Laenamine on hõbe, röövimine kuld. Catharina Ingelman-Sundberg
831.
„Elu on nii imelik, kunagi ei ole teada, mis edasi tuleb, eks ju?” sädistas ta viiv hiljem, kui oli lauale tõstnud joogid ja suupisted ning suurendusklaasi välja otsinud. „Vaatame siis, mis siin kirjas on.”
Märtha uuris kaelarihma, ent kuidas ta ka ei otsinud, ei leidnud ta ei aadressi ega isegi mitte nimetähti. Tüdinult vedas ta lahti kaelarihma tõmbluku, et näha, kas selle taga taskus ehk nimesilti ei ole. Korraga pudenes midagi parketile. Reha kummardus, korjas üles mingid tükikesed ja asetas need taldrikule.
„Koerte maiuspalad kaelarihmas, kui praktiline!”
2
„Koerte maiuspalad – ei tea, kas ikka on?” kahtles Märtha üht tükikest käega katsudes. „Sel juhul ei oleks Las Vegase koertel vist ühtki hammast suus. Katsuge, need on kivikõvad.”
Kõik kummardusid ettepoole, sobrasid kivikeste hulgas ja vaatasid neid vastu valgust. Tekkis hiirvaikus ja seejärel kostis vaid ägedaid hingetõmbeid.
„Jessas, need näevad ju välja nagu teemandid. Tõelised teemandid!”
Hotelliakna taga säras linn. Reklaamtahvlid vilkusid, valgus pulseeris ja neoontuled tiirlesid värvikirevate silmustena. Ja Pensionärikamp oli äsja komistanud teemandihunniku otsa.
Viis pensionäri põrnitsesid vääriskive, võtsid mõne neist kätte ning silitasid neid õrnalt ja ettevaatlikult. Vastutahtsi asetasid nad need diivanilauale tagasi.
„Me ei tea, kust need teemandid pärit on, ega seda, kellele need kuuluvad. Me kas viime need politseisse või kingime vargusfondile,” pakkus Märtha – tema hoolitses nende ühise vargusfondi eest, millele nad olid nimeks pannud Piletiraha. Selles fondis hoidsid nad oma varastatud raha, sealt tegid nad väljamakseid abi vajavatele asutustele ja neile, kellel elus vähem õnne oli.
„Aga politsei võib arvata, et oleme ise need teemandid varastanud,” arutles Stina, vanuritest noorim.
„Ja siis me satume Ameerika vanglasse. Ei, sel juhul on parem, kui võtame vääriskivid enda hoolde,” pani ette Anna-Greta, kes oli kogu elu töötanud pangas. „Müüme need maha ja kanname saadud tulu Piletiraha fondi. Iga lisasumma on teretulnud.”
Kõik noogutasid tõsiselt. Ehkki nad olid juba kaheksakümne ringis, ei olnud mitte keegi neist varem nii pingeliselt tööd teha rabanud. Nad oleksid võinud ristida vargusfondi Pendelukseks, sest kogu raha, mis sinna laekus, kadus vaata et silmapilk. Niipea kui vanad sõbrad midagi kokku varastasid, kinkisid nad kogu noosi ära. Juba ainuüksi Las Vegases oli ligi seitse tuhat kodutut ja kodus Rootsiski oli praegusel ajal palju neid, kes raha vajasid. Aga nüüd olid nad hakanud raha säästma. Nad olid võtnud endale eesmärgi koguda vähemalt viissada miljonit krooni ja panna see raha pikemas plaanis enda kasuks tööle. Investeeringu-protsentidest saadavat kasumit kavatseti kulutada vanurihoolde, kultuuri ja muu toetamiseks ka pärast seda, kui nad erru lähevad. Nad ei saanud ju ometi elu lõpuni järjepanu vargil käia.
Eriskummalisest sündmusest Hayes Streetil oli möödunud nädal, Märtha istus koos sõpradega oma sviidis ning kõik lasksid hea maitsta küpsistel ja šokolaadivahvlitel. Pärast kohtumist teemandiröövlitega hoidsid nad end murust madalamal. Õigupoolest ei olnud nad hotellist jalgagi välja tõstnud ja portjee pidi oma Barbiega ise jalutamas käima. Sest sõbrad said aru küll, et koera kaelarihmast leitud teemandid olid varastatud ja röövlid otsivad neid nüüd taga. Kui politsei kurikaelu muidugi vahepeal pokri ei ole pistnud.
„Kas me võime otsustada, et võtame teemandid enda hoolde ja peame neid praegusest hetkest alates meile kuuluvaks?” küsis Märtha, kui kõik olid oma kohvi lõpuni joonud.
„Kahtlemata! Teemandid on meie omad!” rõkkasid vanurid ühehäälselt ja juubeldasid, sest parim, mida nad teadsid, on varastada asju, mis on juba varastatud. Nii oli noos just nagu kingiks saadud ja siis oli enesetunne veelgi parem. Kohvikannu kõrval sätendas teemantide hunnik ja kui päike läbi panoraamakna sisse paistis, helklesid vääriskivides värvikirevad valguskaskaadid. Briljandiks lihvitud, tilgakujulised, paljutahulised … Need olid olnud kellegi omad, aga kelle? Las Vegases oli teemandikauplusi sama palju kui Rootsis vorstiputkasid, nii et küllap oli omanikku võimatu leida. Kõige parem oleks vääriskivid Rootsi viia ja need seal maha müüa, et saadud tulu siis Piletiraha fondi paigutada.
