Maalingutega mees. Peter V. Brett

Maalingutega mees - Peter V. Brett


Скачать книгу
et end kuuldavaks teha. „Siinkandis pole erilist väärtust millelgi, mida ei saa süüa või seljas kanda, millega ei saa loitsumärke maalida või põldu harida.” Viivu pärast pöördus ta tagasi, kaasas suur riidest kott, mille ta kõlksatusega letile asetas.

      „Siinne rahvas on unustanud, et kuld paneb maailma liikuma,” jätkas ta, pistes käe kotti ja võttes välja kaks rasket kollast münti, millega vehkis Rageni näo ees. „Möldri jõmpsikad kasutasid neid mängimiseks! Mängimiseks! Ma pakkusin, et vahetan kulla nikerdatud puust mängunuppude vastu, mis vedelesid mul laos, ja nemad arvasid, et ma teen neile teene! Ferd tuli järgmisel päeval mind isegi tänama!” Ta naeris mürinal. Arlenile tundus, et selle naeru peale peaks solvuma, kuid ta polnud päriselt kindel, miks. Ta oli Möldrite peres nupumängu korduvalt mänginud ning see näis hoopis väärtuslikum kui kaks metallkettakest, olgu need kui tahes säravad.

      „Ma tõin kaasa hoopis rohkem kui kahe päikese jagu,” tähendas Ragen müntide poole noogutades ja heitis seejärel pilgu kotile.

      Rusco naeratas. „Ärge muretsege,” lausus ta, sõlmides kotisuu täiesti lahti. Kui riie letile laiali vajus, valgus sealt veelgi välja säravaid münte, samuti kette ja sõrmuseid ja helkivatest kividest keesid. See kõik on ju väga ilus, mõlgutas Arlen, aga siiski üllatas teda, kuidas Rageni silmad läksid pungi ja neisse ilmus ahne läige.

      Nad tingisid taas, Ragen vaatles kivisid vastu valgust ja katsus münte hambaga, sellal kui Rusco sõrmitses riiet ning mekkis vürtse. Arleni jaoks, kelle pea käis õllest ringi, jättis see kõik häguse mulje. Catrin andis leti tagant meestele ette ühe kannu teise järel, kuid polnud vähimatki märki, et see mõjuks neile samamoodi nagu Arlenile.

      „Kakssada kakskümmend kuldpäikest, kaks hõbekuud, kividega kee ja kolm hõbesõrmust,” ütles Rusco viimaks. „Ja mitte vasekõlinatki rohkem.”

      „Mõni ime, et sa kolkas tegutsed,” arvas Ragen. „Küllap kihutati sind linnast tüssamise pärast minema.”

      „Solvangud teid rikkamaks ei tee,” märkis Kult, veendunud, et teine annab järele.

      „Seekord polegi see minu rikkus,” vastas Ragen. „Kui mu reisikulud on maha arvatud, läheb iga viimne kui kõlin Graigi lesele.”

      „Aa, Jenya,” ütles Rusco nukralt. „Mõnedele, kes ise tähti ei tunne, oli ta Milnis kirjakirjutaja, sealhulgas minu lollpeast vennapojale. Mis teda ees ootab?”

      Ragen vangutas pead. „Gild ei maksnud talle surmahüvitust, kuna Graig suri kodus,” lausus ta. „Ja kuna Jenya ei ole ema, siis on hulk ameteid talle keelatud.”

      „Seda on kurb kuulda,” sõnas Rusco.

      „Graig jättis talle pisut raha,” jätkas Ragen, „kuigi palju tal polnud, ja gild maksab Jenyale endiselt kirjade kirjutamise eest. Selle reisiga teenitud raha peaks aitama tal mõnda aega toime tulla. Siiski on ta noor ning raha saab lõpuks otsa, kui ta just uuesti ei abiellu või paremat tööd ei leia.”

      „Millised on väljavaated?” küsis Rusco.

      Ragen kehitas õlgu. „Uut meest on tal raske leida, kuna ta on juba korra abielus olnud ja ikka lastetu, aga kerjust temast ei saa. Minu gildivennad ja mina oleme seda tõotanud. Enne kui see juhtub, võtab üks meist ta endale teenijaks.”

      Rusco vangutas pead. „Sellegipoolest, langeda kaupmeeste klassist teenijate klassi…” Ta pistis käe märksa kergemaks muutunud kotti ja tõi lagedale selge sädeleva kiviga sõrmuse. „Andke see talle edasi,” ütles ta sõrmust ulatades.

      Ent kui Ragen selle järele käe sirutas, tõmbas Rusco sõrmuse ootamatult eest ära. „Tahan temalt selle kohta sõnumit vastu, mõistate?” kuulutas ta. „Ma tunnen Jenya käekirja.” Ragen silmitses teda hetke ning Rusco lisas kähku: „Ma ei tahtnud teid solvata.”

