Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis
lennuki pardal võis alata.
Alguses arvasin, et olin üsna hea koha saanud. Istusin salongi paremas ääres, paavstist umbes kolme meetri kaugusel. Siis aga märkasin, et helitehnika oli üles pandud salongi vasakusse serva, mis tähendas seda, et mikrofoni juhe minuni ei ulatunud ja mul ei olnud mingit lootust paavstile küsimusi esitada. Pealegi olid kolm esimest istmerida broneeritud fotograafidele, mis oli selliste reiside puhul tavaline. Isegi kaela õieli ajades ei näinud ma suurt midagi, kuna kaamerate meri ja karvaste otstega mikrofonid segasid mu vaatevälja. Tundsin, et miski pressib mulle tagantpoolt selga. Brasiilia ajalehe naiskorrespondent oli mulle peaaegu selga roninud, et paremini näha. Vaatasin põrandale ja märkasin, et tema kingakonts toetus mu sülearvuti kaanele.
Sikutasin naist varrukast. „Te seisate mu arvuti peal.” Ta võttis jala arvutilt ära, kuid samal ajal vajutas küünarnukiga veel tugevamini mu õlga.
Oli 2007. aasta maikuu ja kolmapäeva hommik. Meie tööpäev oli kestnud juba neli tundi. Pidime varahommikul end lennule registreerima, sellele järgnes tasuta apelsinimahl lennujaama VIP-idele mõeldud ootesaalis ja igale paavsti reisile iseloomulik tundidepikkune ootamine. Pardal oli kuuskümmend või seitsekümmend erineva riigi ajakirjanikku, neist seitse või kaheksa ameeriklast, kes võtsid osa igast paavsti reisist. Oleksime pidanud tundma end kõrvust tõstetuna, kuna tahtjaid on alati rohkem kui lennukis kohti. Teoorias peaks meile kõigile avanema parem võimalus paavstiga kontakti saada. Meile eraldati juba enne reisi erinevatesse keeltesse tõlgitud paavsti kõned, meid sõidutati politseieskordi saatel paavsti üritustele ja sealt tagasi ning meil lubati osa võtta paavsti lennureisist. Kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et meid lausa poputati, aga kõige sellega kaasnes ka tähelepanelik kontroll. Meid peeti kogu aeg silmas ja mõnes mõttes tegi see meie ajakirjanikutöö väga raskeks.
Kui ootasime lennujaamas, et pääseda paavsti Alitalia tšarterlennule, saabus üks habetunud tegelane ja uuris meid sapise pilguga pealaest jalatallani. Paremas käes rippus tal väike punane plastkohver.
„Tere, Vik. Kas võtsid suupilli kaasa?” küsisin mehelt, peaga kohvrikese poole noogutades.
Ta avas vaikides kohvri ja ma nägin metalset ketipundart. Seejärel jätkas ta patrullimist.
Vik van Brantegem on paavsti reisidel alati kaasas olev ajakirjanike järelevaataja ning jooksvate küsimuste lahendaja. Tema täpsust ja reeglite piinlikku järgimist peetakse Vatikani reporterite seas lausa legendaarseks. Ta naeratas põgusalt, aga see ei olnud õnnelik ja reisiootel naeratus. See oli veidi pilkav naeratus, mis ütles: „Kas sa tõesti arvasid, et pääsed niimoodi lennukisse?”
Ta puuris pilguga Fox Newsi korrespondent Greg Burke’i.
„Sinine pael ära võtta,” müristas Vik.
Burke sattus segadusse. Van Brantegem toksas sõrmega Burke’i kaelas rippuvat sinist paela, mille küljes rippus pressikaart. Ta võttis kohvrikesest keti ja pistis selle Burke’ile pihku. Seejärel jalutas ta meie rumaluse peale pead vangutades edasi. Sinine pael oli kaunistatud sõnadega „Püha Tool” ja neid jagasid ajakirjanikele Vatikani ametnikud. Viki hämmastas, kui sageli pidi ta paavsti lennureisidel osalevatele ajakirjanikele seletama, et lennuki pardal kasutatavad pressikaardid pidi kinnitama spetsiaalse keti, mitte sinise kaelapaela külge. Van Brantegem teadis hästi, et juhmid ajakirjanikud ei osanud tihtipeale kette isegi õigesti käsitseda. Ta oli korduvalt näinud, kuidas nad läbipääsukaardid nende külge pahupidi olid kinnitanud või haagi kahe augu asemel ühest läbi torganud. Viimases hädas oli van Brantegem lasknud trükkida juhendi: „Palume ajakirjanikel küsida endale Püha Tooli pressikabinetist metallist kett ja kinnitada see läbi kahe augu läbipääsuloa külge. Turvakontrolli ajal segaduste vältimiseks ja et mitte lõhkuda läbipääsuluba, palume kaardist mitte läbi torgata esemeid, mis pole selleks ette nähtud.”
