Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu
suhtes, rivaalitsemisi Illegaalse Büroo (hiljem Keskkomitee) koosseisu suhtes toimus pidevalt.
Kõige ägedam oli Karl Säre ja Hendrik Alliku vastasseis.
Allik olevat tahtnud Eestis moodustada Nõukogude-meelset valitsust à la Talvesõja alguses 1. detsembril 1939 välja kuulutatud nn Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus eesotsas Otto Wille Kuusisega. See kutsuks appi Punaarmee ning sel moel pääseksid endised põrandaalused võimule. Säre süüdistas Allikut trotskismis, sest Särele oli ülesandeks tehtud luua illusioon valitsusest, mis koosneks parteitutest vasakpoolsetest intellektuaalidest (ammustest Kominterni agentidest). Säre teadis Moskva instruktsioone, teised mitte.
Illegaalse Büroo aprillikonverentsil 1940. aastal olevat langetatud otsus rünnata Toompead nõnda, nagu teati olevat rünnatud 1917. aastal Trotski ja Lenini käsul Talvepaleed, olevat määratud kindlaks luua kavatsetavate võitlussalkade konkreetsed teekonnad Patkuli trepist, Lühikesest ja Pikast jalast, Falki tänavalt.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Talvepalee ründamise kujutelm ei vasta tegelikkusele, see on pärit Sergei Eisensteini mängufilmist“Oktoober”(1927). Filmi jaoks lavastatud episoodid on hiljem fotodena läinud ajakirjandusse ja ajalooraamatuisse kui dokumentaalmaterjal. Ent Eesti kommunistid (usutavasti ka Karl Säre) seda tollal ei aimanud.
Säre oli ka Toompea ründamise vastu, tema teades seisis ees Eesti vabatahtlik ühinemine Nõukogude Liiduga, mille teostab pahempoolsetest intelligentidest koosnev nn rahvavalitsus.
Aprillikonverents toetas 20 häälega Alliku projekti, ainult Arnold Veimer jäi erapooletuks. Juba mais saavutas Säre Alliku kui trotskisti väljaheitmise Illegaalsest Büroost.
Juba refereeritud Einar Sandeni teose“Tormi käest tulemaale”järgi (mis on kirjutatud Säre ülekuulamisprotokollide põhjal) olevat Stalin juba 1938. aastal, mil Päts poliitvangid amnesteeris, määranud kauaaegse Nõukogude agendi JohannesVarese (luuletajanimega Barbarus) nukuvalitsuse peaministriks.Vares lõpetaski järgmisel aastal oma väidetavalt tulusa arstipraksise Pärnus (mis tegelikult polnudki nii väga tulus, kuid oli kindlaks kattevarjuks Moskvast saadavale palgale) ning asus ümberTallinna.
Ja naiivsed eesti bolševikud jagasid täielikus teadmatuses omavahel sooje kohti!
Kõike seda, mida Säre ülekuulamisel jutustas, käsitles patrioot Mikson kui hindamatut materjali meie riigi ajaloo jaoks, seda enam, et see käis verise aja kohta, mille esimesteks tegutsemisjuhisteks olid salastatus ja konspiratsioon.
Kahju, et sakslased Säre välja nõudsid, nentis Männil. Mõni mõis, võisid sakslased öelda Eesti ajaloo kohta. Neid huvitas Säre hoopis teise kandi pealt, oli või ei olnud ta siis Shanghai vanglas 1927. aastal Saksa agendiks värvatud.
Mart Laar lõpetab juba eespool refereeritud ülevaate Säre tegevusest niimoodi:
“Tunduvalt rohkem kui Eesti põrandaaluste saatus huvitas sakslasi aga KS-i käsutuses olev informatsioon Nõukogude agentuuri kohta mujal maailmas. Olles töötanud Nõukogude luures Aasias, Ameerikas ja Põhja-Euroopas, kujutas KS endast üliväärtuslikku infoallikat. Võimalik, et just temalt saadud informatsioon aitas sakslastel tabada R. Sorge. 1942 viidi KS Tallinna Keskvanglast Saksamaale. Viimast korda nähti KS-i avalikkuses märtsis 1943 eelpool mainitud kommunisti J. Eltermanni mõrvaprotsessis. Seejärel KS kadus. Ilmselt küll siiski ainult tema nimi, isik ise asus uue nime all elama uut elu. Kuuldused, mille kohaselt sakslased olevat ta Eestisse tagasi toonud ja siin maha lasknud, tunduvad teadlikult lendulastuina. Mõnedel andmetel olevat ta valenime all elanud Euroopas, teistel andmetel andnud end lääneriikide teenistusse. Kolmanda informatsiooni kohaselt olevat KS veetnud elu lõpuosa kommunistlikus luures. Kas ja millise maa luuret ta oma elu lõpuperioodil teenis, on teadmata, niisamuti pole teada, kus ja millal lõppes selle süngelt salapärase tegelase elutee.“
“Kas teie vastu ei ole mõni Nõukogude luure huvi tundnud?” küsisin mina Männililt Motilonias.
“Ei, mina olin väike mees,” põikles Männil.