      Ragen naeratas. „Sinu heldus kaalub sinu solvangu üles,” ütles ta sõrmust vastu võttes. „Selle eest saab ta mitu kuud söönuks.”

      „Nojah,” lausus Rusco karedalt, sõlmides koti jälle kinni, „vaadake, et kohalikud sellest ei kuule, muidu kannatab minu petisemaine.”

      „Ma hoian su saladust,” lubas Ragen naerdes.

      „Te võiksite talle ehk rohkemgi teenida,” tähendas Rusco.

      „Või nii?”

      „Meil on valmis pandud kirjad, mis pidid kuue kuu eest Milni minema. Kui jääte paariks päevaks siia, kuni me uued kirjad kirjutame ja kokku kogume, ning kui te võib-olla aitate mõnedel kirjutada, siis maksan ma selle teile kinni.

      Mitte enam kullas,” rõhutas ta, „aga kindlasti kulub Jenyale ära tünnike riisi, sissesoolatud kala või liha.”

      „Kulub tõepoolest,” ütles Ragen.

      „Võin ka teie laulikule tööd leida,” lisas Rusco. „Siin Kesktanumal leiab ta rohkem publikut kui ühest talust teise käies.”

      „Kokku lepitud,” kinnitas Ragen. „Aga Keerinile tuleb maksta kullas.”

      Rusco heitis talle mõru pilgu ning Ragen pahvatas naerma. „Ma pidin proovima… saad ju aru!” muigas ta. „No hõbedas siis.”

      Rusco noogutas. „Küsin igalt pealtvaatajalt ühe kuu ning igast kuust jätan ühe tähe endale ja tema saab ülejäänud kolm.”

      „Minu meelest sa ütlesid, et kohalikel pole raha,” märkis Ragen.

      „Suuremal osal ei olegi,” vastas Rusco. „Ma müün neile kuusid… ütleme, viis arvelduspunkti tükk.”

      „Nii et Rusco Kult teenib asjakorralduse pealt topelt?” küsis Ragen.

      Kult naeratas.

* * *

      Kui nad tagasi sõitsid, oli Arlen elevil. Vana Kult oli lubanud, et ta pääseb laulikut tasuta vaatama, kui levitab teadet, et Keerini esinemist saab näha homme keskpäeval Kesktanumal viie arvelduspunkti või ühe hõbedase Milni kuu eest. Tal polnud palju aega; isa-ema valmistuvad kindlasti juba lahkuma, kui tema ja Ragen tagasi jõuavad, ent ta oli kindel, et leiab mahti teadet levitada, enne kui ta vankrile tiritakse.

      „Jutustage mulle Vabadest Linnadest,” palus Arlen, kuni nad sõitsid. „Kui paljudes te olete käinud?”

      „Viies,” ütles Ragen. „Milnis, Angiers’s, Laktonis, Rizonis ja Krasias. Teispool mägesid või kõrbe võib neid olla veelgi, aga minu teada pole nii kaugel mitte keegi käinud.”

      „Missugused need on?” küsis Arlen.

      „Angiers’ kindlus, metsalinnus, jääb Milnist lõunasse, teispoole Piirijõge,” kõneles Ragen. „Angiers tarnib teistele linnadele puitu. Kaugemal lõunas asub suur järv ja selle pinnal Lakton.”

      „Kas järv on nagu tiik?” küsis Arlen.

      „Järv on tiigiga võrreldes sama mis mägi künkale,” vastas Ragen, andes Arlenile viivu aega mõtet seedida. „Vee peal ei ohusta laktonlasi leegi-, kivi- ega puudeemonid. Tuuledeemonite eest kaitseb neid loitsuvõrk ning veedeemonite vastu ei oska keegi joonistada paremaid loitse. Nad on kalurirahvas ning lõunapoolsetes linnades toidab nende kalasaak tuhandeid.

      Laktonist lääne poole jääb Rizoni kindlus, mis pole küll õieti mingi kindlus, kuna selle müürist võib peaaegu et üle astuda, kuid too müür varjab kõige avaramaid põllumaid, mida võib leida. Ilma Rizonita jääksid teised Vabad Linnad nälga.”

      „Ja Krasia?” küsis Arlen.

      „Krasia kindluses olen käinud vaid korra,” ütles Ragen. „Krasialased ei salli võõraid ning et sinna jõuda, tuleb mitu nädalat rännata kõrbes.”

      „Kõrbes?”

      „Liiv,” selgitas Ragen. „Igas suunas miilide kaupa ainult liiv. Ei mingit toitu ega vett peale selle, mis sul endal kaasas, ja miski ei kaitse sind kõrvetava päikese eest.”

      „Ja inimesed elavad seal?” küsis Arlen.

      „Oojaa,” kinnitas


Скачать книгу