Seda otsust tuleb tähistada! Reha tõusis ning tõi pudeli šampanjat ja viis pokaali. Ta oli kunagi töötanud kelnerina ristluslaeval M/S Kungsholm. Vilunult ja elegantselt avas ta šampanjapudeli, nii et kork ei paugatanud ega tabanud kedagi nende hulgast, samuti mitte laelühtrit. Ka pokaalid ei vahutanud üle. Ei, ta oli tõeline proff ega lasknud ühtki tilka šampanjat raisku.
„Teie terviseks, kurikaelad,” sõnas Märtha. Kõik üürgasid rõõmsalt paar takti Hans Christian Lumbye „Šampanjagalopist”, tõstsid siis pokaalid ja jõid. Tekkis otsekohe hubane meeleolu. Kõik viis olid jõudnud liigutavale üksmeelele ja nüüd tuli teemandid koju smugeldada. Õigupoolest olid Märtha ja Taibu selleks juba ettevalmistusi teinud. Nende rulaatorite käepidemed olid lahti kruvitud.
„Kas me peidame teemandid tõesti sinna?” pani Stina imeks, ta pistis ühe lihvitud kividest käepidemesse ja raputas seda nii, et kostis kolinat. „Kuulete ise, meid võidakse avastada!”
„Äh, me võime käepidemed lihtsalt täis toppida, et need ei koliseks, või peidame teemandid hoopis keppidesse,” vastas Taibu, rühma insener ja leiutaja, ning vehkis oma jalutuskepiga.
„Jah, keppidesse on vist parem,” nõustus Märtha.
„Hea küll, paneme ühe kepi käepidemesse kivikesi ja teemante segamini, ülejäänud täidame ainult kivikestega. Pakime kõik nii tihedalt, et ei koliseks. Ja kepid asetame golfikotti. Nõnda peaks sobima küll,” arvas Taibu.
„Kui nutikas,” kiitis Märtha. „Sul on alati väga head ideed.”
„Aga teemandid teevad mulle muret,” kurtis Stina. „Ma arvan, et peaksime juba homme koju sõitma.”
„Mitte enne kuritööd,” tõrkus Märtha. „Ära unusta, milleks me siia tulime. Me ei saa ometi oma plaane unarusse jätta lihtsalt sellepärast, et mõne vääriskivi otsa komistasime. Isegi kui nende väärtus arvesse võtta, on Piletiraha fondis ikka veel hulk miljoneid puudu. Pea meeles, et vanurihoole vajab kogu aeg järjest rohkem raha.”
„Jah, nüüdisajal vajatakse ühiskonnas peaaegu igal pool toetust, et omadega toime tulla,” nõustus Anna-Greta.
Tekkis vaikus. Kui ühiskond enam ei toimi nagu vaja, siis peab ometi keegi appi tõttama, ja selle rolli oli endale võtnud Pensionärikamp. Maailmas, kus rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks, tundsid nad lausa sundi panna toime kuritegusid, et olla toeks neile, kes ühiskonnas kannatavad. Seepärast olid nad terve kuu kavandanud kasiinoröövi Las Vegases. Sealt lootsid nad saada pööraselt raha, niisiis ei saanud mõnd teemanti pidada kuigivõrd veenvaks põhjuseks, et ettevõtmisest loobuda.
„Nojah, eks me peame oma plaani siis täide viima,” ebales Taibu. Homme õhtul, oli öelnud Märtha. Märthal oli alatasa nii palju ideesid, et oli raske tal kannul püsida. Taibu vaatas ruumis, mille nad varsti maha jätta kavatsesid, ringi. Nad olid mitu kuud ruletti mänginud ja kraapinud kokku rohkem kui sada miljonit, kuid nüüd oli paras aeg otsad kokku tõmmata. Nad tundsid juba, kuidas turvamehed neid vahivad. Iga kord, kui viisik õhtusteks mängudeks kohale ilmus, pomisesid minikuularitega mehed midagi oma telefoni ja hoidusid tihedalt laudade ligi. See hakkas närvidele käima. Mitte millegagi ei tohi liialdada ja seatud sihid ei tohi olla liiga kõrged. Taibu tegi kiire arvestuse. Viimase aasta kestel olid nad, kui kõiksugused vargused ja sohimängud kokku arvata, kogunud Piletiraha fondi kakssada nelikümmend miljonit. Koos teemantidega oli seda kindlasti isegi kuni kolmsada nelikümmend miljonit. Niisiis oli puudu veel umbes sada kuuskümmend miljonit, enne kui saadavatest protsentidest võis hakata finantseerima vanurihoolet ja kõike muud, mille riik oli hooletusse jätnud. Just sellepärast oligi Märtha Stina kasiinoröövi mõttest kinni haaranud. Varastamine andis nimelt kiirema tulemuse kui raha ruletimänguga kokkuvõitmine, arvas Märtha. Ta oli alati nii läbematu.
„Hea