Lily ja kaheksajalg. Steven Rowley
„ma lihtsalt… ma ei teagi”.
„Rääkige mulle,” käib Jenny peale.
„Ei.”
„Kuulge. Vähk oleks kasulik.”
Kaheksajalg vuhistab mu ees oma vägevaid kombitsaid ja välgutab aeg-ajalt oma näljast nokka, kui mu näo poole sööstab.
Võpatan ja vehin käega nina eest läbi. „Mida te just ütlesite?” See kõlab süüdistavalt.
Jenny vaatab mulle murelikult otsa. Kindla peale näeb ta mu kulmupiirile tekkivaid higipiisku. Vaatan kaheksajalga otsides ärevalt ringi, aga elukas on kadunud sama kiiresti, kui ilmus.
„Ma ütlesin: „Ehk oleks kasulik.”” Tema murelikkus sulab naeratusse.
Ütles või?
Mu võikarva vangla tõmbub mu ümber kokku; seinad näivad lähemal kui viis minutit tagasi. Harilikult on see läheneva paanikahoo märk. Vanasti tuli neid ette harva, aga viimasel ajal on mind tabanud mitu tükki. Parim moodus täielikku kokkuvarisemist vältida on teha seda üht asja, mida ma teha ei taha – rääkida kohtingutest. Meenutada, et elu läheb edasi. Mitte alistuda sellele, mis paanikat põhjustab. Nii ma siis annangi järele. „On üks tüüp. Kena. Tark. Lõbus. Kena. Ma ütlesin seda kaks korda, jah? Noh, tema väljanägemine on seda väärt. Ma lihtsalt ei saa aru, kas ta on huvitatud.”
„Teist.”
„Nukuteatrikunstist.” Panen käed kaitsvalt vaheliti. „Loomulikult minust. Käisime väljas ka teist korda. Ja see oli tore.” See on tobe. Ma peaksin rääkima kaheksajalast, kuid ma ei suuda kaheksajalast mõeldagi. Ei tohi seda paanikat takka õhutada. „Aga ma ikkagi ei teadnud. Et kas ta on huvitatud. Minust. Nii ma siis mõtlesin, kui teist korda head õhtut soovisime, et kui ta üritab mind suudelda, on see omamoodi märk. Ja kui ta üritab mind kallistada, ei lõpeta ma kallistust esimesena.” Selle plaaniga rahul, osutan ma endale pähe – nagu oleks see muud kui mütsinagi. Ja siis taipan, et võib-olla peidab kaheksajalg end mu peas, sest pead paistavad olevat kohad, mis talle meeldivad, ja ma patsutan end pealaest jalatallani läbi. Jenny silmitseb mind sellise pilguga, nagu valdaks mind parajasti mingisugune nõdraks tegev haigushoog, aga rühib siis edasi.
„Nutikas. Siis oleks näha, kas tegu on sõbraliku või romantilise kallistusega. Nii, ja mis juhtus?”
„Ma lõpetasin kallistamise esimesena.”
Jenny vaatab mulle pettunult otsa.
End õigustades: „Noh, tema ka ei lõpetanud kallistamist, ja nii me lihtsalt seisime nagu kaks ajurabanduseohvrit, kes teineteist püsti hoiavad!” Seinad on nüüd nii ohtlikult lähedal, et ma mõtlen, kas nad litsuvad mu laiaks või pressitakse mind nende võisesse pehmusesse ja minust jääb järele täpne vorm, kui olen selles tahkunud koores ära lämbunud.
„Juba see iseenesest oleks pidanud teile mõndagi ütlema.” Jenny sirgeldab oma märkmeplokis, värvib „ed” mu nimes tumedamaks, nii et see rasvase T-ga paremini kokku sobib. Talle makstakse minu kuulamise eest, ja isegi tema peab mind igavaks. Aga see pole tema süü. Peaaegu kakskümmend neli tundi pärast meie… peajalgse külalise saabumist tunnen ma ära meie ühise joone: ka mina varjan end otse vaateväljas. Ma kõnnin läbi elu nähtamatuna, luuran varjus nagu läbikukkunu, lootes, et vähesed panevad mind tähele. Olen teinud seda sellest ajast peale, kui asjad Jeffreyga untsu läksid.
„Ma arvan, et te peaksite tunnistama tõika, et mõnel inimesel on raske end väljendada,” lausub Jenny mõtlikult.
Minust rääkides kasutab Jenny alati sõnapaari mõni inimene. Aga taas on see järeldus vale. Sel tüübil polnud sugugi raske end väljendada. Minul pole raske end väljendada. Tüüp lihtsalt ei teadnud, kas ma meeldin talle, ja see tegi mind ärevaks. Isegi kui see, et ta ei teadnud, oli minu süü. Isegi kui ma ei lasknud tal ennast tegelikult näha.
K-täht on küpsisetäht, mulle meeldib taaaa. Küpsis, küpsis, küpsis algab tähega K.
