Heliseb-kõliseb. Teet Kallas
kaks-kolm lonksukest.
„Miks sina nii vähe jõid?” küsis ta pärast minult umbusklikult.
Naeratasin süüdlaslikult.
„Ei taha,” vastasin tasakesi. Fatme mõistis seda vist kuidagi viltu, igatahes ta ilme muutus, ja ma selgitasin: „Ma ei joo tavaliselt peaaegu üldse. Mõnikord… õige vähe.” Mõtlesin järele ja lisasin: „Kunagi tudengipõlves, siis küll. Sageli läksin ka liiale. Kuritarvitasin. Oh-jah, küll siis sai ikka pidusid peetud! Ausõna!”
See oli mu hell koht. Üsna sageli pidin ennast õigustama. Ma polnud sugugi mingi aatekarsklane. Aga katsuge seltskonnas selgitada, et ei võta pitsi või teist noh… niisama, ilma aateta, lihtmoel, et ei taha ja kõik – nii, nagu mõnele teisele inimesele näiteks ei meeldi tomatit süüa. Teile vastatakse kohe, et lapsejutt, et püüa kurge kirvega, et räägi seda oma vanaemale, et mis sa õige tuled tõmbama. Sellepärast olingi välja mõelnud vihjed kuritahtlikule liialdamisele ülikoolipäevil. See kõlas väga usutavalt ja inimesed, kes mind tudengipäevil ei tundnud, hakkasid mind austama kui kõva iseloomuga meest.
Tegelikult polnud ma veel kordagi nimetamisväärselt purjus olnud.
Fatme vaatas mind ikka veel kuidagi kahtlevalt.
Õnneks tundsin ma paljusid joogimarke ja nimetusi. Mul oli hea haistmine ja üsna korralik mälu. Sageli pidas see meeles ka igasugust lausa tarbetut pudi-padi, näiteks traktoriosade nimetusi või mõne neljanda suurusjärgu botaaniku sünnidaatumit…
„Ei tea, kust nad küll selle Moldaavia konjaki välja on ehmatanud?” küsisin vilunud mehena Korelli poole pöördudes. Ja Fatmel, nagu märkasin, hakkas kohe kergem.
Aeg läks, läks jõudsalt ja toredalt. Vestlesime igasugustest asjadest. Kuno Korelli mängis suupillil – seekord suupillipalasid. Kruus liikus ringi. Arusaamatuste vältimiseks tõstsin selle iga kord huulte juurde ja koguni mekkisin paaril korral. Pean ütlema, et üllatavalt tore oli.
„Ah! Oh! Lapsed! Aga Oskar ju täna ei laulnudki! Mina olen vinti jäämas ja tahan, et Oskar laulaks meile kõigile „Roose”! Te ei tea, millest te ilma jääte, kui te seda ei kuule, ah, oh, voh!”
Oskar, kes lösutas omaette, tusaselt muheldes, jõudsalt konjakit juues, vaatas Korellit pika unise pilguga. „Ah, keri…”
„Oh armas Oskar, laula sa, laula sa-a…!”
„Kas ta võtab vedu?” küsisin Fatmelt.
Fatme noogutas. Ta silmad läikisid rahutult. Ta vaatas vilksti siia, vilksti sinna, nilpsas huuli, kibrutas selget laupa. Siis leidiski ta rahutus korraks lahenduse. Ta käsutas sallimatult:
„Pole siin mingit pikka palumist! Lase käia, Oss! Roosid! Meie toetame! Eks, tüdrukud?”
Kohe samas krimpsutas ta millegipärast nina. Oh, Fatme! Oh, Patsaan!
Läkski nii, nagu Fatme ütles. Pika palumise peale Oskar soostus. Kuno tõstis Weltmeisteri huultele. Tüdrukud hakkasid ümisema. Oskari silmad tõmbusid pilukile, tugev alahuul pingule, ja ta hakkas tõepoolest laulma.
„Tuhat roosi tõid sa mulle,” laulis Oskar, ja ma tundsin hämmeldusega, kuidas minuga midagi imelikku sündis. Mu meel läks paugupealt härdaks ja süda hakkas mesivalusalt tuikama.
See oli üks neist šlaagritest, mis torkavad silma erakordselt tobedate sõnade poolest. Tõid sa mulle tuhat roosi, veelgi rohkem, kui ma lootsin — otsekui lootnuks lüüriline minategelane oma jumaldajalt saada näiteks üheksasada roosiõit. Aga ometi paiskas Oskari kärisev hääl mu silmapilkselt nagu kohmaka mardika isikliku salasentimentaalsuse magusabitusse seliliasendisse.
