Märguanne kõrgemalt. Lora Davids
ei olnud Charlie perekonda soetanud.
Oma poissmeheseisust kommenteerides ta tihti naljatas, et näe, Shalmira on ainus daam, kellel pole mingit pistmist tema välimusega ja kes teda armastab, hoolimata paljudest puudustest. Kuid selline väide oli liialdus, sest igasuguste eelarvamuste kiuste tekkisid Charlie’le ikkagi sõbrannad. Usutavasti sellepärast, et ta ei tundnud vähimatki kadedust oma nägusa sõbra vastu, kes oleks nagu maha astunud pikantse naisteajakirja Play Girl lehekülgedelt.
Jay Elliot oli lausa meheliku sarmikuse etalon. Tema kasvu, sihvakuse, näojoonte korrapärasuse ja muude selliste omadustega – hele juuksepahmak ja silmad, mis päikese käes omandasid smaragdi karva – ei olnud see just eriti raske.
Aga nii imelik kui see ka pole, omades sellist rikkust, Jay seda praktiliselt ei kasutanud. Ja erinevalt looduse poolt vähem hellitatud Charlie’st – just välimuse, mitte annete poolest –, ei kiiganud ta tüdrukute poole. Mingis mõttes Jay isegi hoidis neist kõrvale, nagu kahtlustades, et igaüks neist võib olla potentsiaalne pahanduste allikas. Ühesõnaga, ta käitus nagu inimene, kellele naistega suhtlemine on kunagi päris korralikke kannatusi põhjustanud. Ega ilmaasjata öelda: olles end piimaga kõrvetanud, puhud ka veele.
Jay oli end kõrvetanud. Ja väga valusalt. Siiani sundisid naise figuuri erutavad osad – peenike talje, pikad jalad ja kõrge rind – ta südame valulikult kokku tõmbuma. Ta pööras pilgu tahtmatult ära, nagu kartes väliste võlude taga näha tõelist inetust – valet, salakavalust, vastutustundetust, vahel ka lihtsalt soovi ära kasutada ja seejärel maha jätta.
Teiste sõnadega – need kõik olid naise veetlevuse pahupooled, millega tal oli isiklik kurb kogemus…
“Olgu, Shalmira suhtes on sul õigus,” tunnistas Charlie vastumeelselt. “Ta tõepoolest äratab mind igal hommikul ühel ja samal ajal. Muide, ajatunnetus on minu pisikesel ideaalne. Ja selles suhtes, et ma lihtsalt olen sunnitud vara tõusma, sa ei eksinud samuti. Kuid ikkagi panid sa ühes asjas mööda.”
“Milles siis?” tundis juba lõplikult ärganud Jay irooniliselt huvi.
“Sa lihtsalt unustasid, et ma olen kunstnik,” lausus Charlie etteheitega hääles. “Vaata, ma ei ole mitte ainult Shalmira peremees… Muide, mulle see sõna ei meeldi, ma pole mingi peremees, pigem sõber. Kuid jutt ei ole praegu üldse sellest. Nagu kõik kunstnikud, püüan ma maalida loomuliku päevavalguse ajal. Ja mulle meeldivad kõige rohkem hommikused tunnid. Minu arvates on see ideaalne aeg töö tegemiseks.”
“Ah nii?” nähvas Jay sapiselt. “Sellisel juhul – miks sa siis looderdad? Miks sa kulutad oma kallihinnalist hommikust aega minuga rääkimisele? Pealegi jätad sa mind ilma mitte vähem väärtuslikust uneajast!” lõpetas ta kiusakalt.
“Ma oleksin võinud sulle helistamata ka jätta,” märkis Charlie toonil, mis Jayle kummaline tundus. “Pole ainult kindel, et sa mind pärast süüdistama ei hakka…”
Ootamatult jäi ta vait ja jätkas siis lõbusalt:
“Kuule, aga miks sa tegelikult sellisel kellaajal veel voodis vedeled? Oled oma tegemised hooletusse jätnud ja vead luuslanki nagu mõni keskpärane kobakäpp! Minu arvates peab iga endast lugu pidav ärimees juba varahommikul jalul olema.”
“Nagu sina näiteks?”
“Kas või!”
Charlie pidas end samuti ärimeheks. Ja mitte alusetult: Jay eeskujul oli ta hiljuti ostnud läheduses asuvas Lewenporti linnas rannarestorani. Kuigi asutus ei olnud kuigi suur, oli see turistide hulgas populaarne. Järgides selles vallas kogemusi omava Jay soovitusi, oli Charlie teinud restoranis mõningaid uuendusi ja parendusi ning restorani külastatavus oli veelgi suurenema hakanud.
