Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees


Скачать книгу
Ise küsisid.” Tato muigas.

      Nanna vaatas talle hetke otsa ja puhkes siis naerma. „Ja sa tõesti ei proovi mulle moraali lugeda või mind ümber veenda?”

      „Noh, ma vaatasin juba su tervisekaarti. Sa oled füüsiliselt enam-vähem täiskasvanud, nii et ise tead. Oli see muide otsus või eksisid sa rasestumisvastaste vahenditega?”

      Nanna mõtles hetke, nad vahetasid Königiga pika pilgu, ja siis läks ta baariroboti juurde ja hakkas endale teed võluma. „Mina ei eksinud. Königi seadsin fakti ette. Kuidas saavad teismelised oma vanemate vastu mässata, kui vanemad kõigile nende hullustele vaid takka kiidavad? Olgu, nüüd on mul igatahes hulga kindlam tunne emaga rääkida.”

      „Sa tulid esimeseks siia. Mulle tundub ainult, et see ei ole minu ega Citriana suhtes aus. Kas sa teadsid või oletasid, mida ma ütlen?”

      „Ee… ei.” Ta vaatas uuesti Königi poole. „Tegelikult arvas König, et me võiksime sinust alustada.”

      „Kas sa teadsid või oletasid, mida ma ütlen? Kas see on see, mida sa soovid?” pöördus Tato Königi poole.

      Poiss kehitas õlgu. „Mul oli muidugi ette valmistatud terve loeng põlvkondade konfliktist, inimese mõtteviisi muutustest kosmosekeskkonna tingimustes ja Ordu vastutusest ning teednäitavast rollist inimkonna tuleviku suhtes. See ei olnud eriti hea loeng, see oleks peamiselt rõhunud emotsioonidele ja püüdnud veidrate ideede tulevärgiga – tegelikult demagoogiaga – voluntarismi liberaalsuse pähe maha müüa. Mul on hea meel, et seda vaja ei läinud.” Ta otsis hetke sõnu. „Ja muidugi tahtsin ma sind lihtsalt näha. Et oma teisi lolle ideid sinu peal testida. Nannaga koos ei lenda ma siit vähemalt kohe välja.”

      „Nannal kui minu bioloogilisel järglasel on ultimatiivsed privileegid – ta on mul külas täpselt nii kaua, kui ta tahab. Küll ma ühe ennasttäis põhupea ka ära kannatan. Ma loodan, et te ei ole söönud?”

      „Ei ole,” ütles Nanna.

      „Heameelega prooviks siinset kööki,” noogutas ka König. „Ma loodan, et pole väga kulunud korrata vana linnalegendi, et köögiautomaatika pidi olema Kuul võrdselt jagatud – Daidalose nõlval on seda sama palju kui kogu ülejäänud Kuul kokku. Ausalt, ma ei tea, kust too legend alguse saanud või millega seotud on.”

      „Sellega, et nii aastat seitseteist-kaheksateist tagasi programmeerisin ma esimese korraliku robotköögi, sest – mis teha, eluaegne rikutus – tahtsin saada maitsmismeelele positiivseid emotsioone pakkuvat toitu selle asemel, mida keetsid kokku muidu väga targad ja toredad inimesed – alates või Mescalenest, vabandust –, kes paistsid toidust ainult toiteväärtust mõistvat. Maitses see nagu suvalise kolvi sisu nende laborist. Kui Vanalinn ja Tehas liiga rahvarohkeks läksid – inimesi juba üle tuhande sai – kolisin ma siia sidekeskusesse ära ja võtsin oma köögi kaasa. Mõned ei olevat sellest siiani üle saanud… mõned olid ikka väga solvunud ja nukrad, kuigi nad tunnistasid, et köök on ju minu oma ja ega ma siis programme salastanud ei ole. Ainult et nüansid… Jah, aga – vabandust – see on tõesti midagi, mida allakahekümnesed ei mõista.”

      „Sul on veider aktsent. Ma olen alati tahtnud küsida, kes sa õieti oled? Kust sa tegelikult pärit oled?” küsis König.

      „Sa ei leidnud seda võrgust?” Tato muigas. „Ära palun küsi. Ma olen palunud selle teema unustusse jätta. Seda on raske seletada… Igasugustel kangelastel on tavaliselt sünge või keeruline minevik. Minul pole tegelikult midagi eksootilist välja panna ja sellestki ütlesin ma Kuule tulles lahti. Muidugi mäletan ma ise seda kõike, tahangi mäletada – see on osa minust ja alati olemas, kuid ma ei taha, et siinsed inimesed mind sellega seostaksid. Sa ei saa aru?”

      König mõtles hetke ja raputas siis pead. „Oht, et su Maale jäänud sugulasi-sõpru saab kasutada pantvangina sinu vastu?”