Lisaks sellele hoiatusele jagati ajakirjanikele detailne ja põhjalik reeglistik, mille van Brantegem igaks paavsti reisiks koostas. Esialgu sisaldas voldik ainult kahe lehekülje pikkust paavsti päevakava, aga aastate jooksul oli see kasvanud kolmekümne- või neljakümneleheküljeliseks käsiraamatuks, mis sisaldas logistilisi detaile, minuti pealt paika pandud juhiseid, millal hommikul ärgata, mis kell hommikusööki süüa, millal ja kus jagatakse paavsti kõnesid, millist ilma paavsti esinemiste ajal võib oodata, millal ja kus bussijärjekorda võtta, millal bussi istuda, kus paavsti saabumise ajal seista ja millal koguneda igapäevasele ajakirjanikele mõeldud missale, mis viidi läbi van Brantegemi hotellitoas (sinna lubati korraga tavaliselt üks-kaks ajakirjanikku ja väga harva olid nad tõsiusklikud). Käsiraamatu teemad olid värvidega tähistatud – paavsti päevakava oli sinine, üldine teave must ja ajakirjanike liikumiskava erkpunane. Üks lehekülg oli pühendatud juhtnööridele, kuidas paavsti üritustel käituda ja kuidas mitte käituda.
Paavsti reisidel juba aastaid osalenud ajakirjanikud lõbustavad end sellega, et soovitavad uustulnukatel, kes mõnest käsiraamatu punktist aru ei saa, pöörduda oma küsimusega van Brantegemi poole. „Küsi Viki käest,” ütleb keegi, ja meie seisame eemal, teades, et kohe hakkab nalja saama. Seda on peaaegu näha, kuidas flaami sapp van Brantegemile kurku tõuseb. Viki vastus algab alati sõnadega: „Kõik on juhendis kirjas.” Ja tal on õigus, seal on tõepoolest absoluutselt kõik kirjas.
Kõik need pisiasjad valmistavad reporteritele parajat peavalu. Paavsti reisid on lõputud logistilised rituaalid, millest paavst ise väga harva, kui üldse kunagi, osa võtab. Paavst ilmub tavaliselt väga väikese grupi ajakirjanike ette ja seda vaid hetkeks enne kirikusse, presidendipaleesse või staadionile sisenemist. Kuna kohtumised on nii põgusad, kirjutavad peaaegu kõik ajakirjanikud paavsti visiitide ülevaateid pressikeskuses. Mitte sellepärast, et pressikabinetis oleks meil mugavam töötada – seal saab sündmustest telepildi vahendusel hoopis parema ülevaate. Üldiselt järgivad reisil osalevad ameeriklastest ajakirjanikud ühte kirjutamata reeglit: peame iga reisi ajal paavsti vähemalt korra oma silmaga nägema.
Kui paavst Benedictus Sahara kõrbe kohal toimuvale pressikonverentsile jalutas, oli lennukisalong elevust täis. Selle eest ongi meie toimetused valmis nii suuri summasid välja käima – ligipääsu eest valges rüüs mehele. Just nendel hetkedel tasub meie amet end ära. Meil avaneb võimalus esitada paavstile kimbatusse ajavaid küsimusi ja kuulata tema ettevalmistamata vastuseid. Need on hetked, mil saame paavsti lähedalt vaadata ja teda pilguga mõõta. Nendel hetkedel omandab paavsti reisil kaasas olemine mõtte.
Meile öeldi, et seekord annab paavst tõelise pressikonverentsi. Eelmistel lendudel oli paavst Benedictus enne lennuki õhku tõusmist vastanud vaid paarile sümboolsele küsimusele ja seejärel kiiresti lennuki etteotsa kadunud. See valmistas meile pettumuse. Paljud meist meenutasid nostalgiaga Johannes Paulus II pressikonverentse, kui ta lennu ajal pikalt ja kiirustamata meie kõikvõimalikele küsimustele vastas. Johannes Paulus tuigerdas vahekäikudes isegi siis, kui lennuk õhuaukudes kõvasti rappus. Benedictus seevastu paistis olevat mees, kes parema meelega turvavöö kinni hoiab.
Aga nüüd oli ta siin. Ta naeratas ja rääkis perfektses itaalia keeles vaevutajutava saksa aktsendiga. Esimene küsimus puudutas Brasiilias toimuvat vägivalda. Teise küsimuse peale teritasid kõik kõrvu: mida arvab paavst Mehhikos äsja vastu võetud seadusest, mis legaliseerib abordid? Kas paavst toetas Mehhiko piiskoppe, kes selle seadusemuudatuse koostajad kirikuvande alla panid?
Kõigepealt rääkis paavst inimelu väärtusest ja ilust. Poliitikute hukkamõistmist puudutavat küsimust otsustas ta lihtsalt ignoreerida, kuid mõni minut hiljem võttis Rooma ajalehe La Repubblica ajakirjanik Marco Politi teema uuesti üles: „Kas pooldate seda, et Mehhiko seadusandjad aborte puudutava seaduse vastu võtmise tõttu kirikuvande alla sattusid?”
Seekord ei olnud paavstil enam pääsu. „Jah, kirikuvande alla panemine ei olnud meelevaldne tegu, vaid seda tehti kanoonilisele seadusandlusele tuginedes. Meie kirikuseaduse järgi ei tohi süütuid lapsi tappa, see ei sobi püha sakramendiga kokku. Minu seisukoht on, et piiskopid ei teinud midagi üllatavat ega meelevaldset.”
Benedictus jätkas samal teemal arutlemist veel umbes kakskümmend minutit, mõned suuremate uudisteagentuuride reporterid hakkasid juba energiliselt klaviatuure toksima. Nad olid kuulnud kahte maagilist sõna: abort ja väljaheitmine. Artiklid olid peagi