Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
üleval ja oodake mind.” Vaevalt oli välisuks meie külalise järel kinni prantsatanud, kui Holmes oli juba trepist all. Aknast vaadates nägin naist teisel pool tänavat vaevaliselt edasi kõmpimas, kuna Holmes teda natuke maad tagapool jälitas. „Emba-kumba,” mõtlesin endamisi, „kas on kogu ta teooria vale, või siis viiakse ta praegu otse saladuse südamesse.” Tal polekski tarvitsenud mind paluda end ootama jääda, sest nagunii tundsin, et enne pole magamisest juttugi, kui ma ta seikluse tulemusi kuulda pole saanud.
Kell oli peaaegu üheksa, kui ta läks. Mul polnud aimugi, kui kauaks ta võib jääda, aga ma istusin vapralt üleval, pahvisin piipu ja sirvisin Henri Murger’ „Vie de Bohème’i”21. Kell sai kümme läbi; kuulsin, kuidas teenija põntsuval sammul ära magama läks. Üheteistkümne ajal möödus mu uksest väärikama sammuga korteriperenaine, et samuti puhkama heita. Oli juba peaaegu kaksteist, kui ma lõpuks kuulsin Holmesi sneprivõtme lõksatust. Samal hetkel, kui ta sisse astus, nägin ta näost, et asi oli luhta läinud. Lõbus meeleolu ja tusatuju näisid omavahel võitlevat, kuni esimene järsku ülekaalu sai ja ta laginal naerma puhkes.
„Ma ei tahaks mingi hinna eest, et Scotland Yardi mehed sellest teada saavad,” sõnas ta toolile vajudes. „Olen neid nii palju töganud, et nende juttudel siis iial lõppu ei tuleks. Naerda võin aga sellegipoolest, sest ma tean, et lõpuks oma äparduse ikkagi heaks teen.”
„Mis siis juhtus?”
„Oh, mul pole sellest midagi, et seekord üksnes enda kahjuks võin rääkida. Kui too olevus natuke maad oli läinud, hakkas ta lonkama ja laskis igal viisil paista, et ta jalg on ära hõõrdunud. Peagi jäi ta seisma ja peatas mööduva neljarattalise troska. Selleks et aadressi kuulda, katsusin talle hästi lähedale minna, aga mul poleks tarvitsenudki nii agar olla, sest ta pasundas nõnda valjusti, et teisele poole tänavat oli kuulda: „Sõitke Houndsditchi, Duncan Street kolmteist!” Siin näib tõsi taga olevat, mõtlesin endamisi, ja kui ta ilusti sees oli, hüppasin ise tõlla taha. See on kunst, milles iga detektiiv peaks vilunud olema. Heakene küll, sõitsime siis mürinal minema ega tasandanud traavi enne, kui olime jõudnud kõne all olevasse tänavasse. Veidi enne sihtkohta hüppasin maha ja uitasin muretult mööda tänavat edasi. Nägin, kui tõld peatus. Kutsar hüppas maha, avas ukse ja jäi ootavalt seisma – aga kedagi ei tulnud välja. Kui juurde jõudsin, kobas ta nagu meeletu tühjas tõllas ringi ja andis vaba voli kõige krõbedamatele vandesõnadele, mida ma iial olen kuulnud.
Sõitjast ei olnud jälgegi, ja ma kardan, et niipea kutsar seda sõiduraha ei näe. Number 13-st järele pärides saime teada, et see maja kuulub kellelegi lugupeetud tapetseerijale, nimega Keswick, ja et ühestki Sawyerist ega Dennisest pole seal kunagi kuuldud.”
„Te ei taha ometi öelda,” hüüdsin hämmastunult, „et see nõder tudisev eideke sai liikuvast tõllast välja, ilma et teie või kutsar teda oleksite märganud!”
„Või eit! Et susi mind sööks!” vastas Sherlock Holmes teravalt. „Eided olime meie, et lasksime end niimoodi sisse vedada. See pidi olema noor mees, ja tugev noor mees ning peale selle võrratu näitleja. Maskeering oli lausa jäljendamatu. Kahtlemata märkas ta, et teda jälitatakse, ja lipsas sellise võtte abil minu käest minema. See näitab, et meie tagaotsitav polegi nii üksik, kui ma arvasin, vaid et tal on sõpru, kes on valmis tema eest nii mõndagi kaalule panema… Aga teie, doktor, näite ju päris kurnatud olevat. Võtke mu nõu kuulda ja minge puhkama.”
Olin tõesti väga väsinud, niisiis tegingi Holmesi soovituse järgi. Jätsin ta istuma hõõguva kamina ette, kust kuni hiliste öötundideni kostis ta viiuli tasaseid nukraid kaebeid. Teadsin sellest, et ta ikka veel juurdleb kummalise probleemi üle, mille lahendamise ta endale ülesandeks oli seadnud.
Tobias Gregson näitab, mida ta suudab
Järgmisel päeval olid ajalehed täis „Brixtoni saladust”, nagu nad seda nimetasid. Kõik andsid juhtunu kohta pika seletuse ja mõned olid selle loo põhjal veel juhtkirjagi teinud. Leidus ka mõnesugust informatsiooni, mis mulle uudiseks oli. Veel praegugi säilitan oma kollektsioonis arvukalt ajalehelõikeid ja väljakirjutusi selle juhtumi kohta. Olgu siinkohal ära toodud kõige olulisem mõnedest artiklitest.
