Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused. Leslye Walton
asjad päris keeruliseks ajada. Ta nägi vaeva, et eristada universumist saabuvaid märke neist, mis ta ise oma peas esile manas.
Just sel põhjusel hakkas ta klavessiini mängima: kui ta käed klahvidele surus, summutas pilli mitmekülgne heli kõik muu. Öösiti kandis ta ette Itaalia armastussonette, mida mõned seostasid hiljem ümberkaudse elanikkonna kasvuga. Paljud lapsed eostati, taustaks Emilienne Roux’ armumuusika, mida saatsid tema õdede ja venna harmoonilised hääled: René mahe tenor, Pierette’i kile siristamine ja Margaux’ kummitav alt. Margaux polnud imelik, ent ta polnud ka ilus nagu teised. See tegi ta kuidagi eriti imelikuks. Ja Mamanmuutus aina läbipaistvamaks, nii et lapsed võisid käe temast läbi sirutada, et piimapudel külma panna, ilma et oleksid sellele pikemalt mõelnud.
Umbes samal ajal nähti üht meest – sõprade jaoks oli ta Satin ja teiste jaoks härra Lush – Manhattani allosa tänavatel pummeldamas, seljas siidäärisega pintsak ja küljes tugev Kölni vee lõhn. Räägiti, et ta tuli põhja poolt, Quebecist või Montrealist, sest tema prantsuse keel oli laitmatu, ehkki kummalise aktsendiga ja Manhattan oli tavapärane peatus ringretkel, mille ta iga mõne kuu tagant ette võttis. Tema külastuste eesmärk polnud ilmne, ent hõlpsasti võis eeldada, et see polnud mingi hea asi, arvestades, milliste karmide meeste seltsis ta aega veetis ja kuidas ta vasak jalg pükste taskus oleva plasku tõttu kõlises.
Päeval, kui Emilienne Satin Lushiga tutvus, kandis tüdruk klošškübarat, millele olid värskelt peale maalitud punased moonid. Tema juuksed olid lokkis ja piilusid kübara alt, et lõuakumerust emmata. Sukk oli lõhki. Õues oli mai ja kevadvihma rasked märjad jooned lahisesid mööda kohvikuakent alla, kus Emilienne oli just terve päeva jämedatele iirlastele musta kohvi ja meepirukat serveerinud. Tema riietest hõngus endiselt suhkruglasuuri ja jalge alla tallatud uhkust. Ta ootas saju lakkamist, kui Peetri kiriku kellad lõid viis korda ja vesi peksles üksnes valjemini varikatusele tema pea kohal.
Ta mõtiskles parajasti, kui armsad on säärased hetked, imetles vihma ja hallinevat taevast, nagu mõni imetleb noore andeka kunstniku maali, kelle menu näisid otsekui ette kuulutavat ainuüksi tema pintslitõmbed. Ta oli just keset säherdusi mõtiskelusid, kui Satin Lush kohvikust välja astus, kõlisev jalg tungimas vihma rütmilisse pladinasse vastu varikatust. Emilienne’i rabas kohe heleroheline ring mehe ühes silmas, mis oli võluvas vastuolus helesinisega teises silmas. Ta leidis, et äsja möödunud hetke kaotamisest polnud lugu, sest see hetk oli sama armas.
Kui nad sedasi läbi linnaosa kõndisid – Satin hoidis nende peade kohal vihmavarju ja Emilienne’i klošškübara äär riivas rütmiliselt mehe paremat kõrva –, polnud armastajapaar veel kehvenevatest ilmaoludest teadlik. Nad ei märganud, et pilved kogunesid ja vihma lahvas sadada, nii et rotid keerasid prussakad selili, astusid pardale ja sõudsid tillukestel lülijalgsetel parvedel mööda tänavaid ringi.
Tol õhtul tutvustas Emilienne Satinit oma perele kui enda kihlatut ja mees ülistas terve õhtu Emilienne’i poolkuukujulisi sõrmeküüsi. Satinist kujunes kiiresti Roux’de korteri lemmik. Töölt koju jõudes leidis Emilienne tihti Maman’ ja Satini sügavasse vestlusesse sukeldunult ning üle nende huulte voolas lennuka prantsuse keele kiire jada. Ja kui René kolmeks päevaks ära kadus, teadis just Satin, kust teda leida. Nad naasid kahekesi, René ühes esihambas oli mõra ja Satinil puudus parem kõrvalest. Pärimiste peale vastasid nad vaid ebamäärase lausega “Te oleks pidanud seda teist kutti nägema”, ja vahetasid omavahel pilgu, mis kõneles sellest, et ühel on saladus, mida teine on valmis kaitsma.
Kõige imelikum areng tol perioodil oli aga võlutu Margaux’ tähelepanuväärne muundumine. Elanud mitu kuud pingutatud eituses, ei saanud Roux’d enam varjata asjaolu, et kuueteistaastane Margaux ootas last.
