Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis
Nad olid küll paavst Benedictuse külaskäigu eest tänulikud, aga väljendasid ka pettumust. Sõjaaegsel Saksamaal üles kasvanud paavst ei rääkinud midagi natsikurjategijatest. Benedictus jättis järjekordselt isikliku kogemuse avalikkusele edastamata ja ometi pidi just see esinemine tema reisi emotsionaalne tipphetk olema.
Hommikusöögi ajal luges paavsti kaaskond rahulolematult ajalehtedes ilmunud artikleid. „Benedictuse kõne viitas verbaalsele võimetusele ja banaalsusele” ilutses ühe väljaande esikaanel. Eriti masendas Vatikani ametnikke mitmes artiklis mainitud tõsiasi, et teismeliseeas oli Benedictus Hitlerjugendisse kuulunud. Saatjaskonna liikmed arutasid teemat hommikusöögilauas ja monsenjöör Gänswein teatas, et see on sulaselge vale, Joseph Ratzinger ei ole kunagi Hitlerjugendi aktiivne liige olnud. Isa Federico Lombardi kuulas mõtlikult paavsti sekretäri juttu ja mõistis, et järjekordne taktitundetuse seeme on kasvama pandud.
Mõni tund hiljem istusin rahvarohkes pressikeskuses Victor Simpsoni kõrval ja kuulasin, kuidas Lombardi ajakirjanike väiteid tõrjus, nagu ei oleks paavst Benedictus söandanud Yad Vashemi külastuse ajal „Saksa küsimust” puudutada. Siis võttis Lombardi kasutusele ründamistaktika. Ilma et keegi oleks temalt selle kohta midagi küsinud, hakkas ta rääkima ajaleheartiklitest, kus oli mainitud, et Joseph Ratzinger kuulus Hitlerjugendi ridadesse. Ühes väljaandes oli tsiteeritud Iisraeli parlamendiliiget, kes kirjeldas Benedictust kui „sakslast, kes kuulus Hitlerjugendisse ja liitus hiljem natsiarmeega”.
Lombardi sõnul oli äärmiselt tähtis need „valed” ümber lükata. „Paavst ei ole kunagi Hitlerjugendisse kuulunud. Sellesse organisatsiooni kuulusid vabatahtlikud fanaatikud ja natsiideoloogia pooldajad. Paavst ei ole kunagi Hitlerjugendisse kuulunud. Mitte iialgi!” teatas Lombardi iga sõna rõhutades. Vaatasin Vic Simpsonile otsa ja nägin, et ta on sama jahmunud kui minagi. Me mõlemad teadsime, et Ratzinger oli ise tunnistanud, et teda sunniti noorena Hitlejugendiga liituma. Surusime isa Lombardi pärast pressikohtumist nurka ja meenutasime talle, et paavst on oma 1997. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Minu elu: mälestused” („La mia vita: ricordi”) kirjeldanud, kuidas ta pidi mittevabatahtlikult Hitlerjugendisse astuma, kuid lõpetas miitingutel osalemise ruttu ära. Lombardi täpsustas hiljem oma sõnu ja ütles, et „mitte iialgi” all mõtles ta tegelikult seda, et noor Ratzinger ei ole iialgi pooldanud Hitlerjugendi organisatsiooni ega natsiideoloogiat. Kahjuks ütles ta seda liiga hilja. Lugu sellest, kuidas Vatikan saksa paavsti noorust puudutavaid ajaloolisi fakte moonutada ja varjata püüdis, oli juba kõikvõimalikesse meediakanalitesse jõudnud. Mul oli valus vaadata isa Lombardit, kes siiralt soovis, et Vatikan oleks avatum ja läbipaistvam, aga tegi ise säärase apsaka. See oli just sedasorti eksimus, mis sünnib Vatikani detsentraliseeritud infokäsitlemise meetoditest – tühine sõnavääratus või arusaamatus hommikusöögilauas oli kasvanud lõunasöögi ajaks meediafiaskoks.
Jordaania reisi lõpetas paavst neljapäevase visiidiga Jordani jõe kallastele. See sihtpunktivalik pidi näitama paavsti kui palverändurit, kes käib Jeesuse jälgedes. Bussitäis ajakirjanikke, nende hulgas ka mina, saabusid jõe äärde pärast ühetunnist ekskursiooni Ammanisse. Saabudes möödusime sildist, kus seisis: „Jeesus Kristuse ristimispaik”. Teekate paistis olevat uus ja ümberringi kerkisid hooned. Jordaania valitsus oli kinkinud selle maatüki kirikutele, et nad saaksid sinna regiooni suurima rahvusliku vaatamisväärsuse ja palverännakute sihtpunkti rajada. Valitsus hooples, et see koht on tunnistatud „tegelikuks (ainuõigeks) Jeesuse ristimispaigaks” ja Benedictuse külastus pidi sellele väitele paavstliku kinnituse andma.
See ei olnud Jordaania jaoks sugugi tühiasi. Religioonile rajatud turismitööstus moodustab Jordaania, Palestiina ja teiste Pühade Riikide sisekogutoodangust märkimisväärse osa ning viimasel ajal oli kristlastest turistide arv Jordaanias kõvasti kasvanud. Jordaaniat peeti ilmselt turvalisemaks reisisihtkohaks kui Iisraeli. Jordaania valitsus lootis, et Kristuse ristimispaik meelitab veelgi rohkem palverändureid kohale. Muide, ka Iisraelis asub väidetav Jeesuse ristimispaik.