„Daily Telegraph” märkis, et kuritegevuse ajaloos on harva ette tulnud kummalisemat tragöödiat kui see. Ohvri saksapärane nimi, muude selgitavate motiivide puudumine ja jubedust tekitav kiri seinal – kõik viitavat sellele, et kuritöö on toime pannud poliitilised pagulased. Sotsialistidel on Ameerikas palju rakukesi. Lahkunu oli kahtlemata rikkunud nende kirjutamata seadusi ja seepärast teda jälitatigi. Vihjanud muu seas feemikohtule22, aqua tofana’le23, karbonaaridele24, markiis de Brinvilliers’le25, Darwini teooriale, Malthuse26 põhimõtetele ja Ratcliffi maanteemõrvadele, lõppes artikkel manitsusega valitsuse aadressil, kutsudes ühtlasi üles suuremale valvsusele Inglismaal viibivate välismaalaste suhtes.
„Standard” juhtis muuseas tähelepanu asjaolule, et „seda laadi seadusevastaseid vägivallaakte tuleb tavaliselt ette liberaalse valitsuse ajal. Põhjuseks on siin käärimine masside seas ja sellega paratamatult kaasuv autoriteedi nõrgenemine. Mõrvatu oli ameerika härrasmees, kes oli viibinud mõned nädalad meie pealinnas. Ta peatus madam Charpentier’ pansionis Torquay Terrace’il Camberwellis. Reisidel saatis teda tema erasekretär mister Joseph Stangerson. Teisipäeval, 3. skp. jätsid mõlemad oma korteriperenaisega jumalaga ja läksid, nagu nad oma kavatsusest olid teatanud, Eustoni jaama, et jõuda Liverpooli kiirrongile. Hiljem oli neid koos nähtud perroonil. Edasi aga puuduvad nende kohta igasugused teated, kuni, nagu juba tähendatud, mister Drebberi laip avastati tühjas majas Brixton Roadil, palju miile Eustonist eemal. Kuidas ta sinna sattus või kuidas ta saatus teda tabas, neid küsimusi ümbritseb veel saladus. Stangersoni asukohast ei ole midagi teada. Meil on hea meel, et mister Lestrade ja mister Gregson Scotland Yardist on mõlemad asunud seda juhtumit uurima. Usutakse kindlasti, et need nimekad politseiametnikud õige pea asjasse selgust toovad.”
„Daily News” avaldas mõtte, et „tegemist on kahtlemata poliitilise roimaga. Liberalismi vihkamine ja despotism, mis juhivad Euroopa mandririikide valitsuste samme, on meie randadele ajanud hulgaliselt mehi, kes võiksid olla tublid kodanikud, kui nende elu ei kibestaks mälestus kõigest läbielatust. Auküsimustes kehtivad nende meeste seas ranged reeglid, millest üleastumist karistatakse surmaga. Tuleks rakendada kõik abinõud sekretär Stangersoni leidmiseks, et oleks võimalik mõrvaohvri elust ning harjumustest mõningaid lähemaid üksikasju teada saada. Suureks sammuks on tapetu peatuspaiga avastamine – tulemus, mis saavutati üksnes tänu Scotland Yardi detektiivi mister Gregsoni tarmule ja taibukusele.”
Sherlock Holmes ja mina lugesime need teated hommikusöögi ajal koos läbi ja need näisid talle suurt lõbu pakkuvat.
„Eks ma öelnud teile, et mis ka ei juhtuks, Lestrade ja Gregson lõikavad kindlasti kasu.”
„Oleneb sellest, kuidas asi välja kukub.”
„Oh, minge nüüd, ei see tähenda kõige vähematki. Kui mees kätte saadakse, siis tänu nende pingutustele, kui ta pääseb, siis hoolimata nende pingutustest. Nii või teisiti on nemad ikka omadega mäel. Mis nad ka iganes teevad, imetlejaid on neil alati. „Un sot trouve toujours un plus sot qui l’admire.”27”
„Mis pagan see on?” küsisin, sest samal hetkel kostis eeskojast ja trepilt tugevat sammudemüdinat, mida saatsid meie perenaise kuuldavad pahameeleavaldused.
„See on kriminaalpolitsei Baker Streeti osakond,” vastas mu kaaslane tõsiselt ja samal ajal tormas tuppa pool tosinat kõige räpasemat ja närusemat uulitsapoissi, keda ma iial olen näinud.
„Valvel!” käratas Holmes, ja kuus väikest kasimata kelmi seisid korrapealt rivis nagu kuus kaltsukujukest. „Edaspidi saatke Wiggins üksi üles raporteerima, teie teised oodake tänaval. Kas leidsite, Wiggins?”
„Ei,
„Boheemlaste elu”. Teos oli itaalia heliloojale Giacomo Puccinile aluseks ooperi „Boheem” loomisel.
Feemikohus – salajane kriminaalkohus hiliskeskaegsel Saksamaal; mõistis tavaliselt surmanuhtluse. Likvideerus lõplikult alles 19. saj. algul.
Aqua tofana – salapärane mürgine vedelik (arvatavasti arseenilahus), mida kasutas kuritegelikuks otstarbeks sitsiillanna Tofana, kes elas 17. saj. lõpul.
Karbonaarid („söepõletajad”) – 19. saj. alguses Itaalias ja hiljem Prantsusmaal levinud revolutsiooniline salaühing.
Markiis de Brinvilliers – elas 17. saj., mürgitas varanduse omandamise eesmärgil oma isa ja vennad.
Malthus, Thomas Robert (1766–1834) – reaktsiooniline inglise majandusteadlane; väitis, et rahvahulkade vaesumise peamiseks põhjuseks on ülerahvastus, sest elanikkonna kasv toimuvat geomeetrilises progressioonis (nagu 1, 2, 4, 8 jne.), elatusvahendite juurdekasv aga loodusvarade piiratuse tõttu aritmeetilises progressioonis (nagu 1, 2, 3, 4 jne.).
Rumal leiab alati veel rumalama, kes teda imetleb (pr. k.).