Emajõgi 1944. Mart Laar
1944 raadiole antud usutluses, et mobilisatsiooniga kaasaminek on antud hetkel möödapääsmatu ning vaid sel teel võime Eestile paremat tulevikku loota. Uluotsa esinemise mõjul kasvas värbamispunktidesse tulnute arv järsult. Kui sakslased olid arvestanud 15 000 mehe kokkutulekuga, siis tegelikult tuli 21. veebruariks kokku umbes 32 000 meest. Lisaks sai suur hulk värbamispunktidesse tulnud mehi veel ajapikendust ning saadeti kodudesse tagasi. Sedavõrd suurele hulgale meestele polnud sakslastel anda ei varustust ega suudetud korraldada ka nende väljaõpet. See kahandas oluliselt formeeritavate üksuste võitlusvõimet. Kokku moodustati mobiliseeritud meestest kuus piirikaitserügementi ning üks tagavararügement. Kuid esimesed 2000 meest saadeti juba veebruari keskel Richard Rubachi juhitud rügemendi „Reval” koosseisus Narva rindele, kus nad pataljonide kaupa seal võitlevatele Saksa diviisidele allutati. 1944. aasta aprillis liideti nimetatud pataljonid 3. Eesti SS-Brigaadist formeeritud 20. Eesti SS-Diviisiga. Alates märtsist saadeti umbes 12 000 meest 20. eesti SS-tagavara ja väljaõppeüksustesse Kloogal, Paldiskis ja mujal, kust neist enamik varem või hiljem 20. Eesti SS-Diviisi saadeti.
1944. aasta üldmobilisatsioonile hinnangut andes tuleb esiteks meeles pidada, et okupeeritud alade elanike mobiliseerimine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. 1944. aasta mobilisatsiooni puhul tuleb siiski märkida, et erinevalt 1941. aasta juulis ja augustis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt Eestis teostatud mobilisatsioonist toetasid 1944. aasta mobilisatsiooni ja kutsusid sellele rahvast üles ka 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjad, kelle seisukohad olid rahva poolt tunnustatud ka Saksa okupatsiooni ajal. 1944. aasta mobilisatsiooni ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, sest Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal oma territooriumi. Küll saab kaasaminekut 1944. aasta mobilisatsiooniga käsitleda rahva tahteavaldusena võidelda Nõukogude Liidu okupatsiooni kordumise vastu. Kuna see toimus Eesti riikluse kandja Jüri Uluotsa üleskutse kohaselt, on sellele allunud mehed samasugused vabadusvõitlejad nagu 1918–1920 Eesti vabaduse eest võidelnud sõdurid.
Punaarmee pealetungi peatamine Narva all ja Sinimägedes
2. veebruaril 1944 jõudsid esimesed Punaarmee üksused Narva jõeni ning asusid seda käigult ületama, luues jõe läänekaldal Narvast põhjas ja lõunas sillapead. 7. veebruaril vallutasid punaväelased nn. Auvere sil lapead laiendades Auvere jaama ning lõikasid järgmisel nädalal läbi Tallinn-Narva raudtee. Punaarmee edu oleks 1944. aasta veebruari alguses võinud Narva piirkonnas suuremgi olla, sest nende vastas seisid tollal tühised Saksa üksused. Punaarmee väejuhatus ei osanud enda ees avanenud võimalust aga kasutada. Tekkinud keerulises olukorras suutis Saksa väejuhatus säilitada külma närvi. Narva alla toodi lisajõude, sealhulgas esimesed mobiliseeritud eestlastest moodustatud üksused. Enne neid oli alates 29. jaanuarist 1944 Narva rindel rakendatud eesti politsei-vahipataljonid nr. 29–32.
Selleks hetkeks oli ohtlik olukord tekkinud ka Lõuna-Eestis. Punaarmee 42. armee üksused olid 14. veebruaril vallutanud Piirissaare, tunginud üle Lämmijärve Peipsi läänekaldale ja loonud Mehikoorma ruumis sillapea. Punaarmee sissetung Lõuna-Eestisse lõi reaalse ohu Tartule ning ähvardas nurjata katsed vastane Eesti piiridel peatada. Õnneks jõudis just sellel hetkel Tartusse Narva rindele siirduva 20. Eesti SS-Diviisi 45. rügemendi I pataljon Frw. – Hauptsturmführer Harald Riipalu juhtimisel, mis rongilt maha võeti ning Peipsi äärde saadeti. 14.–16. veebruaril toimunud Meerapalu-Jõepera kaksiklahingus purustas Riipalu pataljon talle allutatud Saksa üksuste toel Eestisse tunginud punaväe üksused ning lõi need Peipsi idakaldale tagasi.
Et Punaarmeel ei õnnestunud Narva all Saksa kaitsest käigult läbi murda, tõmbasid nad juurde lisajõude ning asusid veebruari keskel uuesti rünnakule eesmärgiga Narvat kaitsvad Saksa üksused sisse piirata ja hävitada. 14. veebruari varahommikul maabusid Meriküla juures Saksa tagalas 260. üksiku mereväe laskurbrigaadi pataljo ni 517 võitlejat, kes aga peaaegu täielikult hävitati. Omadeni jõudis dessantlastest vaid kuus meest. Vangistatud dessantväelased tunnistasid, et nad olid saanud käsu tappa kõik ette sattuvad tsiviilelanikud, mida mitmel pool ka tehti. Ägedad lahingud jätkusid Narva all veebruari lõpuni, mil Punaarmee oli sunnitud pealetungi peatama. Jaanuarist alates olid Leningradi rinde väed kaotanud 227 440 meest ehk üle poole pealetungi alguses rivis olnud meestest.
