Salamise sõdurid. Javier Cercas
oli sõja lõpul. 18. juuli sündmused olid teda tabanud Madriidis ja ta pidi varjule minema Tšiili saatkonda, kus ta viibis rohkem kui aasta. Kolmekümne seitsmenda lõpu poole põgenes ta saatkonnast ja lahkus veoautosse peidetuna Madriidist, ilmselt eesmärgiga Prantsusmaale jõuda. Aga Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri lähistele Collelli. Seal toimus mahalaskmine. See oli massihukkamine, tõenäoliselt kaootiline, sest sõda oli juba kaotatud ja vabariiklased põgenesid ülepeakaela üle Püreneede, nii et ma ei usu, et nad teadsid, et tulistasid üht Falangi asutajat, pealegi veel José Antonio Primo de Rivera isiklikku sõpra. Isa hoidis kodus alles kasukat ja pükse, mida ta mahalaskmise ajal kandis, ta näitas neid mulle palju kordi, võib-olla on need veel kusagil alles; püksid olid auklikud, sest kuulid ainult riivasid teda ja ta kasutas valitsenud segadust ära, et metsa pakku joosta. Seal, augus redutades, kuulis ta koerte haukumist ja laske ja miilitsate hääli, kes teda otsisid, teades, et ei või otsimisele palju aega raisata, sest frankistid on neil kannul. Ühel hetkel kuulis isa selja taga okste raginat, ta pööras ümber ja nägi miilitsat, kes talle otsa vaatas. Siis kostis hüüe: „Kas ta on seal?“ Isa rääkis, et miilits jäi talle mõneks sekundiks otsa vaatama ja siis, ikka talle otsa vaadates, hõikas: „Siin ei ole kedagi“, keeras ringi ja läks.“
Ferlosio tegi pausi ja ta silmad tõmbusid lõputult targalt ja salakavalalt pilukile nagu naeru tagasihoidval lapsel.
„Ta oli mitu päeva metsas redus, toitudes sellest, mida leidis või mida taludest anti. Ta ei tundnud ümbruskonda ja peale selle olid tal prillid katki läinud, nii et ta suurt ei näinud; sellepärast ütles ta ikka, et ei oleks ellu jäänud, kui poleks kohanud poisse ühest lähedalasuvast külast, Cornellà de Terri oli või on selle nimi, poisse, kes kuni natsionalistide saabumiseni teda kaitsesid ja talle süüa andsid. Nad said suurteks sõpradeks ja kui kõik läbi sai, jäi ta mõneks päevaks nende juurde. Ma ei usu, et nad rohkem kohtusid, aga mulle rääkis ta neist tihtipeale. Ma mäletan, et ta kutsus neid alati nende endi pandud nimega – metsasõbrad.“
See oli esimene kord, kui ma seda lugu kuulsin ja just niisugusena ma seda kuulsin. Mis puutub intervjuusse Ferlosioga, siis õnnestus mul see lõpuks päästa, või siis vahest mõtlesin ma selle välja: nii palju kui ma mäletan, ei mainitud selles kordagi Salamise lahingut (küll aga erinevust kangelaste ja karakterite vahel) ega höövli õiget käsitsemist (küll aga Ameerika avastamise viiesajanda aastapäeva pidustusi). Samuti ei nimetatud intervjuus mahalaskmist Collellis ega Sánchez Mazast. Esimese kohta teadsin ainult seda, mida ma Ferlosiolt olin just kuulnud; teisest mitte palju enamat: tol ajal ei olnud ma Sánchez Mazast ridagi lugenud ja tema nimi oli minu jaoks lihtsalt üks ähmastest nimedest arvukate Falangi poliitikute ja kirjanike seas, mille Hispaania ajaloo viimased aastad olid rutakalt maha matnud, justkui kartnuks mahamatjad, et need ei ole veel päriselt surnud.
Tegelikult ei olnudki. Või vähemalt mitte päriselt. Kuna Sánchez Mazase mahalaskmine Collellis ja seda ümbritsevad asjaolud olid mulle sügava mulje jätnud, hakkasin pärast Ferlosioga tehtud intervjuud Sánchez Mazase vastu huvi tundma; samuti kodusõja vastu, millest ma tolle hetkeni ei teadnud suurt enamat kui Salamise lahingust või höövli õigest käsitsemisest, ja selle sünnitatud õõvastavate lugude vastu, mis olid mulle alati näinud vabandusena vanainimeste minevikunostalgiale ja kütusena kujutlusvõimeta romaanikirjanike kujutlusvõimele. Juhuslikult (või mitte nii juhuslikult) läks tol ajal Hispaania kirjanike seas moodi falangistidest kirjanikke uuesti au sisse tõsta. Tegelikult sai see alguse varasemast ajast, kaheksakümnendate keskpaigast, mil teatud ühtaegu väljapaistvad ja mõjukad kirjastused avaldasid mõne köite mõnelt unustatud väljapaistvalt falangistilt, aga selleks ajaks, kui mina hakkasin Sánchez Mazasest huvituma, ei tõstetud mõnes kirjandusringkonnas au sisse enam mitte ainult häid falangistlikke autoreid, vaid ka keskpäraseid ja koguni halbu. Osa lihtsameelseid, nagu mõned tõsimeelsed vasakpoolsuse valvurid, ja ka mõned juhmpead, kuulutasid, et falangistlike kirjanike au sisse tõstmine tähendab falangismi au sisse tõstmist (või selleks pinnase ettevalmistamist). Tõde oli täpselt vastupidine: falangistlikku kirjanikku au sisse tõsta tähendas ainult kirjanikku au sisse tõsta, või täpsemalt: tõsta au sisse iseendid kui