Evangeeliumis on öeldud, et Ristija Johannes elas ja ristis inimesi „Jordani jõe kaldal Bethanias”, mis pidi kunagi tähendama Jordani jõe idakallast ja asub praegu Jordaania territooriumil. Oli, kuidas oli, aga aastakümneid olid palverändurid ristimispaigana jõe läänekallast külastanud. Kuni 1967. aastani, mil puhkes kuupäevane sõda, külastas seda lakkamatu palverändurite vool. Iisrael okupeeris Jordani jõe läänekalda ja muutis selle sõjaväeliseks kinniseks piirkonnaks, kuhu pääses vaid erilubadega. Seal paiknevad suursugused kirikud jäeti maha ja ümbritseti siltidega „Ettevaatust, miinid!”. Kui Iisraeli ametnike kõrvu jõudis uudis, et paavst Benedictus kavatseb Jordaania ristimispaika külastada, kuulutati kähku, et Iisrael avab külastajatele uuesti ka enda territooriumil asuva ristimispaiga, aga kogu tähelepanu oli juba Jordani jõe idakaldale koondunud. See oli Jordaania jaoks suur võit.
Jordaania valitsus oli ettevõtmise õnnestumise nimel kõvasti pingutanud. 1990. aastatel toetas riik Wadi Al-Kharrari arheoloogilisi väljakaevamisi, mille käigus leiti jõe kaldal asuvate kunagiste ristimispaikade lähedusest viie iidse kristliku pühakoja varemed. Leide võrreldi piiblitekstide ning keskaegsete palverändurite ja ajaloolaste kirjutistega ning eksperdid olid veendunud, et just Jordani idakallas oli esimestel sajanditel pärast kristluse levikut peamine ristimispaik. Hiljuti avastati ka ristikujuline ristimisbassein, mis paistis vastavat Jeesuse ristimiskoha kirjeldustele. Seda paika pidigi paavst Benedictus nüüd külastama.
Jõudsime kohale kaks tundi varem ja lonkisime pärastlõunases palavuses laudteedega sillutatud jõekaldal. Ei saa märkimata jätta, et Jordani jõgi on juba ammu minetanud kunagise ilu ja puhtuse. Kunagine selge ja kiirevooluline jõgi on põllumajanduse ning muu inimtegevuse tagajärjel muutunud madalaks, kõige rohkem kümne meetri laiuseks pruuniks nireks. Ristimispaik asub lammi juures, kus vesi peaaegu üldse ei liigu. Kui jõudsime ristimiskoha äärde, ei mõjunud seisev vesi ja sellega kaasnev lehk sugugi kutsuvalt. Fotol oleks kogu sündmus paistnud hoopis teises valguses – valges rüüs paavst seismas muistsel trepil, mis viib jõesängini, kus Kristus ise oma religioosset teekonda alustas.
Üksteise vastu liibunud fotograafid seisid jalgupidi mudas ja peletasid kärbseid eemale. Märkasin nende keskel tuntud katoliku ja muu meediaväljaannete fotograafi Greg Tarczynskit. Paistis, et ta on toimuvast haaratud ja elevil. Minu meelest oli ta hea pildi saamiseks ideaalse pildistamiskoha leidnud ja taevast langev valgus muutus iga hetkega üha dramaatilisemaks. Paavsti saabumiseni oli veel pool tundi aega. Tõmbasin pesapallimütsi kirjaga „Paavst Jordaanias” päikesevarjuks pähe ja lobisesin Jeff Israelyga, kes töötas ajakirja Time juures. Ütlesin Jeffile, et sellest võib kujuneda kogu reisi tipphetk – jah, veel enne Jeruusalemma jõudmist. Selgitasin talle, et ristimispaik peab paavst Benedictuse jaoks väga tähendusrikas olema, kuna ta rääkis täpselt sellest kohast oma raamatu „Jeesus Naatsaretist” esimeses peatükis. Paavst pidas seda paigaks, kus Jumal inimkonna ajalukku saabus. Arheoloogia oli selle tänapäeva mõtlemisele arusaadavamaks muutnud: siinsamas Jordani jõe idakaldal paiknevad kivid olid käegakatsutavad tõendid, mis kinnitasid piiblis kirjeldatud sündmusi. Paavst pidi Jeesuse jalajälgedes jõekaldale astuma ja kui tal fotograafia mõjuvõimust aimu oleks olnud, ka Jordani jõe vett puudutama.
Meist tormas mööda püssiga turvamees. Mõni hetk hiljem ilmus künka tagant välja paavsti autokolonn. Autokolonn oli selle kohta tegelikult palju öeldud – konvoi koosnes väikestest elektriautodest, mida võiks võrrelda golfiväljakul ringi vuravate kärudega. Paavstiga koos saabus ka Jordaania kuninglik perekond. Masinad liikusid hääletult mööda kruusateed ja peatusid otse ristimispaiga juures kaldapealsel. Prints vahetas paavstiga paar sõna ja seejärel, uskumatu küll, liikus konvoi edasi. Kõik oligi juba möödas. Paavst oli tulnud nii kaugele, aga ei väljunud golfikärustki. Ta ei tulnud jõe äärde ega poseerinud fotograafidele. Vee ääres ootavad fotograafid ei saanud temast ühtegi pilti. Greg Tarczynski, kelle kingad olid nagu mudakoogid, raputas pead ja sõnas naerdes: „Kunagi ei maksa ette kujutada fotot, mida sa veel pildistanud pole.” Ta korjas fotovarustuse kokku ja kiirustas järgmisesse sündmuspaika.
Kõndisime vilkal sammul tolmuse lennuki poole. Lennupaviljoni ees istus umbes kaheksasada inimest. Siia pidid peagi kerkima kaks uut katoliku kirikut. Vaatasin ringi: siin ei olnud mitte midagi. Ainus asi, mis silmapiiri elavdas, oli viljatu pinnasega