Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware
tion>
Pimedas, pimedas metsas oli pime, pime maja;
ja pimedas, pimedas majas oli pime, pime tuba;
ja pimedas, pimedas toas oli tume, tume kapp;
ja tumedas, tumedas kapis oli … luukere.
MA JOOKSEN.
Ma jooksen läbi kuuvalge metsa, oksad rebivad mu riideid ja jalad takerduvad lumemütsi alla kooldunud sõnajalgadesse. Põõsaste teravad ogad kriibivad mu käsi. Hingamine kraabib kurku. See teeb haiget. Kõik teeb haiget. Aga ma teen seda ikkagi. Ma jooksen. Seda ma oskan. Joostes mõlgub mul alati meeles mõni mantra. Aeg, mida tahan saavutada, või ärritus, millest asfalti põntsutades vabaneda püüan. Seekord taob mu sisemuses vaid üks sõna, üks mõte. James. James. James. Ma pean sinna jõudma. Pean jõudma maanteele enne kui – must asfaltmadu lookleb kuuvalguses ja ma kuulen läheneva automootori müra ning tulede valgusvihud hiilgavad nii eredalt, et teevad mu silmadele haiget. Mustad puutüved on valguse taustal nagu rebitud haavad. Kas ma jään hiljaks? Murdunud puude otsa komistades sunnin end läbima viimast kolmekümmend meetrit, süda trummina rinnus pekslemas. James. Ja ma jään hiljaks – auto on liiga lähedal, ma ei jõua seda peatada. Käed laiali, viskun asfaldile. „Stopp!”
1
VALUS ON. Kõik teeb haiget. Valgus silmis ja valu peas. Ninna tungib verelõhn ja käed kleepuvad verest. „Leonora?”
Hääl kostab minuni läbi valuhämu. Üritan pead raputada, mu suu ei suuda sõnu moodustada.
„Leonora, kõik on korras. Oled haiglas. Tõime su siia uuringutele.”
Naisterahvas räägib selgelt ja valjusti. Tema hääl teeb haiget.
„Kas me peaksime kellelegi helistama?”
Taas püüan pead raputada.
„Ära pead liiguta,” ütleb naine. „Sul on peavigastus.”
„Nora,” sosistan.
„Tahad, et me helistaksime Norale? Kes ta on?”
„Mina … minu nimi.”
„Hea küll, Nora. Püüa rahuneda. See pole valus.”
Aga on. Kõik on valus.
Mis juhtus?
Mida ma tegin?
2
Kohe ärgates teadsin, et tänane päev on mõeldud selleks, et joosta pargis oma kõige pikem distants – ligi üheksa miili. Sügispäike piilus voodiriideid üle kullates rotangruloo vahelt sisse ja ma haistsin öösel sadanud vihma ning nägin, et all tänaval hakkavad plaatanipuu lehed otstest kuldpruuniks tõmbuma. Sulgesin silmad ja sirutasin end, kuulates keskkütte kribinaid ja krabinaid ning tuhmi liiklusmüra, tunnetades kõiki oma lihaseid ja mõeldes eelseisvale päevale.
Kõik mu hommikud algavad ühtmoodi. Võib-olla on asi üksi elamises – saad teha täpselt, nagu soovid, ükski korterikaaslane pole piima ära joonud ega kass vaibale karvapalle köhinud. Kõik, mis eelmisel õhtul külmkappi jäi, on endiselt alles. Kõik on kontrolli all.
Või on asi kodus töötamises? Päevad muutuvad kergesti sarnaseks ja sulavad üheks, kui pole vaja üheksast viieni tööl käia. Avastad, et oled kell viis õhtul endiselt öösärgis, ja ainus inimene, keda päeva jooksul kohtad, on piimamees. Vahel ei kuule ma kogu päeva ühtki inimhäält peale raadio, ja teate – see päris meeldib mulle. Igati mõnus olemisvorm kirjanikule – üksinda peas kõlavate häälte ja omaloodud tegelaskujudega. Vaikuses muutuvad need väga tõeliseks. Kahtlemata pole see kõige tervislikum eluviis. Sellepärast on vaja mingit rutiini, millele on võimalik toetuda ja mis aitab tööpäevi nädalavahetustest eristada.
Minu päev algab niimoodi.
Täpselt kell pool seitse lülitub keskküte sisse ja käivituva katla müra ajab mu alati üles. Heidan pilgu telefonile, veendumaks, et maailm pole öösel otsa saanud, ja laman radiaatorite priginat ja praginat kuulates.