Lahingutes tekkinud pausi kasutasid mõlemad pooled jõudude täiendamiseks. Saksa üksuste kõrval jõudis 14. veebruaril Narva rindele ka 20. Eesti SS-Diviis, millele tehti ülesandeks linnast põhjas asuvate sillapeade hävitamine. Rünnak sillapeadele algas 20. veebruaril, kuid esialgu ei saavutanud eestlased edu. 24. veebruaril õnnestus 46. rügemendi rünnakrühmal Riigiküla sillapea siiski hävitada. 1. märtsi hommikul alustasid eesti üksused rünnakut Siivertsi-Vepsküla sillapeale ning surusid selle päeva lõpul märkimisväärselt kokku. Lõplikult hävitati sillapea siiski alles 6. märtsi hilisõhtuks. Võitluses kandsid raskeid kaotusi mõlemad pooled.
Riigiküla-Siivertsi sillapea hävitamine tuli Punaarmee juhtkonnale halva üllatusena. Vastase Narva-grupeeringu purustamiseks koostatud suurejooneline kava ähvardas nurjuda. Probleem oli seda suurem, et Stalin pööras sel ajal Eesti vallutamisele isiklikku tähelepanu, nähes selles eeldust Soome väljalülitamisele sõjast. 1944. aasta veebruaris algatas Nõukogude Liit Soomega separaatläbirääkimised, üritades teda meelitada sõjast väljuma. Narva rinde püsimine oli seega muutunud oluliseks välispoliitiliseks teguriks mitme sõjas osaleva riigi jaoks.
Suurpealetungi ettevalmistamise osaks olid õhurünnakud Eesti linnade pihta. 6. märtsil 1944. aastal varises pommisajus kokku ajalooline Narva. 8. märtsil ründasid Nõukogude õhujõud Jõhvi ja Tapa raudteesõlmi, saavutamata siiski suuremaid tagajärgi. Seda purustavam oli terrorirünnak Tallinna vastu ööl vastu 9. märtsi. Hävis umbes 8000 hoonet, kokku umbes 40 % elamispinnast. Terrorirünnakus sai surma 500 inimest, kellest suurema osa moodustasid naised ja lapsed, peavarjuta jäi ligi 25 000 inimest. Rünnakud Eesti linnadele jätkusid ka märtsi teisel poolel, eriti tõsine oli pommirünnak Tartule.
Punaarmee uus rünnak Narva rindel algas 1. märtsil 1944, kui 59. armee murdis Auvere sillapea läänetipus Saksa kaitse läbi, liikus edasi Illuka-Kuremaa suunas ning piiras ümber Putki tugipunkti. Siin põrkus Punaarmee aga major Alfons Rebase ja major Georg Soodeni juhitud 658. ja 659. eesti idapataljoni vastupanule. Kuigi punaarmeelastel õnnestus eestlased sisse piirata, jätkasid need ometi võitlust, sidudes seega pealetungivaid üksusi. See andis Saksa väejuhatusele aega Putki alla lisajõude tuua. 5. märtsil 1944 alustas 11. Ida-Preisi jalaväediviis vasturünnakut, vabastas eestlased piiramisrõngast ning riivistas läbimurde. Edu ei too nud punaväele ka suuremate diversiooniüksuste saatmine Narva rinde tagalasse. Punaväelased hävitasid väiksemaid sakslaste ja Omakaitse formeeringuid ning mõrvasid kohalikke elanikke, kuid löödi siiski küllalt kiiresti üle Peipsi tagasi.
8. märtsil 1944. aastal alustas Punaarmee rünnakut ka Narva all. Esimene hoop anti Jaanilinna sillapea pihta. Ägedaid lahinguid löödi ka Narvast põhjas, kus 20. Eesti SS-Diviisi kaitselõigus üritasid läbi murda 14. laskurkorpuse kolm diviisi, mida toetasid rindele toodud 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiüksused. Punaarmee rünnakud löödi raskete kaotustega tagasi. Ebaõnnestus ka Nõukogude suurejooneline tankirünnak Auvere all 17. märtsil 1944, mis peatati saksa Tiiger-tankide poolt. Kuigi ägedad lahingud jätkusid veel nädalapäevad, olid Punaarmee üksused kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.
See võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all 1944. aasta märtsi lõpus algatus enda kätte haarata. Märtsi teisel poolel asus Saksa väejuhatus ette valmistama pealetungi, mille eesmärk oli Auvere platsdarmi likvideerimine. 26. märtsil andsid neli Saksa diviisi tankide toetusel hoobi Auvere tugiala läänetipus asuvale Punaarmee rünnakkiilule. 6. aprillil alustasid sakslased tugiala teise „kõrva” hävitamist. Taas piirati osa Punaarmee üksusi sisse ning kuigi paljud neist piiramisrõngast välja pääsesid, olid Punaarmee kaotused rasked. Edust innustunud sakslased üritasid nüüd kogu platsdarmi likvideerida. 1944. aasta 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusüksustele läbipääsmatuks ning vaatamata lisaüksuste juurdetoomisele ei õnnestunud sakslastel edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.
Aprilli lõpuks olid võitlevad pooled end Narva ruumis välja