Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle
peremehe õhtusöögist lauale olid jäänud. „Kas Lucy peab vapralt vastu?” küsis ta, kui oli veidi nälga kustutanud.
„Jah. Ta ei tea hädaohust midagi,” vastas isa.
„See on hea. Maja valvatakse igast küljest. Seepärast ma lähenesingi roomates. Nad võivad olla kuramuse valvsad, kuid siiski mitte küllalt valvsad, et üht Washoe kütti kinni püüda.”
Nüüd, kus John Ferrier teadis endal olevat ustava liitlase, tundis ta end sootuks teise inimesena. Ta haaras noormehe parkunud käe ja pigistas seda südamlikult. „Sina oled mees, kelle üle võib uhkust tunda,” sõnas ta. „Neid pole palju, kes tuleksid meie hädaohtu ning muresid jagama.”
„Sa tabasid märki,” vastas noor kütt. „Ma pean sinust lugu, aga kui sa üksi selle supi sees oleksid, mõtleksin tõsiselt järele, enne kui oma pea niisugusesse herilasepessa pistaksin. See on Lucy, kes mind siia toob, ja enne kui temale midagi halba juhtub, jääb Hope’ide pere Utah’s ühe võrra väiksemaks.”
„Mida me peame tegema?”
„Homme on teil viimane päev, ja kui te täna öösel midagi ette ei võta, olete kadunud. Mul on muul ja kaks hobust Kotkakurus ootamas. Kui palju raha sul on?”
„Kaks tuhat dollarit kullas ja viis tuhat pangatähtedes.”
„Sellest piisab. Mul on niisama palju juurde lisada. Me peame katsuma üle mägede Carson Citysse jõuda. Parem oleks nüüd Lucy üles äratada. Hea, et teenijad majas ei maga.”
Sel ajal, kui Ferrier oma tütart eelseisvaks teekonnaks ette valmistas, tegi Jefferson Hope majas leiduvast toidupoolisest väikese paki ja täitis savikruusi veega, sest kogemuste põhjal teadis ta, et mägiallikaid on vähe ja needki asuvad üksteisest kaugel. Vaevalt oli ta oma toimetamised lõpetanud, kui farmer koos tütrega tagasi tuli, teeleasumiseks valmis ja vastavalt riides. Armastajad tervitasid teineteist soojalt, kuid lühidalt, sest minutid olid kallid ja teha oli veel palju.
„Peame otsekohe teele asuma,” ütles Jefferson Hope, kõneldes vaikse, kuid kindla häälega nagu inimene, kes mõistab hädaohu suurust, kuid on oma südame selle vastu teraskõvaks teinud. „Ees- ja tagauks on valve all, aga külgmise akna kaudu võime ettevaatlikult välja saada ja üle põldude minema pääseda. Kui me juba kord maanteel oleme, jääb kuru, kus hobused ootavad, ainult kahe miili kaugusele. Koidu ajaks peaksid meil pooled mäed selja taga olema.”
„Aga mis siis, kui meid peatatakse?” küsis Ferrier.
Hope lõi laksatades vastu revolvripära, mis ta kuue alt välja ulatus. „Kui neid meie jaoks liiga palju on, võtame neist paar-kolm endaga kaasa,” sõnas ta kurja muigega.
Kõik tuled majas olid kustutatud. Läbi pimeda akna silmitses Ferrier põlde, mis tema omad olid olnud ja mis ta nüüd igaveseks kavatses maha jätta. Selle ohvri toomiseks oli ta siiski juba ammu jõudu kogunud ja mõte tütre aule ning õnnele kaalus üles igasuguse kahjutunde varanduse kaotamise pärast. Sahisevad puud, avar vaikne viljaväli – kõik näis nii rahulik ja muretu, et raske oli seal kujutleda varitsemas mõrvavaimu. Ent noore küti kahvatu nägu ja pingul ilme näitasid, et majale lähenedes oli ta selles oma silmaga veendunud.
Ferrieri kanda oli pangatähtede- ja kullakott, Jefferson Hope’i käes oli napp toiduvaru ja vesi, kuna Lucy võttis kaasa kompsukese mõnede oma väärtuslikumate esemetega. Väga aeglaselt ning ettevaatlikult avasid nad akna, ootasid, kuni tume pilv öö pisut tumedamaks varjutas, ja ronisid siis ükshaaval väikesesse aeda. Hinge kinni pidades liikusid nad küürakil ning komistades läbi aia ning jõudsid sedaviisi heki varju, mille äärt pidi nad edasi hiilisid kuni viljapõllule avaneva mulguni. Niipea kui nad sinna olid jõudnud, haaras noormees oma kahest kaaslasest kinni ja tõmbas nad varju, kus nad hääletult ja värisedes maha kükitasid.
