Pimedas pimedas metsas. Ruth Ware

      „Nora,“ ütlesin, sunnitud naeratust näole manades. „Vabandust … ega sul kohvi ei ole. Oleksin pidanud varem ütlema, aga ma pole eriline teesõber.“

      Flo vajus näost ära. „Palun vabandust, oleksin pidanud küsima … Ei, kohvi ei ole. Ilmselt on nüüd ka hilja veel millegi järele minna – lähimasse külla on autoga 40 minutit ja pood on ilmselt kinni. Mul on tõesti kahju, toitu varudes mõtlesin Clare’ile ja tema armastab teed – ma ei mõelnud üldse …“

      „Pole hullu,“ katkestasin teda naeratades. „Ausõna.“ Võtsin Flo ulatatud tassi ja rüüpasin lonksukese. Tee oli tulikuum ja maitsest täiesti vastikult nagu tee – kuum piim pruuni kastmega.

      „Ta peaks varsti jõudma.“ Flo vaatas kella. „Kas vaatame plaanid üle, et kõik teaksid, mis toimuma hakkab?“

      Kõik noogutasid ja Flo võttis välja nimekirja. Pigem tajusin kui kuulsin Nina tülpinud ohet.

      „Niisiis, Clare peaks jõudma kuueks, ma mõtlesin, et teeme siis kõigepealt väikese napsi – külmkapis on šampanjat ja ostsin Mojitode ja Margaritade tegemiseks vajalikku – ja ma mõtlesin, et ei hakka mingi pika laua taga õhtusöögiga jamama …“ – Nina vajus näost ära – „… mul on pitsat ja snäkke, paneme kõik siia kohvilauale ja näkitseme niisama. Ja sel ajal, mõtlesin ma, võiks teha mõned tutvumismängud. Clare’i te kõik loomulikult tunnete, aga ma ei usu, et me kõik omavahel tuttavad oleme … või kuidas? Tegelikult peaks äkki kiirelt, enne kui Clare jõuab, esimese tutvumisvooru ära tegema?“

      Vaatasime kõik üksteisele otsa, mõeldes, kellel jätkub jultumust alustada. Esmakordselt püüdsin sobitada Tomi, Melanied ja Flod selle Clare’iga, keda mina tundsin, ja see polnudki nii lihtne.

      Tomiga oli asi selge – mehe kallid rõivad ja teatritaust seletasid, mis neis ühist oli. Clare’ile olid alati meeldinud hea välimusega inimesed, nii mehed kui ka naised, ja ta tundis oma sõprade atraktiivsuse üle lihtsat ja suuremeelset uhkust. Tema imetluses polnud midagi salalikku – Clare oli piisavalt kaunis, et teiste ilu teda ei ohustaks – ning talle meeldis aidata inimestel oma parimaid omadusi rõhutada, isegi vähemlubavatel kandidaatidel, näiteks minul. Mäletan, kuidas Clare mind enne olulist pidu poest poodi tassis, lõpmatut hulka kleite mu rinnatu ja kondise figuuri taustal huuli prunditades hindas, kuni leidis kleidi, mis sobis mulle nagu valatult. Tal oli riietele silma. Tema oli mul ka soovitanud juuksed lühikeseks lõigata. Siis ma teda ei kuulanud, kuid nüüd, kümme aastat hiljem, kandsin lühikest pead ja teadsin, et tal oli õigus.