Emajõgi 1944. Mart Laar
sõbralik ning vastutulelik eestlaste suhtes. Kindralleitnant Hofmann etendas aktiivset rolli Mehikoorma sillapea hävitamises, nõustudes rindelõigu juhtimise üle andma eestlastele, see tähendab 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi I pataljoni ülemale Frw. – Hauptsturmführer Harald Riipalule. 1944. aasta aprilli lõpul vahetati kindralleitnant Hofmann välja kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerini vastu, kes ei suhtunud eestlastesse nii hästi.
1944. aasta augusti keskel oli seni tagalas tegutsenud 207. julgestusdiviis aga endalegi ootamatult sattunud eesliinile ning pidi tõrjuma mitme Punaarmee diviisi rünnaku. Kuna läände taanduv 18. armee oli kontakti 207. julgestusdiviisiga kaotanud, allutati see juba 13. augustil 1944 koos Peipsi järvel asuva 4. flotilli laevadega armeegrupile „Narva”.
13. augustil 1944 olid diviisi jõud lootusetult laiali paisatud. Talle 7. augustist allutatud 1. eesti piirikaitserügement taandus mööda Peipsi järve kallast põhja poole, 5. eesti piirikaitserügemendi kaks pataljoni asusid võitlusgrupi „Gallas” koosseisus Mehikoorma piirkonnas Peipsi ranna kaitsel, 94. julgestusrügemendi I pataljon asus Piirissaarel, II pataljon taandus 1. piirikaitserügemendi kõrval põhja poole. 15. augustil pani 1. piirikaitserügemendi I pataljon Karisilla juures vastase pealetungi hetkeks seisma, tõmbudes seejärel tagasi Võhandu jõe joonele, kus rügemendile oli antud käsk kaitse sisse võtta. 1. piirikaitserügement asus siin positsioonidele järgmiselt: Võhandu jõe deltast kuni Räpinani asus kaitsel rügemendi III pataljon, Räpinast Toolamaani II pataljon ning Toolamaast Leevakuni I pataljon. Sealt edasi asus positsioonidel Saksa 94. julgestusrügement.
16. augustil üritasid 14. kindlustatud rajooni üksused kaitselõigu kogu ulatuses eestlaste kaitsest läbi murda. 72. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon ründas Võõpsut, 261. üksik kuulipildujate ja suur tükkide pataljon Räpinat, 40. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon aga Leevakut ja Toolamaad. Räpina juures õnnestus punaväelastel hetkeks III pataljoni kaitsesse kiiluda, kuid löödi 11. kompanii ülema leitnant Richard Saaliste poolt juhitud vasturünnakuga tagasi. Leevaku juures oli punaväe rünnak keskendatud I pataljoni 3. kompanii vastu, mis aga rünnaku leitnant Roosa juhtimisel kindlalt tagasi tõrjus. Eriti ägedad lahingud toimusid Toolamaa piirkonnas, kus asus kaitsel I pataljoni 4. kompanii leitnant Eduard Karula juhtimisel. Siin olid punaarmeelased valmistanud mitu parve, millel üritati üle jõe tungida. Rünnakud löödi tagasi, ründajad said raskeid kaotusi.Punaarmee üksuste rünnakutes 207. julgestusdiviisi kaitseliinile tehakse juttu ka armeegrupi „Narva” lahingupäevikus, kus neid nimetatakse siiski „nõrkadeks”. 1. eesti piirikaitserügemendi võitlejad ei võinud teada, et neid rünnanud Punaarmee üksustele oli antud karm korraldus Saksa katteüksused Võhandu jõelt tagasi tõrjuda, mis võimaldaks ründavatel üksustel ühineda Mehikoorma juures maandatud Punaarmee dessandiga ning 207. julgestusdiviis ümber piirata. Oma ebaõnnestumise põhjendamiseks on punaväelased lahinguid kirjeldades väitnud, et nad löödi vallutatud positsioonidelt välja „12 tanki toetusel” teos tatud vasturünnakuga.
Teateid suurtest tankirünnakutest on peetud Punaarmee komandöride väljamõeldiseks, millega põhjendati oma ebaõnnestumisi. Mingeid tanke polevat 1. eesti piirikaitserügemendi lõigus lahingus osalenud. Аrmeegrupi „Narva” lahingupäevikust selgub siiski, et 16. augustil olid Saksa poolel rindele jõudnud 11. SS-Soomusgrenaderidiviisi „Nordland” koosseisu kuuluva 11. luurepataljoni soomustatud luuremasinad, mis Leevaku juures käigult rünnates riivistasid Punaarmee sissetungi.
Edukale tõrjevõitlusele vaatamata muutus 1. eesti piirikaitserügemendi olukord järjest ohtlikumaks. Eriti häiris eestlasi nende paremal tiival asunud 94. julgestusrügemendi taandumine, mis jättis eestlaste parema tiiva õhku rippuma. Tegelikult polnud küsimus mitte 94. julgestusrügemendi võitlusvõimes, mida Saksa allikates üsna kõrgeks peetakse, vaid kogu 207. julgestusdiviisi paremal tiival tekkinud tühikus. Nimelt olid Punaarmee üksused tunginud 207. julgestusdiviisi ja Väike-Emajõe poole taanduva 12. Luftwaffe välidiviisi vahel Põlva juures tekkinud lõhesse. 18. armee ja armeegrupi „Narva” üksuste vahele oli tekkinud 6–7 kilomeetri laiune vahe, mille sulgemiseks Saksa väejuhatusel puudusid jõud. 94. julgestusrügement oli oma väiksusele vaatamata üsna tugev lahinguüksus, mis formeeriti 1942. aastal 207. julgestusdiviisile enne seda iseseisvatena allunud maakaitseväepataljonidest (Landess chützenbataillone). Pataljonid olid mõeldud tagala julgestamiseks ja koosnesid vanematest meestest. Samas oli 94. julgestusrügemendil kahe aasta pikkune kogemus parti sa ni devastases võitluses Novgorodi oblastis Pihkvamaal. 16. augustil 1944 tuli 94. julgestusrügemendil katta poolkaares tagasitõmbumist senistelt positsioonidelt, kattes seejuures nii ennast kui ka kogu 207. julgestusdiviisi tiiba ja tagalat, et võimaldada 1. piirikaitserügemendil vastase haardest väljuda.