      Vanamees raputas omakorda pead ja muigas: „Muidugi pole seegi kaalutlus tühine, kuid… nüüd on möödunud juba nii palju aega. Kõik inimesed, keda ma Maal tundsin, on niikuinii kas surnud või ammu unustanud, et ma olemas olin. Ma jäin vanaks, tervis hakkas üles ütlema ja see elu sai läbi… Mõistad, ma olin Maal oma elu ära elanud. See polnud ei eriliselt hea ega halb, ei igav ega huvitav, ei edukas ega ebaõnnestunud – see oli tegelikult päris tore ja mõnus, aga igas mõttes tavaline elu. Nende jaoks sain ma vanaks ja tõmbusin tagasi. Kadusin. Läksin kuhugi vanaduspõlve veetma. See pole kellegi asi, see on tavaline ja nagu öeldud, eeldavad kõik, et ma olen ammu surnud. Nii et palun aktsepteeri, et ma olen ordulane, ma elan Kuul ja mitte keegi ei tea mu varasemast minevikust midagi.”

      König noogutas. „Loomulikult. Vabandust, et küsisin.”

      Robotid katsid suure mahalõigatud otstega sirbi kujulise laua, mis asus suhteliselt akna lähedal. Kolmik sättis end laua äärde Kuu istmetele – mugavatele, kuid Maa mõistes väga kergetele ja hõredatele – nii, et neile kõigile avanes vaade aknast välja Maale; Nanna istus keskel, mehed teine teisel pool, ja laud kaardus just nii palju, et nad nägid teineteist ettepoole kummardumata. Kõik nõud laual häilusid pehmes ülalt langevas valguses ja see muutis söömise väga mugavaks, sest kuigi täismaa andis heledat valgust, valitses ruumis ikkagi selline poolhämarus, milles näiteks paberraamatut lugeda on pisut ebamugav.

      „König, anna andeks, aga ma igaks juhuks hoiatan, et need taldrikud ei ole kuigi tugevad, küll aga üsna hinnalised. Need on Maa toodang ja need ei ole kallid mitte ainult sellepärast, et neid on tülikas siia toimetada. Langebrauni firma teeb neid ka praegu, aga minu omad on sada viiskümmend aastat vanad. Saad aru, nendega ei juhtu midagi nii-öelda normaalse söömise juures ja Kuu gravis ei tee ka laualt kukkumine neile midagi. Mul on väga ebamugav seda selgitada, sest sa ei ole ju mingi metslane. Nende nõudega ei juhtu ju söömisel midagi, ent kuigi see on äärmiselt ebatõenäoline, et sellist olukorda võiks ette tulla, oleks siiski kasulik hoida kusagil teadvusenurgas teadmist, et tegemist on teistsuguste nõudega kui need, mida me igapäevaselt kasutame – mis kannatavad peaaegu kõike ja kui ei kannata, siis kurat nendega.” Ta saatis Königile lingid.

      Poiss seedis seda infot pool minutit. Siis kehitas taas õlgu. „Noh, eks ma katsu harjuda…” Ta uuris taldrikut. „Need tugevussimud, mida sa diskreetselt kaasa panid, on abiks küll… lõpuks on neid nõusid juba poolteist sajandit söömiseks kasutatud, nii et puudutusest need ei purune.” Sellest hoolimata hoidis ta taldrikut nagu jääkristalli või ämblikuvõrku.

      „Kui see ebamugav tundub, võin ma lasta su nõud ju välja vahetada.”

      König kõhkles hetke. „Ma arvan, et sinu külastamise eksootika juurde kuulub millegi nii ebaotstarbeka pealt söömine. Ma saan hakkama.”

      „Et see on üks asi, mida pärast sõpradele rääkida: „Ja tead, mille pealt ta sööb…””

      „Äh…” sattus poiss hetkeks segadusse, ent märkas siis vanamehe silmis naeru.

      „Sa oled kaks korda Maal olnud. Kuidas sulle seal meeldis?” tegi Tato teist juttu.

      „Ei meeldinud,” vastas König otsekoheselt. „Esimesel korral olin liiga väike. Oli kohutavalt raske. Ma kartsin putukaid. Ma mäletan oma esimesest allkäigust just neid kahte asja – Maa ränka tõmmet ja putukaid, mis minus kohutavat, paanikani küündivat vastikust tekitasid. Teiselt korral… kuum ja niiske. Et muidugi on tore, kui park läheb lõpmatusse, aga sa ei saa ju seal niikuinii ringi käia, sest see on täis mingeid kahejalgseid automaatidega poolloomi.”

      „Nii et sinu kodu on siin üleval? Oled sa lugenud Stelleni pihtimust? Kas sa tundsid ka midagi sellist?”

      „Muidugi olen. Stellen vastandab – muidugi idealiseerides, ta tunnistab ju seda – selle nõndanimetatud piraatide, nomaadide, maadeuurijate vabaduse – et sa lähed ja saad kuidagimoodi seal keskkonnas hakkama – meie piiratusega – et siin ei saa ju, siin sa sõltud teistest ja ei pääse ühiskonna eest kuhugi. Maa gravi diskvalifitseerib minu jaoks tema argumendid – teatud masendusega jõudis mulle kohale, et minust ei ole mitte kunagi Ordust äraminejat.” Kui König kord juba rääkima hakkas, tegi ta seda vabalt ja sujuvalt,


Скачать книгу