Linnade põletamine. Kai Aareleid
ää päe, nuh ei ole. Pahem põlv, mis poisist peast lakaredelilt allasadamisega haiget sai, annab valusa pitsitusega tunda. Kustas lompab trepile ja näeb, et õues pihutab vihma. Eldene aig.
Natuke hiljem londib Kustas läbi vilu suise hommiku kabeli poole. Kui maailmas on miskit, mida Kustas ei salli, siis priiskamist.
Lartskamine, jah. Mis mõtet oless lõiku vastsit äidsmit lähükse talituse jaoss, mõlgutab Kustas, pääle ku sinnä ei tule kedägi muud ku pruut ja peigmees? Tiip sama vällä, ku lainass kirikaia avva veerest pundi eilätsit lille, viiss altari pääle laasi sissi. Ehk üte tillikse pärjä kah, selle paness usse pääle konksi otsa, noortel ää vaate, et kabel ka vällästpuult ehit. Lõune ehk õhta viiss tagasi, lill saass kogunti uvve vii. Kannate ei saa kennigi, äidsme jääss nopmede, neid saass viil mitu päeva kambre otsan piintren vahki.
Kustas ise ei ole usumees. Vähemalt ei usu tema selle habemiku sisse, kellest Villem oma jutlustes räägib. Piiblit tunneb Kustas küll, aga oleks tema Villemi asemel, otsiks tema selle Jeesu-vellekse kohta hulga muhedamaid lugusid.
Aga om nigu om, ega mea tõistega jageleme tüki – parep oia oma pudrumulk usu kotusse päält kinni ja las egämiis usup ja jutustap sedä, mis esi taht, nõnda om egäde kige vähep näksu.
Kustas võtab Laane Emilia haualt ilusa kimbu kirjusid suvelilli, nopib värskelt rehitsetud platsilt paar mahakukkunud oksarisu, leiab sealtsamast lähedalt, nädala eest maetud Augusti kääpa juurest ühe pasliku kuusepärja ja läheb oma kandamiga kabeli külgmise ukse juurde. Võti on kivi all, kus mujal.
Kustas tassib pingi kabeli ette ja ronib puhkides sinna otsa. Ukseauk on kõrge ja Kustasel tuleb kõvasti vaeva näha, et ulataks pärga konksu otsa riputama. Pärg saab natuke viltu, aga kes see seda märkab. Siis läheb Kustas külguksest kabelisse ja võtab tagaruumis tubli lonksu armulauaveini.
„Proosit, jah,” pobiseb ta kuuekäisega suud pühkides. „Nu-jah.”
Äkitselt tundub Kustasele, et ta kuuleb miskit. Mürinat või kõminat. Aga kõu see ometi ei saa olla, nõnda sombusest taevast. Ehk jäi ta lihtsalt korra tukkuma.
Aga siis kuuleb Kustas juba selgelt lähemale roomavat mürinat. See tuleb metsatuka poolt tee pealt. Ta kuulatab, suu paokil.
Autu. Ja kohe suur, veoautu. Jääss kunnigi periss ligidal seisme. Süäme alt käip külm jutt läbi. Ega siin pikält mõtelte ei ole.
Ühe hetkega on Kustas püsti, ronib käbedalt kantslisse ja jääb kükkis sinna konutama. Natukese aja pärast kuulebki ta kellegi samme teerajal, rasked saapad langevad harvadele kiviplaatidele. Kustase suureks kergenduseks tundub tulija olevat üksi. Mees astub kabeli uksele, jääb seisma ja kuulatab. Kustas piilub pisikesest praost.
Sõjaväemunder. Russki, kurinahk. Või ommigi siin.
„Auu. On siin kedagi?” hõikab tulija, nii et kabel kajab.
Nüüd tunneb Kustas noormehe ära.
Peigmees. Sii jo täempene peigmees.
Kustas ajab end kantslis püsti.
„Tere, tere! Ei tää, kos sii pruut sõss om?” pärib ta kantslist alla kobistades.
VETTINUD PRUUT
1941
Peeter on laenanud sõber Antonilt auto ja käinud Abjas ema vaatamas. Süda valutas, kuigi ta teadis juba ette, kuidas see külaskäik kulgeb ja mis tunne sellest jääb.
Kuidas sa aitad teist vapustusest välja, kui mitte midagi ei oska teha, mitte miski ei lohuta ega tee juhtunut olematuks? Viid külakosti, teed, mis tarvis, lased teisel rääkida ja lõpuks nutta – milles need väikesed lapsed süüdi olid, seda ta korrutas iga kord ja hakkas jälle naabriperest rääkima. Hirmus, muidugi. Aga mida sa ütled? Öelda ei ole midagi. Kuulad, silitad pead, tuled sama targalt tagasi. Niisama kasutuna. Süda valutab edasi.