Nüüd aga seisis ees saali laiendamine ning seegi tekitas Charlie’le parajat peavalu. Kõige selle tulemusena hakkas ta nurisema, et restoraniäri kisub teda eemale loomingulisest tegevusest. Et teda lohutada, oli Jay rääkinud Charlie’le juba tuttava loo oma isast, keda inspiratsioon ootamatult maha oli jätnud ja kes sellest ajast ei olnud suutnud maalida ühtki pilti, mis oleks tõeliselt väärtuslik olnud.
“Loomulikult ei soovi ma sulle midagi taolist, kuid kui oled restorani omanik, on sul igal ajal mingi kindlustunne olemas,” kinnitas Jay.
Praegu ta aga ainult naeris, kuuldes enda kohta vihjet ebaprofessionaalsest asjaajamisest. Ja veel kellelt! Inimeselt, kellel on lihtsam maalida pilt kui lahendada mõni elementaarne tehnilist laadi probleem.
“Endast lugu pidaval ärimehel,” kordas Jay, rõhutades Charlie sõnu, “pole sugugi vaja enne kukke ja koitu üles karata ja oma ettevõtet juhtima kihutada. Tuleb vaid protsess käima lükata ning hiljem rahulikult ja perioodiliselt kontrollida, kuidas asjad kulgevad.”
“Jah?” Charlie hääles kostis kahtlus.
“Jah, just nii!” kinnitas Jay veendunult, kuigi oli olnud aeg, mil ta teisiti mõtles.
“Kas tahad öelda, et tööd minu restoranis saab niimoodi korraldada, et see hakkab normaalselt toimima ja mina võin pöörduda tagasi oma stuudiosse?”
Seekord oli küsimus esitatud lootusrikkalt ja Jay mõistis, et Charlie’l on tõepoolest raske end restorani ja loomingu vahel killustada.
“Jumal hoidku, miks sa pole mulle oma probleemidest rääkinud?” hüüatas ta.
“Ma ju proovisin sinuga nõu pidada, kuid sina keerasid kõik naljaks.”
Jay kohmetus.
“Ausalt või?”
Talle meenus, et Charlie oli tõepoolest paar korda püüdnud temalt midagi küsida mingite probleemide kohta restoranis, aga talle oli millegipärast tundunud, nagu tahaks ta lihtsalt veel kord alla kriipsutada oma kuulumist äriinimeste hulka.
Oh kui sandisti! vilksatas Jay peas.
Taoline tähelepanematus ainsa tõelise sõbra suhtes oli andestamatu. Mõningane paatos viimases mõttes sundis teda nägu krimpsutama. Samas oli see sisuliselt õige: ta tõepoolest oli ignoreerinud Charlie elulisi vajadusi. Tore sõber küll, pole midagi öelda!
“Järgmisel korral käi mulle rohkem pinda,” lausus ta kohmetult. “Me nokime teineteist pidevalt, eks seepärast ma ei võtnudki sinu sõnu tõsiselt… Üldiselt ei ole äri organiseerimine nii keeruline, nagu see esmapilgul tunduda võib. Kinnitan sulle, sa õpid seda kiiresti. Siin tuleb eelkõige arvestada kahe asjaga: kohustuste täpne jaotus ja range finantsaruandlus. Näiteks…”
“Pea kinni!” katkestas Charlie teda naerdes. “Kas tahad kohe praegu mind õpetama hakata? Söö enne vähemalt hommikust. Ja minul on ka üht-teist teha. Saame hiljem kokku ja siis räägime. Sobib?”
“Loomulikult.”
“Hea küll siis, pärast näeme. Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud, miks ma üldse helistasin. Kas tead, kes mul eile restoranis laulis?”
Charlie oli vaevu lause lõpetanud, kui üle Jay selja hakkasid jooksma külmavärinad. Hoopiski mitte külmast, seda enam, et oli juulikuu. Tal tasus vaid kuulda sõna “laulis”, kui teda haarasid närvilised värinad. Laulmisega oli Jayl seotud palju mälestusi, kusjuures risti vastupidiseid – nii häid kui ka halbu.
“Kes?” küsis ta kähinal, tundes, kuidas suu kuivaks muutus.
Telefonist kuuldus ohe: Charlie oskas ära arvata tundeid, mida ta oma küsimusega Jay hinges äratas.
“Kui sa praegu seisad, siis istu maha, sõbrake,” soovitas ta tasa.
Jay tundis uusi külmavärinaid.
“Tõesti või?”
“Jah, tema.”
“Penny?” täpsustas Jay, ühel ajal nii lootes kui kartes seda vastust.
“Tegelikult esines ta teise nime all, kuid…”
Jay tundis ootamatult pettumust, kuigi selles oli ka pisut kergendust.
“Nii et see võis olla ka keegi teine?”
Charlie ohkas