Filtreerin Jenny analüüsi läbi selle kujuteldava terapeudi, keda ma eelistan, ja tema tuleb lagedale mõttekama nõuandega: kohtinguid on olnud ainult kaks. Miks on mul vaja teada, mida see tüüp minu vastu tunneb? Miks peab kõik juba paigas olema? Kas mina ise üldse tean, kas tema mulle meeldib? Tähendab, kui välimus kõrvale jätta? Pean teadmatuses elamist rohkem harjutama.
Ja ühtäkki pole asi enam kohtingutes, asi on kaheksajalas. Pean teadmatuses elamist rohkem harjutama.
Reede õhtu
Juunikuu on Los Angeleses hoopis teistsugune kui juunikuu igal pool mujal. Siin tähendab see ainult üht: süngust. Päike kaob pilvede, udu, sudu ja hämu taha ega anna end nädalaid näole. Harilikult see mulle meeldib. Harilikult pole mul midagi selle hinna vastu, mida me maksame, et kogu ülejäänud aasta päikest näha. Aga täna õhtul pole päikeseloojangut ja see häirib mind.
Trent helistab ja teeb ettepaneku minna õhtust sööma ning ma ütlen ära, aga Trent ei lepi eitava vastusega, ja nii jään ma nõusse, et ei peaks kahtteistkümmet ringi vaidlema. Tunnen end pahasti, et Lily veel kas või tunnikeseks üksi jätan, aga tean ka, et pean kellegagi rääkima, ning kui ma ei kavatse rääkida Jennyga, sobib selleks sama hästi ka Trent. Tema oskab minuga suhelda, on alati osanud, juba meie esimesest kohtumispäevast Bostoni ülikoolis. Tema oli lärmakas, pärit Texasest, mina vaikne, Maine’ist, ja tema lõunaosariiklase sarm lummas mind hetkega, täpselt nagu teda lummas mu põhjalase jahedus. See oli sõprus, mis sai alguse hetkest, kui ta koputas mu ühikatoa uksele ja küsis, kas tahan jalutada poodi sigarette ostma; ta oli nagu Ferris Bueller minu Cameron Frye kõrval.
Sellest ajast peale, kui olime kahekümne kahesed, ütles Trent mulle ühtelugu, et ma ei muretseks. Ta ütles, et see kõik juhtub meiega siis, kui oleme kakskümmend üheksa. Jube lahkuminek? Keda huvitab. Nüri töö? See pole sugugi ajaraisk. Muud laadi pinged? Milleks kulutada muretsemisele kas või üht hetke – see kõik juhtub siis, kui oleme kakskümmend üheksa. Algul esitasin ma küsimusi. Miks kakskümmend üheksa? Miks mitte kakskümmend kaheksa? Ja siis hakkasin ma pabistama. Mis siis, kui see juhtub alles siis, kui olen kolmkümmend üks? Ma õppisin vandesõnu õigesti kasutama alles seitsmendas klassis ja sain alles 1995. aastal teada, mis asi on internet. Muretsesin, et jään maha. Aga selle väite söakus ja enesekindlus, millega Trent selle esitas, panid mind uskuma. Ma ei vaevunud kordagi küsima, mis see „see” on – see „see”, mis meiega juhtuma pidi. Ma pole päris kindel, kas ta ka ise seda tegelikult teadis.
Ja siis, oma kahekümne üheksanda eluaasta viimastel tundidel, leidsin ma Lily. Päev enne oma kolmekümnendat sünnipäeva.
Kui restorani jõuan, on Trent juba seal. See on meie tavapärane koht. See meeldib meile sellepärast, et kui tellid martiinit, tuuakse see jahutatud martiiniklaasis, ning kui oled poole ära joonud, tuuakse sulle ülejäänu jaoks uus jahutatud martiiniklaas. Nad kallavad joogi isegi sinu eest ümber ja toovad värsked oliivid. Hämmastav, eks ole? Vaat see on teenindus.
„Hei, sõber! Tellisin sulle martiinit,” ütleb Trent.
„Aitäh! Kas sul see teine asi on kaasas?”
„Teddy,” ütleb ta, noomides mind pelgalt mõttegi eest, et ta oleks võinud unustada. Ta libistab ühe vaaliumitableti üle laua. Panen tableti suhu ja närin seda pisut, enne kui keele alla lükkan. Rohi mõikab kiiremini, kui see keele alla suruda. Trent annab mulle hetke aega, et see mõjuma hakkaks.
„Kas kavatsed mulle rääkida, milles asi?”
Tõstan sõrme, andes talle märku oodata, kuni tabletitükikesi hoolega keele ja alalõua vahel hõõrun, et need lahustuks.
„Lilyl on kaheksajalg.” Sõnadel on kriidine ja kare maitse ning need jõuavad mu suust välja enne, kui neid takistada saan, mis tähendab, et ma tõesti pean sellest rääkima.
Trent paistab segaduses olevat. „Mida?”
„Kaheksajalg. Peas. Silma kohal.” Selle üksipulgi väljaütlemine ei leevenda tema segadust sugugi. Ta vaatab