Kell seitse panen raadio mängima. See on juba eelnevalt Raadio 4 Today Programme’ile häälestatud. Nüüd sirutan käe ja vajutan eelmisel õhtul valmis seatud kohvimasina nuppu – Carte Noir filtrikohv, spetsiaalselt volditud filtris. Mu korteri suurusel on mõningaid eeliseid. Muuhulgas asjaolu, et ulatun nii külmkapi kui ka kohvimasinani voodist tõusmata.
Kohv saab tavaliselt valmis selleks ajaks, kui raadiost uudiste pealkirjade ettelugemine lõpeb. Siis hiivan ma end sooja teki alt välja ning joon kohvi tilgakese piimaga; kõrvale söön viilu röstsaia Bonne Maman vaarikamoosiga (ilma võita – mitte et ma dieeti peaksin, aga moos ja või koos mulle lihtsalt ei maitse).
Edasine sõltub ilmast. Kui sajab või mul pole tuju jooksma minna, lähen duši alla, vaatan e-kirjad üle ja alustan päevatööga.
Täna oli ilus ilm ja ma kibelesin välja. Tahtsin, et niisked lehed mu tossutaldadele kleepuksid ja tuul nägu paitaks. Duši alla lähen pärast.
Tõmbasin T-särgi selga, retuusid ja sokid jalga ning torkasin jalad ukse juurde jäetud botastesse. Siis sörkisin kolm korrust trepist alla, välja maailma.
Tagasi jõudes olin kuum ja higine, jäsemed väsimusest nõrgad. Tänastele plaanidele mõeldes seisin tükk aega voolava vee all. Pean veel kord netis ostlema, sest kodus pole peaaegu üldse süüa. Siis tuli raamatu toimetatud eksemplar läbi vaadata – olin lubanud selle toimetajale veel sel nädalal tagasi saata, kuid polnud alustanudki. Kodulehekülje kaudu tulnud e-kirjad läbi vaadata – seda olen terve igaviku edasi lükanud. Enamik on muidugi rämpspost – roboteid ei paista peatavat mingid tuvastamisnõuded. Kuid vahel on ka kasulikke asju, küsitakse raamatute reklaamtutvustusi või kokkuvõtteid. Ja mõnikord … mõnikord ka lugejate kirjad. Üldiselt kirjutavad inimesed selleks, et su raamat meeldis neile, kuigi olen saanud ka paar sõnumit selle kohta, kui kohutav inimene ma olen. Aga isegi meeldivad kirjad jätavad kummalise ja ebamugava tunde, keegi avaldab ju arvamust su väga isiklike mõtete kohta; tundub, nagu loeksid kellegi arvamust oma salajasest päevikust. Pole kindel, kas ma üldse kunagi sellega harjun, ükskõik kui kaua ma ka ei kirjutaks. Võib-olla osaliselt sellepärast peangi end nende lugemiseks kokku võtma.
Riietudes lülitasin sülearvuti sisse ja sirvisin aegamööda e-kirju, neist osasid käigu pealt kustutades. Viagra. Tõotus „oma naisele rahuldust pakkuda”. Vene kaunitarid.
Ja siis …
Kellele: Melanie Cho; [email protected]@DPW.gsi.gov.uk; T Deauxma; Kimayo, Liz; [email protected]@LNShaw.co.uk; Maria Tatibouet; Iris P. Westaway; Kate Owens; smurphy@shoutsmurphy@shoutlinemedia.comlinemedia.com; Nina da Souza; French, Chris
Kellelt: Florence Clay
Teema: Clare’i tüdrukute õhtu!!!
Clare? Ma ei tundnud ühtegi Clare’i peale …
Süda hakkas kõvemini peksma. Tema see olla ei saa. Ma pole teda kümme aastat näinud.
Umbes minut aega kõhklesin ja mängisin sõrmega „kustuta” klahvil. Siis klõpsasin kirja lahti.
TERE KÕIGILE!
Neile, kes mind ei tunne: minu nimi on Flo ja olen Clare’i parim sõbranna ülikooli päevilt. Lisaks olen ka – trummipõrin – tema pruutneitsi! Seega on mul au talle TÜDRUKUTE ÕHTU korraldada!
Rääkisin Clare’iga ja nagu isegi arvata võite, mingeid kummipeeniseid ja roosasid sulgboasid ta ei taha. Seega teeme midagi hoopis peenemat – veedame nädalavahetuse ta kolledžikandi sissetallatud radadel Northumberlandis – kuid mõned üleannetud mängud võivad siiski päevakorda kerkida!
Clare valis nädalavahetuse 14.–16. november. Ma tean, see on tõesti VÄGA varsti, aga meil polnud erilist valikut, arvestades