Eespool ütles Männil ning nõnda on kirjas ka minuni jõudnud materjalis, et ta redigeeris Säre ülekuulamisprotokolle.
Nüüd tuleb tõdeda, et üks vastustest on vale – kas ülekuulamisprotokollide redigeerimine või siis see, et tal pole olnud kohtumisi Nõukogude luurete (KGB, GRU) esindajatega.
Einar Sanden on oma romaanid“Süda ja kivid”ning“Loojangul lahkume Tallinnast” üles ehitanud Säre põgenemistele, mitmekordsetele identiteedivahetustele, ja loomulikult põgeneb Säre Nõukogude luure eest.
Säre elu enne 1943. aastat on dokumentaalne, pärast seda väljamõeldis.
Ent motiiv on tõene. Säre pidi põgenema.
Mart Laar vihjab oletustele, et Säre võis koguni jätkata tööd Nõukogude luures pärast Teist maailmasõda. On teada, et 1945. aastal kammis Saksa vanglaid ja koonduslaagreid spetsiaalne operatiivgrupp Moskvast, mis otsis Säre jälgi.
See on vähetõenäoline (kuigi mitte välistatud), ent nii või teisiti oleks Nõukogude Liidul olnud tarvis informatsiooni, mida Säre rääkis ülekuulamistel Tallinnas.
Einar Sandeni versiooni järgi jäänud Säre kätte isegi nende Nõukogude agentide nimekiri, kes pidanuks Saksa vägede Eestist aandumise järel lahkuma kodumaalt koos põgenikega ning uues asukohariigis oma tööd alustama.
Info niisuguste inimeste kohta oleks kullakaaluga kõikidele maailma luuretele, selle eest oleks võinud osta endale vabaduse (koos uue identiteediga) kui tahes demokraatlikus ja sõltumatu kohtuvõimuga riigis.
Olgu kuidas on, ent on absoluutselt võimatu, et Nõukogude luure(d) poleks püüdnud kontakti võtta inimestega, kes Säret Tallinnas pärast punaväe lahkumist nägid, veel enam nendega, kelle kätte puutusid ülekuulamisprotokollid.
Kindlasti püüti üle kuulata kõiki, kes selle asjaga pisutki seotud olid. Oletatavasti nende lähedasigi, uuriti, kas olete midagi juhtunud kuulma.
Einar Sandeni juba mainitud Miksoni-raamatutes (“An Estonian Saga”ja“Tormi käest tulemaale”) valgustatakse kümnete lehekülgede kaupa äärmiselt üksikasjalikult Karl Säre elu sündimisest kuni vahistamiseni Saksa okupatsiooni esimestel päevadel, kogu info pärineb Säre ülekuulamistest Tallinnas 3. septembrist kuni 2. novembrini. Tekstis mainitakse terve hulga GRU, NKVD ja Kominterni luurajate nimesid ning nende ülesandeid mitmes maailma nurgas, Säre suhteid nendega, samuti Säre enda kohustusi Shanghais, New Yorgis, Kanadas, Skandinaavias ja mujal.
Vähe sellest, kui Säre ülekuulamisprotokollid oleksid sattunud inglaste kätte, oleksid ehk olnud olemata SIS-i suurimad sissekukkumised XX sajandil (Cambridge’i viisiku tegevuse tulemusena).
Aga nad ei sattunud ja nõnda pääsesid Nõukogude agendid Briti vastuluures eluga.
Miks ei sattunud?
Päris suur osa natsiarhiividest jäi 1945. aastal liitlaste kätte, sest need oli Punaarmee poolt vallutatud Berliinist evakueeritud. Sandeni versiooni järgi ei andnud Mikson SD Tallinna-ülemale Martin Sandbergerile kõiki juba saksa keelde tõlgitud Säre ülekuulamisprotokolle, suurema osa jättis Mikson endale, neist tehti ärakiri, mille Mikson usaldas oma sõbrale Hugo Varile, kes pääses Rootsi ning hiljem reisis Argentiinasse.
Hugo Vari tegi omakorda ärakirja, jättis selle endale ning läkitas protokollid 1952. aastal Miksonile Islandi. Mõlemad variandid ootasid paremaid aegu pangaseifides, üks Buenos Aireses, teine Reykjavikis. Kokkuleppel Miksoniga sai viimane Sandeni omaks tingimusel, et Miksoni-raamat ilmub pärast portreteeritava lahkumist.
Kordan – on absoluutselt mõeldamatu, et NKVD/KGB või GRU poleks jälitanud inimesi, kes olid kas või pisutki ülekuulamisprotokollidega seotud.
On kaks võimalust. Esiteks, kas Männil pakub edevusest üle oma osaga Säreloos või…
Ja miks pidid Nõukogude organid huvi tundma üksnes Karl Säre vastu? Tarvis oli allikat, kellelt saaks infot üldse pruunide kolleegide tegevuse kohta Eestis, nende asutuste struktuuri, inimkoosseisu, ülesannete jagunemise kohta. Iga kild uut infot oli hindamatu, sellega sai kontrollida varasemast