kirjanikke, kes tõstavad au sisse head kirjanikku. Ma tahan öelda seda, et parematel juhtudel (halvematest ei tasu rääkida) tekkis see mood loomulikust vajadusest, mida iga kirjanik tunneb oma isikliku traditsiooni väljamõtlemise järele, teatud ihast provotseerida, kahtlase väärtusega veendumusest, et kirjandus on üks asi ja elu teine ja et seega on võimalik olla hea kirjanik, olles halb inimene (või inimene, kes toetab ja toidab halbu eesmärke), kindlast arvamusest, et kirjanduse seisukohast oldi ebaõiglased teatud falangistlike kirjanike vastu, kes – kasutades Andrés Trapiello juurutatud väljendit – olid võitnud sõja, kuid kaotanud kirjandusajaloo. Olgu kuidas on, Sánchez Mazas sellest kollektiivsest väljakaevamisest ei pääsenud: 1986 esmaavaldati tema kogutud luuletused, 1995 taasilmus väga populaarses sarjas romaan „Pedrito de Andía uus elu“, 1996 taasilmus ka teine romaan „Rosa Krüger“, mis oli avaldatud tegelikult alles 1984. Tol ajajärgul lugesin kõik need raamatud läbi. Lugesin huviga, koguni naudinguga, ent mitte vaimustusega: ma ei vajanud nendega pikka läbikäimist, jõudmaks otsusele, et Sánchez Mazas oli hea kirjanik, kuid mitte suur kirjanik, ehkki võin kihla vedada, et ma ei oleks osanud selgesti põhjendada, mis eristab suurt kirjanikku heast kirjanikust. Mäletan, et järgnenud kuude ja aastate jooksul kogusin lisaks lugemisvarale mõne juhusliku teatekese Sánchez Mazasest ja koguni mõne viite – väga napi ja umbmäärase – Collelli vahejuhtumi kohta.
Aeg läks. Hakkasin seda lugu unustama. Ühel päeval 1999. aasta veebruari alguses, kodusõja lõpu kuuekümnendal aastapäeval, tuli keegi toimetuses välja mõttega kirjutada artikkel luuletaja Antonio Machado kurva lõpu mälestuseks; sellest, kuidas ta Franco vägede edasiliikumise survel 1939. aasta jaanuaris põgenes koos ema, venna José ja veel sadade tuhandete hirmul hispaanlastega Barcelonast üle Prantsuse piiri Collioure´i, kus ta veidi hiljem suri. See lugu oli väga tuntud ja arvasin õigusega, et pole katalaani (või mittekatalaani) ajalehte, mis neil päevil seda ei meenutaks, nii et valmistusin juba kirjutama tavapärast rutiinset artiklit, kui mulle meenus Sánchez Mazas ja et tema nurjunud mahalaskmine toimus Machado surmaga enam-vähem samal ajal, ainult Hispaania poole peal. Kujutlesin siis, et nende kahe hirmsa sündmuse sümmeetria ja kontrast – peaaegu ajaloo kiasm – polnud vahest juhuslik ja et kui mul õnnestuks neist ühes ja samas artiklis kadudeta rääkida, võiks see kummaline parallelism anda neile ehk uudse tähenduse. See aimus leidis kinnitust, kui tasapisi materjali koguma hakates sattusin juhuslikult kirjeldusele Manuel Machado reisist Collioure´i veidi pärast ta venna Antonio surma. Siis asusin kirjutama. Tulemuseks oli artikkel pealkirjaga „Olemuslik saladus“. Kuna see on teataval viisil olemuslik ka selle loo jaoks, toon ta siinkohal ära.
„Täitunud on kuuskümmend aastat Antonio Machado surmast kodusõja lõpupäevil. Tolle loo kõigist lugudest on Machado oma kindlasti üks kurvemaid, sest ta lõpeb halvasti. Seda on palju jutustatud. Lähtudes Valenciast, jõudis Machado 1938. aasta aprillis koos ema ja venna Joséga Barcelonasse ning peatus esmalt Majestici hotellis ja hiljem Sant Gervasi puiestee vanas härrastemajas Torre de Castanyeris. Seal jätkas ta seda, millega oli tegelenud sõja algusest peale: kaitses oma kirjutistega vabariigi seaduslikku valitsust. Ta oli vana, väsinud ja haige ning ei uskunud enam Franco lüüasaamisse; ta kirjutas: „See on lõpp, Barcelona võib iga päev langeda. Strateegide, poliitikute, ajaloolaste jaoks on kõik selge – oleme sõja kaotanud. Aga inimlikult ei ole ma nii kindel… Ehk oleme võitnud.“ Kes teab, kas ta viimasega märki tabas, kindlasti tabas ta märki esimesega. 1939. aasta 22. jaanuari ööl, neli päeva enne seda, kui Franco väed Barcelona ära võtsid, suundusid Machado ja ta pere konvoi saatel Prantsuse piiri poole. Selle meeletu pagemise tegid kaasa teisedki kirjanikud, nende seas Corpus Barga ja Carles Riba. Nad peatusid Cervià de Teris ja Faixati talus Figuerese lähistel. Lõpuks, 27. kuupäeva öösel, kõndinud kuussada meetrit vihmas, ületasid nad piiri. Pakid olid nad sunnitud maha jätma, raha neil polnud. Corpus Barga abiga õnnestus neil jõuda Collioure’i ja seada end sisse Bougnol Quintana hotellis. Vähem kui kuu hiljem luuletaja suri, ema elas temast kolm päeva kauem. Antonio mantlitaskust leidis vend José mõned ülestähendused, üks neist oli värss, vahest tema viimase luuletuse esimene värss: „Need sinised päevad ja lapseea päike“.
Lugu