näo meelde jätab, ja sisuliselt kasutasid näotuvastusprogrammid neidsamu elemente. Aracelli kujutisel oli mingil kavalal viisil muudetud just neid olemuslikke detaile, nii et Reniardil oli teda raske korduvalt nähtud kujutisega kokku viia. Nägu oli sarnane ja ei olnud ka. Ta oli paistnud oma õiges eas ja ta oli päriselt ka üsna kena. Isegi ta näo proportsioonid olid enam-vähem õiged, kuid… Reniard vangutas pead, kui ta lähemale astudes ikka veel naist üksisilmi uuris.
Too muigas vastu. „Jah, Aracelli olen.” Ja siis juhtus midagi hämmastavat – sekundiks oli Aracelli seda nägu, mida Reniard tundis. Siis muutus ta tagasi.
„Meeldiv sind lõpuks näha,” noogutas Reniard ja pilgutas silmi, püüdes mõista, mida ta just nägi. „Lendame?”
Longhorn
Ago tõstis pilgu, kui uks lahti paiskus. Instituudis ei hoolinud formaalsustest keegi, kuid on teatud aktsente, mille puhul inimene alateadlikult pingule tõmbub, tagantjärele isegi aru saamata, miks ta seda tegi. Kelder marssis sisse.
„Kuule, Longhorn, millal sa viimati Tarasi nägid?”
Ago nihutas end toolil ja kibrutas kulme. „Ma arvan, et üleeile. Ta pidi muide ka eile õhtul minu juurde tollele õhtusöögile tulema, aga ei tulnud.”
„Sa ennetasid mu järgmise küsimuse. Keegi ei ole teda üleeilsest näinud ja ta telefon ei ole võrgus. Saad sa pooleli jätta selle, mis iganes sul käsil on? Tule kaasa.”
Nad astusid kabinetist välja ja Ago pilutas silmi. Instituut oli suur neljakorruseline ehitis, mis väljast näis koosnevat vaid erinevat tooni klaasist. Tegelikult olid need klaasid reguleeritud erinevale läbipaistvusele – väljast vaadates olid helevalged need, mis midagi läbi ei lasknud. Seestpoolt, vastupidi, näis hoone olevat suuremal-vähemal määral läbipaistev ja koridorid olid palju heledamalt valgustatud kui näiteks Ago kabinet, kust välismaailm paistis suitsuklaasisünge, nagu algaks kohe päikesevarjutus.
Neil oli minna oma sadakond meetrit. Tarasi kabinet oli väga pimedaks reguleeritud, nii et esimeseks pidi Kelder akende läbipaistvust suurendama.
„Arvuti on lukus,” pomises mees, olles järgmiseks terminali klahve klõbistanud. „Longhorn, vaata, kas tal on siin mingeid väljatrükke, mida ei oleks hea vedelema jätta.”
„Milles on õieti asi? Kas midagi on veel juhtunud või reageeriksid sa niimoodi igaühe puhul, kes natuke üle ööpäeva kadunud on?”
„Reageerin igaühe puhul, kes kadunud on,” pomises Kelder. „Fuck, terminali ma saan muidugi sisse, aga kui tal on kõik kodeeritud… Olgu…” Ta sulges silmad ja üks ekraan ärkas ellu, näidates sidet. Ago hakkas juba harjuma, et siin kasutati hulga vabamalt otse pähe, naha alla siirdatavaid modemeid ja üldse igasugust suuremas osas riikides keelatud kehasisest arvutustehnikat.
„Stanford, võta Tarasi tegemised luubi alla – millal ta viimati sees käis, mida ta üldse viimastel nädalatel tegi. Sul on minu ametlik luba. Las keegi uurib, kuhu ta üldse väljapoole sidet on võtnud ja las keegi uurib tema käimisi.”
„Kui sa mõtled laiemalt kui virtuaalis, siis pöördu parem ise Izmiri või kellegi poole,” noogutas umbes kolmekümnene tedretähniline eurooplane ekraanil. „Ma vaatan. Ma näen juba praegu, et viimane kord on ta sisse loginud eile kell 8:51. Umbes kaheksaks minutiks. Edasisega läheb natuke rohkem aega – ma pean pöördumislogid tema ID-ga siduma.”
„Tee seda.” Kelder katkestas side.
Ent ekraan ärkas kohe ellu. „Kelder, Tarasi maja on tühi, aga Hazel kurdab, et nende auto on läinud.” Mees ekraanil oli umbes sama vana kui eelmine – 30 ringis – ja pisut aasiapäraste näojoontega.
„Xuan, vaata…”
„Juba vaatasin. Saadan sulle koordinaadid. Võta instituudist kopter, saad kiiremini kui mina siit.”
„Hakkan tulema! Aga hoiata turvateenistust. Las võtavad paar asjalikumat tegelast ja tulevad tehnikaga. Igaks juhuks.”
Kelder