Oli hea, et preeriatreening Jefferson Hope’ile ilvesekõrvad oli andnud. Vaevalt olid tema ja ta kaaslased küüru tõmbunud, kui neist mõne jardi kaugusel kostis mägiöökulli nukker huige, millele otsekohe väikese vahemaa tagant vastati teise huikega. Samal hetkel ilmus mulgust, mille poole nad olid suundunud, varjutaoline kogu ja laskis jälle kuuldavale kaebliku märguandehüüu, mille peale ilmus pimedusest nähtavale teine mees.
„Homme südaööl,” ütles esimene, kes näis olevat ülemus, „kui öösorr kolm korda häälitseb.”
„Hästi,” vastas teine. „Kas ma ütlen ka vend Drebberile?”
„Teata seda temale ja tema kaudu teistele. Üheksa seitsme vastu!”
„Seitse viie vastu!” kordas teine, ja kiiresti ning käratult kadusid kaks kogu kumbki eri suunas. Nende viimased sõnad olid nähtavasti mingi parool. Niipea kui nende sammud kaugusse olid kadunud, hüppas Jefferson Hope jalule, aitas oma kaaslased läbi mulgu ja juhtis neid nii kiiresti kui jalad kandsid üle põldude, sealjuures toetades ja pooleldi kandes tütarlast, kui selle jõud kippus otsa lõppema.
„Kähku edasi! Kähku edasi!” hingeldas ta aeg-ajalt. „Valvurite ahelikust oleme läbi. Kõik oleneb kiirusest. Kähku, kähku!”
Kui nad juba suurel maanteel olid, said nad kiiresti edasi. Ainult üks kord tuli keegi neile vastu, ent siis õnnestus neil põllule lipsata ja niimoodi äratundmist vältida. Linna eel pööras kütt kitsale konarlikule jalgrajale, mis viis mägedesse. Pimedusest kerkis kaks sünkjat hambulist mäetippu. Kitsas org nende vahel oligi Kotkakuru, kus hobused ootasid. Eksimatu vaistuga valis Hope teed suurte kaljumürakate vahel ja kuivanud ojasängis, kuni jõudis kaljudest varjatud kõrvalisse nurka, kus ustavad loomad olid kinni seotud. Tütarlaps pandi muula selga ja vana Ferrier oma rahakotiga ühe hobuse selga, kuna teist juhtis mööda järsku ohtlikku rada Jefferson Hope.
See oli vaevaline teekond igaühele, kes polnud harjunud loodusele tema kõige metsikumates tujudes näkku vaatama. Ühel pool tõusis tohutu must kaljusein, range ja ähvardav, ulatudes tuhande jala kõrgusele või isegi enam. Selle ebatasast pinda katsid pikad basaltsambad nagu mõne kivistunud koletise roided. Teisel pool tegi igasuguse edasiliikumise võimatuks kaljurahnude ja kivirusu metsik kaos. Kõver konarlik rada oli kohati nii kitsas, et tuli minna hanereas, ja nii järsk, et ainult osavad ratsanikud üldse edasi pääsesidki. Kõigist ohtudest ja raskustest hoolimata olid põgenike südamed siiski kerged, sest iga samm viis neid kaugemale kohutavast hirmuvalitsusest, mille eest nad põgenesid.
Varsti aga kogesid nad, et viibivad ikka veel „pühakute” kohtumõistmise piirkonnas. Nad olid mäekuru kõige mahajäetumasse ja metsikumasse lõiku jõudnud, kui tütarlaps ehmunult hüüatas ja ülespoole näitas. Raja kohale ulatuval tumedal kaljul, mis taeva taustal selgesti eraldus, seisis üksik valvur. Ta märkas põgenikke samal ajal kui need tedagi ja läbi vaikse mäelõhe kajas tema sõjaväeline hõige: „Kes seal käib?”
„Rändurid teel Nevadasse,” vastas Jefferson Hope, käsi sadula küljes rippuval püssil.
Võis näha, kuidas üksik valvur omagi püssi sõrmitses ja neid teraselt pilguga mõõtis, nagu poleks ta vastusega rahul.
„Kelle loaga?” küsis ta.
„Püha Nelja loaga,” vastas Ferrier. Tema kogemused mormoonide seas olid talle õpetanud, et see oli kõige kõrgem võim, millele ta võis viidata.
„Üheksa seitsme vastu!” hüüdis valvur.
„Seitse viie vastu,” vastas Jefferson Hope viivitamatult, meenutades aias kuuldud märgusõna.
„Minge läbi, ja jumal teiega,” ütles hääl ülevalt. Teisel pool valveposti muutus rada laiemaks ja hobused said hakata traavi jooksma. Tagasi vaadates nägid põgenikud üksikut valvurit püssile toetumas ja teadsid, et olid läbinud äravalitud rahva kõige kaugema valvepunkti ning et nüüd laiub nende ees vabadus.
„Kättemaksuinglid”
Terve öö rändasid nad läbi sopiliste mäekurude ja mööda kaljuklibuseid käänulisi radu. Rohkem kui kord kadus tee neil käest, kuid Hope oli mägedes täiesti kodus ja nii leidsid nad selle jälle. Hommiku saabudes avanes nende pilgule metsik, kuid imekaunis vaade. Igast küljest piirasid