Ilusast naisest ei saa head muumiat. Aarne Ruben
je mets une paire de pigeon, siis tähendab see, et ma panin kuhugi tuvipaari. Aga piraat on oma surmaeelses kirjas kirjutanud pigem Apré jé – mis ehk tähendabki, et „võtke tuvipaar” ja edasi 2 coeurs que se a tête cheval une corde. Tüüpiline piraadi keel!
Võllas ja köis lahendavad ka kolmanda rea mõistatuse. Müütiline ongant seal ei ole sugugi mingist pärismaalaste keelest üle võetud, vaid on mõistatuslik lühend sõnast onguent („haavasalv”). Seda tehtigi mee kaasabil. Nii kuuluvad kokku kõik mereröövli ellu sattunud mõisted: süda, naine, võllas, tuvi ja haavasalv.Sest polnud ju õieti midagi tähtsamat haavasalvist. Kes mäletab „Aarete saare” mereromantikat, siis seal sisenes hüüde „Palkmaja, ahoi!” saatel tarre dr Livesey, et anda piraatidele rohtu. See salv aga, mida tohtrihärra jagas, oli onguent, inglise keeles, doktori-isanda emakeeles lihtsalt ointment. Ja nüüd ütles sedasama sõna ka meie koer, kes läbi merevee kahlas, et end meie kätte kuivatamiseks anda. Ta ütles: „ong”.
Kui uurida näiteks vangi tätoveeringuid, leiaks sealt kindlasti poolalasti näkineitsi, noolega läbilastud südame, ahelad, kuradi, võlla ja emale või jumalale viitavad vandesõnad. Naha pealt võib parimal juhul leida ka aardekirstu või mõne relva. Päris kindel on, et kriminaal laseb näiteks sõrmenukkidele tätoveerida ristid, mis sind alati kaitsevad, nagu piraati haavasalvid.
Millest röövel mõtleb, see on varsti ka ta nahal.
Kokkuvõtteks: see kõik oli vägagi segane värk. Ja võis ka öelda, et veerand tuhat aastat tagasi surnud piraat lausa mõnitas meid. Aegade side oli siin justkui liiga julm ja karm. Ümberringi niisugune troopiline puhkuseparadiis, aga Olivier Levasseuri segasest kirjast saime üksnes kummalisi läkitusi!
Pete oli meie hulgast vast ainus tõeline teadlane. Kuni meie koera ujutasime ja kuivatasime ning kuulasime, kuidas tema ütleb „ong”, osutas Pete nagu tõeline Robinson käega majesteetlikult lääne poole ja hüüdis:
„Lainete vahel on üks suur kivi!”
„Ja mis siis sellest?” pärisin mina.
„Vaata ometi, kivi peal on rist!”
See hüüatus mõjus tõesti nagu soolase veevoo laks vanale illuminaatorile. Teritasin oma pilku. Kivi sisse oli tõepoolest graveeritud viltune rist, kuid selle nurkade seesmuses lokkas tõeline vetikate õitseng. Sinivetikas ja ülejäänud fütoplankton tootis seal agarasti hapnikku ja orgaanilisi aineid, mis lahkusid lainetesse õrnalt kilejate mullidena. Suure laine eest kaitses kiviristi rändrahnu selg. Tüüpiline India ookeani mereromantika.
Sinna risti juurde siis ujusimegi, see oli pikk tee. Kuivatatud Bimm ei ujunud ühes meiega, sest ta oli ülitark ning teadis, et keegi peab ka jääma meie riideid valvama. Sest me polnud ju ometi mingis metsikus looduses, kus võisime talitada täitsa omapäi, me olime populaarses Bel Ombre kuurordis, mis kannatas parajasti rahva vähesuse pärast vaid sellepärast, et oli varajane hommikutund. Ent rannal oli üsna soe.
Ja meri oli samuti soe. Hetkel tundus kummaline vaid see, kuidas olid seni nii vähesed inimesed seda ristiga kivi märganud – viibisime ju, kordan, küllaltki populaarses kuurordis.
Pühkisin mereristilt adru ja uurisin seda lähemalt. Rist oli natuke viltu nagu sõber Lõunaristki lõunataevas, kõigi meremeeste üldine orientiir. Vahetevahel lüüakse risti harud kivisse kirvega ja nelja löögiga, aga see rist oli löödud palju osavamalt – kahe vajutusega.
Dr Lagus pani ujumismaski pähe, sukeldus nagu part ja ütles lõpuks:
„Isegi kui siin all ongi mingid kirstud, siis siit pole küll mõtet kaevama hakata. Selle abaja on lained ammu liiva täis visanud. Te ju näete, kuidas see käib – tuleb suur laine ja liigutab põhjaliiva suuri masse. Siia kivi taha koguneb kõik see praht. Meie jalge alt võib suuta korjata tuhandeid tonne liiva, enne kui me aardeni jõuame. Arvame küll, et see on õige koht – kuigi – just siin kuivatasime koera ja siin ütles koer meile „ong”.”