Eriti segadust tekitav aeg oli see Emilienne’ile. Seni oli kumbki õde kinni pidanud endale määratud rollist. Emilienne oli ilus, salapärane. Kohati pisut imelik, seda küll. Aga Margaux? Margaux oli kõigest Emilienne’i kui kunstivormi kahvatu vari. Kunagi oli Emilienne olnud see, kellel olid saladused, ja Margaux tahtis väga teada, mis oli tema õe kuratliku naeratuse ja armsa kulmukaare taga. Aga nüüd, nüüd piinles hoopis Emilienne. Ja kuidas veel! Eriti nüüd, kui enam polnud Emilienne, vaid Margaux see – oma hiilgava jume, õhetavate põskede ja ülemeeliku sädemega silmis –, keda kõik perekonna kaunitariks pidasid.
Margaux ei paljastanud kunagi lapse isa nime. Ainult kord, nõrkushetkel – pärast vanema õe eriti kurnavat ülekuulamist – tõmbas Margaux sõrmega üle oma armsa kulmukaare ja ütles: “Armastus võib pea täiesti segi ajada”, mille peale Emilienne’i kukalt läbis judin. Ta läks teise tuppa kampsunit tooma. See oli viimane kord, kui keegi uuris Margaux’lt lapse isa kohta. Selle asemel mängisid õed ja vend vahel mängu “Kas tema ongi too lurjus?”, kui nad tänaval mööduvaid mehi vaatasid.
Päeval, mil laps sündis, kõndis Emilienne koju mingilt asjatoimetuselt, mida keegi lõpuks enam ei mäletanud, Pierette õlal kükitamas. Meelde jäi küll see, et Emilienne’i klošškübar – see, millele olid punased moonid peale maalitud – lendas tänavale ja selle püüdis kinni üks naksakas kümneaastane poiss. Emilienne kaevas kotist pennise, et see tänutäheks anda. Asetanud sillerdava mündi lapse väljasirutatud käele, vaatas ta poisi porisesse näkku ja märkas, et tema silmad olid eri värvi. Üks oli roheline ja teine sinine. Pikemalt mõtlemata küsis Emilienne poisilt, kes on tema isa, mille peale laps õlgu kehitas ja minema jooksis, hoides münti vastu valgust.
Kui nad tänaval edasi läksid, pööras Emilienne terasemalt tähelepanu nende teele jäävatele lastele ja tabas veel ühe eri värvi silmadega lapse, kes ei teadnud oma isa. Mõned tänavavahed edasi kohtasid nad veel ühte sellist. Ja siis veel ühte. Kihutades ühest kvartalist teise, sai Emilienne kaheteistkümne kvartali peale kokku seitseteist sellist last.
Selleks ajaks, kui nad viimaks oma pere korterisse naasid, säutsus Pierette nii hoogsalt, et Emilienne pidi vaese õelinnu jakitaskusse toppima. Tuppa tormates paiskas Emilienne ümber proua Barnaby Callahoo, kes, kui ta oli uuesti jalule aidatud, andis teada, et Margaux oli sünnitanud.
“Poiss,” ütles Meie Kanapoeg ja võbistas erutunult oma tillukesi sõrmi. “Mustade juustega. Ja tema silmad! Üks on sinine ja teine? Teine on roheline!”
Emilienne astus tuppa ja leidis eest Satin Lushi – mehe, keda ta ei kavatsenud enam kunagi oma kihlatuks kutsuda –, kes istus avatud aknal ja suitsetas sigaretti. Mees kehitas teda nähes õlgu. “Tead isegi, kuidas sellega on,” ütles ta.
Põlgust täis Emilienne tormas tema poole ja paiskas ta vihase lükkega aknast välja, karjudes samal ajal: “Kaheksateist last!”
Satin Lush põrkus vastu asfalti, kargas jalule, jooksis minema ega andnud end enam kunagi näole.
Kas Roux’de allakäigu põhjustas Margaux’ lapse sünd või Satin Lushi reetlikkus, jääb selgusetuks. Ent juba mõne tunni pärast leiti nooruke Margaux koridori otsast ühisvannitoast. Ta oli endal hõbenoaga ise südame välja lõiganud ja asetanud selle hoolikalt vanni kõrvale põrandale. Punase soonte- ja vereplöga all oli Emilienne’ile adresseeritud kiri:
Lapsuke suri ka varsti. Margaux oli ema umbkaudu kuus tundi. See juhtus 1. märtsil 1923. aastal.
Armastus, nagu enamik meist teab, järgib oma ajalist järgnevust ega hooli meie kavatsustest või läbi harjutatud plaanidest. Õige pea pärast õe hingusele minekut armus René ühte vanemasse abielumehesse. William Peyton kahetses päeva, mil kohtus René Roux’ga. Williami abikaasa leidis René ja oma mehe üsna piinlikust embusest voodil, kus naisele endale oli juba kaks aastakümmet igal ööl ära öeldud. Tahtes ebameeldivast olukorrast kärmelt pääseda, jooksis René tänavale, unustades riided kaasa võtta.
Joostes mööda poodidest ääristatud tänavaid oma pere korteri poole, järgnes talle aina kasvav naiste jõuk (lisaks mõni üksik mees), keda René Roux’ paljad kannikad olid hüsteeriasse ajanud. Hullus kasvas kiiresti arvestatavaks mässuks, mis kestis neli ja pool päeva. Mitu koššeräri põletati