Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees
on kõik Kuu Ordu liikmed? Seda ei unustata kunagi. Mitte kunagi. Selle eest esitaksid teatud ringkonnad hea meelega kellelegi arve. Teine asi on see, et Kuu Ordusse on voolanud inimesi ja saladusi. Ma arvan, et ka see ei ole ei saladus ega müstika, kuidas see kõik koos püsib. Väga paljud tahavad meiega koostööd teha, sest see toob kasu, ja nii ongi valitsused toimuvale läbi sõrmede vaadanud. Kasu on saanud isegi need, kelle saladused me oleme pihta pannud. Me ei ole neid kellelegi edasi müünud, pigem edasi arendanud ja nemad on saanud tagasi palju kasulikke katsetulemusi ja muud sellist. Euroopa Liit ja Venemaa ainult ohkasid kergendatult, kui võisid oma viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegevad kosmoseprogrammid asja kellegi teise kaela ajades sulgeda, ja vaiksel kokkuleppel oleme ise nende sidesatte üles vedanud. See kõik on tegelikult teada, eks ole. Millest aga endale üldiselt aru ei anta, on see, et me oleme võimsaks läinud. Ma imestan, et meile ei ole veel sõda kuulutatud.”
„Võimsaks? Mrhh…” Ago vaatas korraks Ageline poole. „Mis võimsust küll kujutab endast paar peidetud asulat Madagaskaril? Olgu – tehnika orbiidil et cetera.”
„No aga miks sa ise tulid?”
„Ma tulin sellepärast, et Ordu raamides on mul vabadus tegeleda asjadega, mida ma tahan ja mida kodus lihtsalt ei tehta. Ma muide ei saa aru, kust Ordu selleks raha võtab ja mis ta sellest saab. Teisalt aga ma loomulikult usun sellesse, mida Ordu saavutada tahab, ja kui ma saan sellele kaasa aidata ja selle eest lisaks ka makstud, on kõik korras. Kuid võimsus? Mida on siin sellist, mida mina ei tea?”
„Tegelikult tead, aga ei tee järeldusi. Või ei usu. Kurrutise termotuumaelektrijaama võimsus on sama suur kui kogu Maa elektrijaamade võimsus kokku.”
„Aga seda ei saa ju kusagil müüa?”
Holger vaatas teda mõtlikult, ilmselt kaaludes, palju talle rääkida tasub. Muigas siis ühe suupoolega ja pööras tähelepanu teele tagasi. „Ma räägin sulle ju ainult seda, mida teavad kõik, kes asja vastu huvi on tundnud ja kuuldut tõe pähe võtavad. On tõsi, et Kuul endal ei ole peaaegu mitte midagi; tähendab, mitte midagi sellist, mida Maale tasuks vedada. On natuke jääd, on natuke seda ja teist, aga peamiselt on tegemist täiesti tuima ja kasutu kivikamakaga. Näiteks raua ja raskemetallide leidmiseks on kindlasti odavam Maa tuumani puurida kui seda piskut Kuult kokku kraapida ja siia saata. Samas aga saad sa sealt kõik esmavajaliku kätte, kui sul on piiramatult energiat.
Aga kaua me juba lendame? Ma mõtlen päikesesüsteemis? Asteroididelt on leitud kurat teab mida. Iol vedelevad kõik rasked elemendid otse pinnal. Neid ei ole väga keeruline siia tuua.”
Ago ja Ageline vaatasid teineteisele otsa ja naine raputas vaevumärgatavalt pead.
Edasi valitses autos vaikus.
Reniard
Ekraanid virvendasid tuhmilt.
Reniard istus nõupidamistelaua jupikese taga ja püüdis hoida näol huvitatud ilmet.
Juba terve minu eluaja on suure suuga räägitud, et nüüd kohe läheb kogu side 3D-sse ja inimesed ei tee enam vahet, kas kaaslane on su kõrval või teises maailma otsas. Tühjagi.
Abiekraanil viras tõlge. Tal ei olnud seda vaja, sest ta mõistis inglise keelt sama hästi kui oma emakeelt, prantsuse keelt. Kummatigi andis tõlge talle aega läbi lugeda see tekst, mida tema ette lugema pidi.
„Ma usun, et te ei saa kahju ka sel juhul, kui ROI periood pikeneb. Aktsiate kursid on viimastel nädalatel näidanud stabiilset pluss null koma neljast, null koma neljakümne viiest tõusu, G22-e GPN prognoos on jätkuvalt tolerantsi piires ja laenuintressi vaba jääk on positiivne. Kui meie tehingute taandatud saldo on kvartaalselt kakskümmend kaks koma kaheksakümmend neli miljardit IMF-i arvestuslikus modulaardollaris, annab see teile ikkagi tõenäoliselt viis kuni kuus protsenti balansseeritud kasumit aasta keskmisena. Me oleme korduvalt tähelepanu juhtinud, et oleme pigem huvitatud barterilaadsest kliiringust teie harufirmade toodangu alusel ja seega langeb teil vähemasti suuremas osas ära kasumimarginali maksustamise risk…”
Ta sai vaid üldjoontes aru, mida räägib. Ta oli muidugi majandust ülikoolis kõrvalainena õppinud, ta tundis panganduse, makroökonoomika ja globaalse turu reegleid, kuid see tekst vehkles mõistetega, mille täpsed definitsioonid ta oli ammu unustanud. Ja muidugi oli ta tüdinenud. Tüdinenud sellepärast, et MalaDataSphere’i presidenti mängides oli ta ajapikku vähemasti niipalju aru saanud, et suurem osa taolisest tekstist oligi mõttetu. Kuid majandusinimeste tsunft oli nagu iga teine, seal kehtisid omad kirjutamata reeglid, mida tuli järgida, et sind üldse tõsiselt võetaks, ja üks neist ütles, et sa pead rääkima seda keelt, mida tsunftis räägitakse – ja nii ei saanudki ta lihtsalt öelda, et kuulge, me veeretame siin ligi sada miljardit nutsu aastas ja see peaks päris hästi olema, mida kuradit te siin koinite ja üritate senti pooleks saagida?