Eriti raskeks muutis 1. eesti piirikaitserügemendi ja 94. julgestusrügemendi olukorra Punaarmee dessantüksuste maabumine nende selja taha. Punaarmee oli nimelt korranud 1944. aasta veebruaris talle peaaegu edu toonud operatsiooni ning tunginud jälle üle Lämmijärve Peipsi läänekaldale. Tegemist oli põhjalikult ette valmistatud operatsiooniga. Peakorter eraldas selleks Leningradi rinde reservist 191. laskurdiviisi, mis oli 1944. aasta 25. juulil osalenud Narva jõel asunud saksa kaitseliini läbimurdmisel. Eesti Diviisi 46. rügemendi kaitselõigus Narva jõe ületanud diviis kandis lahingutes sedavõrd suuri kaotusi, et tõmmati juba 27. juulil eesliinilt välja ning koondati ridade korrastamiseks ning täienduse vastuvõtmiseks tagalasse rindereservi. 191. laskurdiviisile oli selline lahendus tõeliseks vedamiseks, sest vastasel korral oleks teda rakendatud Sinimägede ründamiseks, milles osalenud diviisidest suuremat alles ei jäänud. Juba varem eraldi veetõkke ületamist harjutanud 191. laskurdiviis sai tagalas Oudova rajoonis eri väljaõppe järve ületamiseks. 191. laskurdiviisi tegevust toetas Mehikoorma juures Peipsi järve vastaskaldal asunud 128. laskurdiviis. Dessantgrupi koosseisu lülitati veel mitu kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni, pioneeripataljoni, suurtükidivisjone ja 20 liikursuurtükki. Dessandi katteks õhust määrati 330. hävituslennuväe diviis, 280. lennuväediviis ja 386. öiste pommitajate polk. Dessantgrupi komandöriks määrati 1943. aasta algul veel 3. ratsaväekorpust juhatanud, kuid 1944. aastaks 3. Balti rinde juhataja asetäitjaks edutatud kindralleitnant Aleksei Gretškin. Kindral Gretškin teatas 3. Balti rinde staapi, et 16. augusti õhtuks vallutab dessantüksus Terikeste ja Võnnu, forsseerib seejärel Emajõe ja loob platsdarmi Kastre mõisa ja Saage rajoonis. Ühi nemise järel lõunast peale tungivate vägedega tuli sisse piirata Võhandu jõel kaitsel asuvad Saksa üksused ning need purustada.
Esimeses ešelonis pidid jõe ületama 191. laskurdiviisi kaks polku, üks jõelaevade brigaadi pataljon ja 292. pataljon koos toetusüksustega – kokku 2110 meest. Nende vastas hoidis rinnet läbimurdelõigus Jõepera ja Mehikoorma vahel 207. julgestusdiviisi võitlusgrupp ooberst Paul Gallase juhtimisel, millele oli allutatud ka 5. eesti piirikaitserügemendi II pataljon kaptenArnold Jakustanti juhtimisel. Võitlusgruppi toetasid Saksa tankitõrjekahurite patarei ning Mehikoormas asunud Saksa õhutõrjepatarei. Piirissaarel asus Saksa 94. julgestusrügemendi pataljon, mis enamikus 13. augustil saarelt ära viidi, jättes sinna vaid nõrgad katteüksused, ning põhja pool oli rannakaitses 5. piirikaitserügemendi I pataljon major Boris Leemani juhtimisel. Sellest oli Punaarmee kahe diviisi rünnaku peatamiseks lootusetult vähe. Kogu Esimese maailmasõja 10. ulaanirügemendis võidelnud ooberst Paul Gallas oli kogemustega ohvitser, kes juhtis 1942–1943 väegrupi „Nord” tagalapiirkonnas võitluseks partisanide vastu moodustatud võitlusgruppe. 1944. aasta veebruaris oli ta osalenud Punaarmee eelmise dessandikatse tõrjumises ning lootis, et saab sellega ka nüüd hakkama. Paraku oli olukord muutunud 1944. aasta suveks olulisel määral Saksa vägede kahjuks. Kontroll õhuruumi üle oli läinud punaväe kätte, Punaarmee suutis dessanti raskerelvade tulega katta, mis aga kõige olulisem: sel korral puudusid 207. julgestusdiviisil reservid sissetungi riivistamiseks. Armeegrupi „Narva” lahingupäeviku kohaselt aimasid sakslased eelseisvat dessantoperatsiooni ette, kuid neil puudusid võimalused seda takistada. Oma ülesannete kõrgusel polnud ka 207. julgestusdiviisi juhtkond. Kuigi eelseisvast rünnakust kogunes järjest rohkem märke, ei võetud võitlusgrupi „Gallas” tugevdamiseks midagi ette. Sellele ei jagatud õigeaegselt välja laskemoona, 15. augustil viidi Peipsi äärest minema seal seni paiknenud võimsad helgiheitjad.
Dessant algas ööl vastu 16. augustit. Zeltsa jõe suudmest lähtunud dessantlaevad võtsid