Vaid hädapärast suud paotades laulis Oskar, üksainus õnnehetk, ta silmad olid kissis, ta näol oli varjamatu, seetõttu isegi kuidagi kütkestav jõhkrus, seda leevendas õige pisuke annus mõistvat nukrust, tuhat roosi, tuhat roosi, veelgi rohkem, kui ma lootsin, lollid sõnad, Oskar irvitas nende üle, ja kõiges selles oli ühtekokku ometi mingi seletamatu oskarlik nõks, kordumatu oskarinipp, ja see sundis meid kõiki teda hardunult kuulama.
„Braavo, Oss, sa oled ju väike geenius! Ah! Oh!” juubeldas Korelli.
Võõrustajad plaksutasid. Tüdrukud vaatasid tähtsalt ringi: niisugune ta on, see meie Oskar.
Oskarile ulatati kruus.
Siis laulsid tüdrukud mitu laulu.
Seejärel laulis Marina ühe mustlasromansi.
Примечание 15
See romanss tegi meid pisut metsikuks.
„O when the saints go marching,” pruuskas Oskar. Kastid lükati eemale ja laagriülem, vaikne muhe inimene, kargas vuhinal püsti ja hakkas keha väänates tantsima. Fatme vaatas teda, ta sõõrmed hakkasid värelema, ta kiunatas heast meelest, sööstis siis samuti püsti: o when the saints! kraaksusime, kähisesime, huilgasime me käsi kokku pekstes; Fatme väänles, viskus ette ja taha, ta keha oli otsekui kontideta; vaatasin teda, mu oimud huugasid ja lõid juubeldavalt pilli, ma laulsin: I want to be… Veri tormas mööda mu keha, punased ja valged libled kihutasid võidu nagu mootorrattad Pirita ringrajal, mu lihased surisesid, silme ette kirgastus mingi pilt, oli nagu džungel, öised lõkked, higist läikivad mustjad kehad, see kõik oleks nagu minu endaga kunagi juba olnud – oo pühakud, nüüd marssigem! Lärm tõusis kõrvulukustavaks, mingi kulminatsioon pidi nüüd tulema, tundus, et kohe rebenevad puruks suure telgi presentküljed, need ei pea rahulike eestlaste rahulikule lõbutsemisele enam vastu, närvid olid piitsvel, silmad kiiskasid, jah, kohe pidi tulema mingi lahendus, tuligi, see tuli Fatme poolt: ta kriiskas äkki pikalt, valjult, uhkelt, meeletult! Naerdes ja hingeldades, puhkides ja luksatades vajusime oma kohtadele. Oma käitumisest üllatatud laagriülem, keskkooli direktor ja ametiühingu liige, muutus väga häbelikuks.
Fatme vajus hingeldades mu kõrvale lamama. Ta vaatas üksisilmi minu poole.
„Näe, lukk läks katki,” ütles ta mõne aja pärast ja nihutas end ühele puusale. Sinakashallide džiinide küljelõhikust paistis heleroosa pesu.
„Homme katsume ära parandada,” pomisesin ma silmi mujale pöörates.
„Ah, jäta,” sosistas Fatme kurjalt, haaras mu käest kinni, ma kukkusin ta peale nagu puunott, kitsad tulised huuled liibusid minu omade vastu, väikesed teravad hambad näksisid mind, orav, mõtlesin ma millegipärast.
„Ärge te arvake, ega ma ei maganudki, ma olen üleni ärkvel, ma olen valvas, ma näen kõike,” pobises Korelli kinnisilmi, kui ma uimasena, oimetuna ja õnnelikuna ennast istuma ajasin. Fatme jäi lamama.
Tüdrukud tegid, nagu poleks midagi olnud. Sassijaan vestles Marinaga. Laagriülem sõi isukalt võileiba. Oskar vahtis tühja kruusi enda ees.
„Tead, ma olen vist purjus,” ütles Fatme silmi avamata. „Peaksin vist magama. Vii mind magama.”
Me ronisime palavast ning täissuitsetatud telgist välja. Keegi ei pööranud meile erilist tähelepanu. Fatme läks ees. Telgiukse kõrval istuv Hella küsis tasa: „Kas te viite Fatme magama?” – „Jah,” sosistasin mina. – „Siis on hästi,” ütles Hella.
Väljas oli veel üsna pime. Kell võis olla umbes pool kolm. Fatme ulatas oma kingad mu kätte.
„Need saavad märjaks,” ütles ta. Läksin ees ja tõrjusin oksi, et need Fatme nägu ei riivaks. Mõningase otsimise järel leidsin laagriülema telgi üles. Telgi ees põimus Fatme kogu kehaga minu vastu. Me suudlesime.
„Ma olen nii rumal ja pealegi nii kirglik,” sosistas ta kaeblikult. Oh, Fatme!
Pugesime väikesesse telki. Siin oli jahe ja puhas õhk, kuna telgiava oli kogu aeg poolirvakil olnud. Fatme heitis minu asemele.
„Puhh, nii palav on!
[] …lõputus kauguses… sinu kirglik suudlus… (Vene k.)