Ja seal pidi just tema olema vaatamata sellele, et keegi kusagil ta kujutist töötles – võttis maha emotsioonid ja pani ta pilgu õigesse suunda vaatama. Teine andestamatu viga oleks partneritele sellistel kohtumistel arvutikujutis ette anda; teisel pool muide istus arvuti, mis omakorda seda kontrollis. Suhelda taheti ikka reaalse inimesega ja aeg-ajalt pidi ta käima nende tegelastega lõunat söömas. Lõunasöökidega sai ta hästi hakkama. Kui nad sellest kunagi alguses Dexteriga rääkisid, oli mees naernud ja küsinud, et kas ta on lugenud Isaac Asimovi „Asumit”? Et seal olla olnud programm, mis inimese kõnest infot otsis, ja üks poliitik tunnistati tasemel olevaks peale seda, kui selgus, et kolmepäevase külaskäigu jooksul polnud ta öelnud mitte midagi. Reniard oli lugenud. Nii ta siis käis paar korda aastas neil lõunasöökidel maakera erinevates metropolides, rääkis kogu aeg ja ei öelnud mitte midagi…
Ja ikkagi on ekraanid ilusti lamedad, nagu muistsel ajal, ja virvendavad – salastatus.
Muidugi oli kõigepealt kino – niipalju, kui seda järel oli – ja siis televisioon läinud 3D-sse, muidugi oli resolutsioon kasvanud sinnamaani, et terve seina suurusel ekraanil nägid kõike justkui läbi akna, aga midagi ei olnud muutunud selles, mida seal näidati. Odavalt arvutis genereeritud filmid, mis mõnitasid ajutegevust, sport, hoolikalt keskpärased ja labase maitse raamides hoitavad reality show-d (mis küll seal reaalsusega pistmist oli…?) ja muidugi lõputu reklaam. Põlvkond tagasi, nii 20-ndatel oli korraks see ilus aeg, mil reklaamides tibidel tissid paljad olid, kuid siis pani naisõiguslus oma kottis udarad maksma – ka reklaamis peab vähemalt ¾ inetuid inimesi olema…
Reniard oli – nagu korduvalt varem – juba vaikse meeleheiteni jõudnud ja kaalus, kas vaatamata kõigele ei ole see katsumus liiast, enne kui kõlas viimane sayonara ja virtuaalne nõupidamistelaua pool koos kolmekümne koogutava jaapanlasega kadus.
Pilk, mille ta oma kaaslaste poole heitis, oli tinane. Nende laua otsas istus inimest kümme ja kuus neist, „statistid”, virutasid side kinni, vaevumata isegi hüvasti jätma. Sellega, et neid oli kõigest kümme teise poole kolmekümne vastu, lasti neil teistel muidugi suurema ja vägevamana paista, lisaks aga jäi vaid loota, et nood nende austusväärsed partnerid liigselt ei süvene laua tagumisse otsa – kõik, keda oleks olnud soliidne sinna istuma panna, lihtsalt keeldusid peale esimest korda tulemast…
„Kuule, Dexter, kas nad näitasid hambaid?” Reniard lasi end istmele lõdvaks ja vajutas paari klahvi, mis tema poolelt kogu kujutise arvutitöötluse maha võttis. Kuna nad olid omavahel, nõudnuks viisakus ka teistelt, et nad sedasama teeksid. Mehed, Dexter ja Frank võtsidki mõne sekundi jooksul töötluse maha, naine, kelle nimi partnerite jaoks oli Aracelli Segarra, jättis aga peale. Nii oli alati. Kui ta oleks päriselt Aracelli Segarra, siis ma saan temast aru – ta peaks 90 olema, muigas Reniard sisimas. Naise kutsung Kuu Ordus oli Black Lace.
„Nad näitavad alati hambaid, aga see ei ole eriti hirmus, sest need on proteesid.” Dexter paljastas irves hambad. Reniard oleks väga teada tahtnud, kas need on ehtsad. Dexter oli üle 60 ning sellise soengu ja habemega, et jõulude ajal vajaks ta ainult punast mantlit, kui on vaja lastele kingitoojat kolli teha. Sellesse pilti sobitus suurepäraselt ka spetsiifilist, liigsele alkoholitarbimisele viitavat lillakas-punast värvi nina ja mingi kohutav kruusane aktsent ta kärisevas bassihääles.
„Ära