Tagasiteel hakkab Peetri tuju natuke paremaks minema, klomp kurgus annab järele. Sajab, piiskade rütm rahustab.
Kui sajab, ei pea pärast Luulega lossimägedesse turnima minema, saab autoga ringi sõita, juttu rääkida, ja eks siis paistab…
Mõte hüppab aeg-ajalt eilsesse õhtusse sõpradega, Juhani äri kohal külaliskorteris, nii nagu vanasti. Viljandi on ikka oma, Tartus pole ta nii häid sõpru leidnud. Kui, siis ehk ühe. Kahe aastaga ainult ühe sõbra. On vist tõsi, et suurem osa tugevaid sidemeid sõlmitakse nooruses. Anton, Jaan, Karl, Juhan – nende murdmatu sõpruskond, nende „Klubi”, alati üksteise eest väljas.
Ja ühtegi Luule-sugust naist pole ta Tartus samuti kohanud.
Kui päris täpne olla, siis eile õhtul võitis ta selle auto kaardimängus. Kui läks võlakirjade kirjutamiseks, ütles ta Antonile, et sa kirjuta, et laenad mulle mõneks päevaks autot, seda on mul rohkem vaja. Ja Maripuu oli nõus, ta teadis, et Peeter muretseb ema pärast, aga sama hästi teadis ta, keda Peeter pärast pojakohuste täitmist autoga sõidutada tahab. Luulet ikka.
Vihm läheb tihedamaks ja Peeter lülitab klaasipuhastaja tööle. Eemal tee ääres välgatab nagu miskit valget. Mida lähemale Peeter jõuab, seda selgem on: tee ääres seisab inimene. Naisterahvas, valges riides naisterahvas. Või ei seisa. Kõnnib.
„Kuramus, no mis sel nüüd arus on?”
Peeter võtab aeglasemaks ja näeb, et see on noor tüdruk, valges kleidis, läbimärg. Peeter jätab auto seisma ja tüdruk tardub samuti paigale. Peeter küünitab üle istme ja lükkab kraavipoolse ukse lahti. Tüdruk seisab ja vahib maha. Juuksed tilguvad. Peeter märkab ühekorraga mitut asja: tüdrukul on seljas pruutkleit; see on luitunud; see on talle ilmselgelt liiga suur. Tüdruk pigistab midagi kõvasti vastu rinda. Midagi, millele ta on loori ümber mässinud. Ta hambad plagisevad.
„Tulge peale, ma viin edasi!” hüüab Peeter. Tüdruk ei liigutagi. Vihm sajab istmele. Oli mul vaja kangelast mängida, mõtleb Peeter. Mine sa tea, äkki on tüdruk kurt või kogunisti sõge.
Tüdruk tõstab punaseks nutetud silmad ja vaatab Peetrile otsa, aga ei ütle ikka veel midagi.
„Istuge sisse!”
Tüdruk on kui paigale naelutatud ja Peeter ohkab.
„Hull inimene.” Peeter ronib juhiuksest välja ja läheb ümber auto. Ta võtab tüdrukul ettevaatlikult õlgadest kinni ja talutab ta auto ukse juurde.
„Istuge nüüd sisse ja ma viin teid kuhu vaja, eks ole?”
Tüdruk noogutab ja istub lõpuks autosse. Peeter lükkab ukse kinni, istub rooli taha ja rapsib õlgadelt piisku. Pintsak sai märjaks. Aga olgu. See on hoolega valitud riie, ei kortsu, kuivab ruttu. Ta hõõrub käed kuivaks.
„Kuhu siis?” küsib ta, kui auto uuesti sõitma hakkab.
Tüdruk ei vasta.
„Kuhu ma teid viin? Kas juhtus midagi?”
Tüdruk istub, pamp vastu rindu surutud, ja vaatab ainiti teele.
„Imelikud riided teil.”
Ei midagi.
„Oleks nagu pulmakleit.”
„Ta läks sõtta,” pahvatab tüdruk korraga.
„Kes läks?
„Valdek.”
Valdek. Selge pilt.
„Ja kes on Valdek?” küsib Peeter kannatlikult.
„Valdek.” Tüdruk on korraks vait ja siis voolab temast ühe hingetõmbega välja terve jutustus. „Meil pidi täna laulatus olema, ainult meie kahekesi, salaja, kuigi ma juba olen tema naine, me registreerisime eelmine nädal, aga mina nii tahtsin laulatust ja lõpuks ta oli nõus: ainult meie kaks, kuskil pisikeses kabelis, maal, ta ei tahtnud, et seltsimehed sellest teada saavad, see poleks sobinud, aga ta ei jõudnud mind ära oodata, ta nii väga tahtis, aga ei jõudnud, ta pidi minema, nad kõik läksid, tema ja seltsimehed, vabatahtlikult. Ta jättis mulle kabeli juurde selle.”
Tüdruk harutab