Seekord oleksin dr Lagust juba peaaegu uskuma jäänud. Aga me siirdusime edasi. Peagi alustasime oma lõunasööki restoranis La Marine. Mereandidega muidugi. Seal võttis dr Lagus Pete’i ees üles vana, kuid mõneti ootamatu teema:
„Ütle, Pete, miks sa mõnitasid mind seal rannikuvees? Kivi juures, kas mäletad? Mina arvan, et sa ei oleks pidanud seda ütlema, et ma narritan oma koera vorstiga ega anna talle seda kätte. See oli liiast.”
Ka Pete oli üllatunud: „Sa ju näitasid talle seda vorsti korduvalt. Kui minul koer oli, siis ei teinud ma kunagi nii. Ma olin oma koeraga solidaarne.”
Dr Laguse silmade välimistesse nurkadesse ilmusid veidrad punased ärritusetriibud. Ma olin nendest triipudest küllaltki üllatunud, seda enam, et olime saarel juba päris korralikult päevitunud. Dr Lagus lisas sellesse diskussiooni parasjagu jaburust:
„Mis viga olla koeraga solidaarne. Sa ei tunnegi koeri. Mina pidin täna oma Bimmi ujutama, ma pidin teda kuivatama, nagu La Buse’i kaart käskis. Vaat minul võib olla oma koeraga tüli.”
Sel hetkel ma mõistsin ka, et minu sõbradki on tülli pööranud. Õieti ei millegi pärast! Sel hetkel olnuksin valmis isegi palvetama, et nad ilusti ära lepiksid – seisid ju meil ees ühised aardeotsingud. Aga Pete jätkas:
„Sa olid juba Londonis sihuke imelik. Ja vähemalt ühel konverentsil samuti. Sa ei meeldi enam mulle, ei meeldi juba ammu.”
Ja kuigi Bimm Pete’ile sel hetkel käppa andis, otsekui lepituseks ja oma peremehele truuduse murdmiseks, ei võtnud Pete koeralt pakkumist vastu.
Pete: „Kas sa mäletad Weinreichi esinemist? Sel konverentsil? Mul ei olnud millegagi salvestada. Ma tahtsin kogu Weinreichi teksti üles kirjutada. Me oleme ju kõik semiootikud, me peame üksteist aitama! Aga mul lõppes tint otsa ja mul ei olnud kuulsa teadlase juttu millegagi üles kirjutada. Ja sa ei andnud mulle oma teist pastakat! Sul oli, aga sa ei andnud. Kas sa mõtled, et halb tegu ununeb?”
Dr Lagus tellis magustoiduks kukli, mille otsas rosetiks keerutatud mesi. See oli otsekui jätkuks sellele, et kuulus piraatki oli oma kirjas kõnelnud meest. Maitsvate toitude sekka kogunes aga terake halba energiat.
Dr Lagus oli imelik ja Pete’ile ei meeldinud kogu see värk. Nad olid päriselt tülli pööranud. Pete läks tagasi hostelisse, aga meie kolmekesi telkisime. Lagus istus kaua öise, mühiseva mere ääres, aga koer magas mu jalgade juures. Võsa ja sõnajalgade tagant paistis Mahé saare eresinine laternavalgus. Pruunikad pikaseljalised tirdid-tsikaadid lõid kooris kõrvulukustavat lärmi, otsekui tunneksid nad end kogu maastiku täieõiguslike peremeestena. Neid ei olnud kuulda alles siis, kui teki üle pea tõmbasid.
Olin just suigatanud, kui äkki tundsin, kuidas keegi mind sõbralikult õlast müksab. Nagu arvata, oli see doktor. Ja tal oli mulle öelda midagi öist. Nagu Arnol Tõnissonile, mõtlesin.
Lagus alustas:
„Kuule, ma tahaksin sinuga rääkida. Ma ei tea, mis on sisse läinud meie sõbrale Pete’ile. Varem oli ta palju normaalsem. Aga ma tean, kes suudaks meid ära lepitada. See oled sina. Just – eestlased on väga head diplomaadid. On ju Eestimaa kõigest tükk, maariba keset merd – Narvast Läti piirini, võta või jäta, nagu neem. Ja sellisel neemel puhuvad alati kanged poliitilised tõmbetuuled. Kui palju on seal tulnud tegemist erinevate valitsejatega. Meie tüli on siin veel väike asi. Et sa oled nii hea diplomaat, ootame lahenduskäiku just sinult. Oi, mulle meeldis, kuidas kõnelesid oma põhjamaast, oma juurtest, oma vanaisast…”
„Kuidas saaksin mina aidata?”
„Ütle talle, et ma vabandan tema koera ees. Ütle seda nagu eestlane…”
„Tema solvas ju sinu koera.”
„Ah, ei, sa ei tea kõiki üksikasju. Pärast oli vastupidi. Sõimasin tema peni, seda, kes tal kodus on, türgi koeraks. See oli ootamatu mulle endalegi.”
Ma pahvatasin pärast hetkelist mõtlemispausi:
„Neid võimalusi, kuidas saaksite ära leppida, on sama palju kui meres liiva. Sa mõtle sellele loole kirstudest, mida ma sulle mereloomastiku rahvuspargis